Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Anu Raud - vaipade looja ja hoidja

Tiina Kolk 11. detsember 2006, 00:00

Hilissügisese maani kummarduva nukra taeva all mõjub Kääriku talu karjatanumal lambaid kantseldava Anu Raua punasetriibuline Paistu seelik kui energiat pilduv tulesäde. "Mul on oma kindel unistus, maksimum- ja miinimumprogrammid, mille täitumine oleneb õnnest, abist, kostööpartneritest," räägib Anu Raud.

"Ma ei tahaks, et Eestist minema joostaks, vaid et inimesed siia jääks ja tuleks. Huvitavaid ja vaimseid persoone. Et tuleks mõtlejaid ja loojaid. Mõneti on see saavutatud, sest Heimtali rahvamajas käis Kanada metsaülikool. Siin toimusid ka Põhjamaade kudumispäevad. Aga mis kõige tähtsam, siin käivad aeg-ajalt üliõpilased, kes uurivad rahvakunsti, kavandavad mustreid, koovad vaipu. Nõnda võib ka mõni Heimtali jumbu mõelda, et miks ka mina ei võiks midagi seesugust teha. Ja teevadki. Kudusid ilusa gobeläänvaiba kooli seinale. Teha väikeses kohas suuri asju ja tuua taolist kultuuri maale, mitte seda siit minema viia," mõtiskleb Anu Raud.

Koos tema kootud vaipadega on eesti hingejõudu rahvamustreid pidi kandunud Maailmapanga fuajeesse ja Eesti saatkonda Washingtonis, Stockholmi Eesti majja ja Inglise kuningakotta. Kuninganna Elizabeth II-le kinkis Eesti riik Anu Raua detailirohke paadi- ja meremotiividega vaiba, mille sõsar (presidendi kingitus parimale koolile) asub Raudna põhikoolis.

""Seitset suitsu" ei raatsinud ma kuidagi ära anda, see teos oli mulle eriti armas, aga toonane saadik Toomas Hendrik Ilves veenis mind, et ka Was-hingtoni saatkonna ruumides on killuke Eestit ja tegelikult ta sobib sinna hästi," jutustab kunstnik.

Praeguseks on Kääriku talu kõvasti kasvanud võrreldes selle ajaga, kui Anu Raud 1990ndate keskel päriselt maale elama asus. Uus saun on valminud, terve elumaja teine korrus, kus on üliõpilaste töötoad, on välja ehitatud. Jakob von Uexküllilt saadud Eestimaa Taassünni auhinna raha eest ostis Anu Raud Heimtali vana koolimaja ja rahvamaja, mis nüüd on ka suures osas korda tehtud.

Ta tahab rajada sellise keskuse, kus erinevad põlvkonnad ei peaks üksteisest võõranduma, vaid noored saaksid kinni püüda vaimuseenioride elutarkust. Et kujuneks terviklik elukeskkond, aga mitte niisugune maakoht, kus lükkad nõgesed laiali ja vaatad, kui ilusad on tähed ja kuu, vaid selline, kus on lambad ja hobused ja eluterve maaelu.

Kääriku talu praegusele lambakarjale pani aluse juhus. Ühe Anu Raua töökaaslase tuleõnnetuses hukkunud vanapoisist vennast jäid ilma peale kaheksa lammast ja kolleeg pakkus neid kunstnikule. Pärast väikest kõhklust ja sõprade julgustust oli ta nõus: 11. jaanuaril 1991 jõudsid orvud õnnelikult Käärikule. Kevadel ostis tekstiilikunstnik kaks musta lammast juurde ja sellest ajast peale on ta kari kasvanud.

Oma lammaste villast on kunstnik kudunud kõigi suuremate vaipade põhipinnad. Kui tema karja vaadata, siis ulatub selle villa tonaalsus valgetest tumehallideni.

Värvi Anu Raud armastab. Värviihaluse ajel läks ta tekstiilikunstnikuks õppima. Pealegi sobivad tekstiilikunst ja rahvakunst väga hästi kokku - talupojakultuur ja vanad vaibad, mida ta on eluaeg kogunud.

