Sepised on ka koduturul nõutud kaup

Teet Reier 11. detsember 2006, 00:00

Firma tegevjuhi Peter Rossi sõnul valmistatakse hetkel umbes 150-160 erinevat toodet. "Aastas lisame neile paarkümmend päris uut või uuendatud sepist. Samas vaatame pidevalt üle ka tehtavate asjade müüginumbreid ja kui kaup ei lähe, lõpeb ka tema tagumine," lisab ta.

Sepatöö juurde tõi vennad Peter ja Tõnis Rossi juhuslik sattumine Vihula mõisa. "Seal nägime vana sepikoda, kus peale hoone ka kõik töövahendid toona rakenduseta seisid. See pani mõtted liikuma ning kuigi meil mõlemal puudus otsene kogemus sepatööga, sai Vihulas juba samal aastal kahe sepaga alustatud," räägib Peter Ross.

Sealt edasi on firma tasapisi jõudu kogunud ning laienenud. Eelmise aasta sügisel koliti uutesse tootmisruumidesse Keilas, kus koos kontoriga on ettevõttel 900 ruutmeetrit pinda.

"Just tingimuste paranemine on aidanud kaasa ka tööviljakuse tõusule," naerab Peter kunagisi nõukaaegseid edulauseid matkides. "Aga nii see on. Enne olime me poole väiksemal pinnal. Nüüd on eraldi ruumid nii kontorile, ääsidele kui rauatagumisele. Samuti korralikud puhkeruumid."

Tõsi, kui kunagi nägi sepikoda välja üpris nõgine, siis praegu on kuuma rauaga ääsi ja alasi vahel sehkendamisest kõige mustemad ehk töömeeste endi paled.

Harjunud sellega, et tavaliselt läheb enamik Eestis toodetud asjadest piiri taha, tuleb seekord teha mööndusi, et alati see nõnda pole. "Eestlane oskab sepatööd hinnata. Kui esimestel aastatel tuldi tavaliselt jutuga, et kui odavalt saaks ühe või teise asja valmis teha, siis täna on esikohal rohkem välimus ning kvaliteet," lisab Viandees tootearendusega tegelev Tauro Pungas.

Samuti on Pungase sõnul sarnaste toodete puhul raske välja tuua ühtset hinnataset. "Võtame näiteks sepisaiad. Kui lihtsama aia jooksev meeter algab pooleteisest tuhandest kroonist, siis keerukamate ja ajamahukamate tööde puhul on see küündinud näiteks üle paarikümne tuhande. Ja see pole veel lagi."

Seda, et sepaks ikkagi sünnitakse, tõdeb ka Pungas, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia. "Meil on veel ka üks Vigala ametikoolist pärit poiss, kõik ülejäänud on enne sepatööga alustamist teinud hoopis midagi muud. Näiteks olnud ehitajad," sõnab ta.

Pärides Peter Rossilt kodumaise konkurentsi kohta, arvab ta, et vaatamata mitmetele tegutsejatele jagub esialgu ruumi kõigile. "Meie suurimad konkurendid, samas aga ka suurimad koostööpartnerid on Saaremaa Sepad. Pole ju mõtet teha sarnaseid tooteid, et siis hinnasõda pidada. Turgu saab ka teisiti jagada, maailm on ju suur ning heale sepatööle leidub alati ostjaid," arutleb ta.

"Tõsi, oleme püüdnud just suure tootevalikuga ning erinevate edasimüüjatega äri ajades maandada riske, mis oleksid õhus juhul, kui kogu toodang läheks ühte kohta. Mõnes mõttes võib see viimane variant küll muretu olla, aga seda seni, kuni raha tuleb ja kaupa läheb. Kui ühel heal päeval seda ühte toodet enam ei vajata, oleks ikka raske turul kohe mingi uue asjaga läbi lüüa," lisab ta.

"Selleks et klientidele lähemale tulla ja neid paremini teenindada, asutasime me mõned aastad tagasi Tallinna vanalinna Sepa Äri nimelise müügisalongi," räägib Peter Ross. Peale selle pakutakse koos Saaremaa Seppadega oma toodangut ka Münchenis, Helsingis ja Riias.

"Kaugeim paik, kuhu meie toodang jõuab, on Korea," selgitab ekspordijuht Tõnis Ross. "Kui tavaliselt oleme harjunud sellega, et sealsetest riikidest tuleb vaid odav ja vähekvaliteetne kaup, siis nüüd tuleb tõdeda, et korealased ise hindavad kvaliteetset metallitööd."

Lähiaja plaanide kohta tõdeb Ross, et kuna vahepeal nõelasilmaks olnud tootmisvõimalused on nüüd väga head, jääb üle vaid mahtusid kasvatada ning koos uute toodetega ka uusi turustamisvõimalusi leida. "Alustasime paari sepaga, täna on neid kümmekond ja nüüd oleks paari rauatööd armastavat meest juba juurde vaja," arvab ta.

Kummalistest tellimustest rääkides pajatab Peter Ross järgmise loo.

Aastaid tagasi olid ühed vahvad talukaupade müüjad vanaprouad temalt palunud teha ehtsaid sepistatud kartulikonkse. "Nägi siis meie mees nendega pool päevakest vaeva, sest võttis tööd sama tõsiselt kui näiteks küünlajalgade tegemist. Kuluda võis nende tegemisele kuni tuhatkonna krooni eest aega. Selge see, et sellist hinda ju ei küsi," meenutab Peter Ross.

Viis siis Peter konksu tellijatele ja küsis lõpuks 150 krooni kolme konksu eest. Selle peale vajusid viimased näost päris ära ning Peter pidi küsima, palju nad siis ise oleksid nõus selle eest maksma. "No ehk vast kolmteist krooni tükist," oli vastuseks. Ja nii jäigi seekord tehing tegemata ning väga hinnalised kartulikonksud on tänaseni sepikojas hoiul.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:25
Otsi:

Ava täpsem otsing