Pulmavaipades särab punane toon. "Punast on meie rahvakunstis palju. Punane on pidulik värv, pulma värv, vere värv, elujõu värv," jutustab ta. Kui hallid ja pruunid toonid peeti kõik lõpuni ära, siis punased säilisid.

Vaibakunstnikule on armsad ka loodushallid ja mullatoonid, pärast esimesi öökülmi tekkinud beežid ja pruunid, raagus metsa värvid. Ja muidugi meeldib talle väga sinine.

Viimasel ajal koob Anu Raud ainult suuri gobeläänvaipu, koos abilistega. Esimene vaip "Mets", millega ta 1967. aastal pärast ERKI lõpetamist näitusel esines, oli väike, järgmine juba suurem, tema kõige suurem vaip, kümneruutmeetrine, asub Stockholmis Eesti majas. "Praegu on mul palju mõtteid ja tellimusi," sõnab kunstnik. "Ainult kas inimestel on aega oodata, millal need valmis saavad, sest hädasti oleks meil kudumismeistreid vaja. Kunstiakadeemia ja kultuurikolledž koolitavad kunstnikke, aga suur puudus on meistritest, niisugustest inimestest, kes teostaksid perfektselt teiste kavandeid. Kui ma vaatan praegu müügiks tehtud käsitööd, siis ma tahaksin, et selles äris ja neis esemetes säiliks meistri nime väärikus, mitte aga rahateenimishimu, mis lämmatab rahvakunsti."

"Praegusel kaamose ajal tahaks natuke omaette olla ja probleemide, vahel ka tehtud probleemide eest põgeneda ja lihtsalt mõtiskleda, võtta aeg maha," kõneleb Anu Raud, kelle meistriklassis käib kunstiakadeemia üliõpilasi ja magistrante. Ta on 35 aastat tulevaste tekstiilikunstnike ja -disainerite ning rahvakultuuri tundjate praktikaid juhendanud.

Jacob von Uexkülli annetatud auhinnaraha eest ostis Anu Raud vana Heimtali kooli- ja rahvamaja, et oma suuri rahvakunsti kogusid talletada ja inimestele näidata. Praegu on muuseumi fondis koos raamatutega 10 000 eset.

Muuseumi kirstud ja varalaekad on tulvil kindaid ja sokke, pulma- ja saanitekke jms, mille mustrid kõnelevad teadjaile rohkem kui tavavaatajaile, kes ei jõua ära imetleda meie esiemade ilumeelt. Milline peen värvitaju oli neil, kes lõid rahvariide triibumustreid. Milliseid kauneid tööriistu, õllekappasid valmistasid puutöömeistrid.

"Meie professionaalses kunstis on alati olnud ka kunstnikke, kelle looming on seotud pärandiga, inspireeritud pärandist. Näiteks oli Kristjan Raud üks Eesti Rahva Muuseumi asutajaid ja kirglik vanavara koguja, nagu ka tema õpilased ja nende õpilased. Mina olen ka praktiliselt terve elu rahvakunsti kogunud ja nüüd on see muuseum olemas," sõnab Anu Raud.

Väga paljud kindakirjad, kudumikatked ja tikandid pärinevad üliõpilastega koos läbi viidud ekspeditsioonidelt. Näiteks Kihnust ja Ruhnust pärit esemete juurde võib Anu Raud jutustada toredaid lugusid.

Tema tegevus on pälvinud ka rahvusvahelise tunnustuse: hiljaaegu Venezuelas toimunud rahvakunsti konverentsilt tõi ta I preemia.

Talu ostis 1918. aastal Anu Raua vaarisa. Õnneks elasid hooned ilma suuremate kahjustusteta kolhoosikorra üle.

Kääriku talus kutsutakse kell 13.30 kõik kodakondsed ja külalised lõunasöögile.

Pika perelaua taga võtavad istet vanaperenaise Valda Raua ja Anu Raua kõrval muuseumi töötajad, töömehed ja parasjagu need, kes õpituppa või külla on tulnud. Maitsev toit, meeldiv õhkkond ja päevateemad muudavad lõunatunni eriliseks sündmuseks ja aeg möödub lennates nagu alati.

Fotod: Andras Kralla

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:25
Otsi:

Ava täpsem otsing