Reform õnnestus, mis edasi?

Murphy seadus ütleb, et asja ei saa parandada, kui see pole katki läinud. Sellel aastal on taas päevakorrale tõusnud Eesti haiglate tuleviku teema. Poliitikud soovivad reguleerida haiglate nõukogude koosseisu seadusemuudatuste kaudu ning väiksemate üldhaiglate päästmiseks töötatakse välja maakonnahaigla mudelit. Lisaks sellele leiavad mõned poliitikud, et eelkõige omavalitsuste omandis olevad aktsiaseltsidena tegutsevad haiglad tuleb muuta sihtasutusteks, vältimaks nende erastamist.

PRAXIS korraldas hiljuti uuringu eesmärgiga hinnata rohkem kui viis aastat kestnud haiglareformi mõjusid Eestis. Uuringust järeldub, et reform on toimunud õiges suunas ja tempos ning peamised eesmärgid on saavutatud. Haiglad on iseseisvad, personal ja tehniline baas on suhteliselt optimeeritud, majandustegevus efektiivne.

Loetletud muudatuste peamine põhjus on tervishoiusüsteemi loomulik areng, mis lähtub meditsiinitehnoloogia ja -teaduse arengust. Tervishoiu areng liigub paratamatult kõrgtehnoloogilise ja kvaliteetse eriarstiabi koondumisele keskustesse, sest vajaliku personali ja struktuuride säilitamine vähese nõudluse tingimustes on liiga kallis ning võimatuks muutub ka kvaliteedi säilitamine.

Kuigi haiglareform on liikunud õiges suunas, tunnevad nii haiglajuhid kui ka nõukogude liikmed, et neil puudub ülevaade riigi visioonist haiglavõrgu edasisel arendamisel. Eriti teravalt tunnetavad pikaajaliste eesmärkide puudumist üldhaiglate juhid.

Riik peab mõistma oma rolli tervishoius. Mainitud poliitilised eesmärgid on kõige puhtamal kujul haiglate operatiivsele juhtimisele suunatud tegevused. Aga haiglate omanikud ja haiglajuhid ootavad selgeid strateegilisi eesmärke - kas optimeerida ja suurendada veelgi majanduslikku efektiivsust ning jõuda reaalselt kasumisse või ootab riik haiglatelt midagi muud.

Kuna selliseid eesmärke seatud ei ole, siis on haiglajuhid endale ise prioriteedid seadnud - teenuste ja klienditeeninduse kvaliteedi arendamine, tegevuse efektiivsus ja uute teenuste arendamine ning alles seejärel teenuste kättesaadavus. Haiglate nõukogud aga leiavad, et olulisim on teenuste kättesaadavus.

Seega on haiglate juhtimisel tekkinud dilemma, kas pakkuda paremat või rohkem teenust. Siin tulebki poliitikutel otsustada, kas pakkuda piiratud ressursi tingimustes kõrgema kvaliteediga teenuseid väiksemale hulgale haigetele või olemasoleva kvaliteediga teenuseid paljudele haigetele. Mõlema eesmärgi saavutamiseks tuleb tervishoiu rahastamist suurendada.

Uusklassikalisele majandusmudelile tuginedes võib öelda, et hea valitseja saavutab oma eesmärgid tervishoius, kui lähtub järgmistest printsiipidest.

Riik või omavalitsus kui omanik sõnastab oma haigla(te)le selged ja mõõdetavad eesmärgid, milleks võivad olla nii teenuste kättesaadavus, kvaliteet kui ka efektiivsus. Haiglale kui selgelt piiritletud organisatsioonile ei saa anda üldisi riiklikke eesmärke, kuna need peab saavutama kogu süsteemi jõupingutusega.

Hea valitseja loob asjakohased järelevalve- ja motivatsioonimehhanismid. Kui riik kardab, et omavalitsus võib müüa temale kuuluva, kuid riiklikult olulise haigla aktsiad eraisikutele või kasutab haigla kasumit näiteks uue prügimäe rahastamiseks, saab neid riske maandada kas või eelisostuõiguse, mitte lihtsalt tegevusvormi muutmisega.

Haiglavõrgu arengus on olulises kohal eluterve konkurents, sest see soodustab juhtimise efektiivsuse kasvu ning aitab hinnata organisatsiooni tegevust võrreldes teiste samasugustega samas keskkonnas. Riik peab määrama tingimused, mille alusel konkurents toimub - kas hinna, ressursi, kvaliteedi või kättesaadavuse alusel. Eesti on ainus Ida-Euroopa riik, kus tervishoiusüsteemis pole võlgu - ei haiglatel, haigekassal ega riigil.

Poliitika viies reegel ütleb, et kui poliitikul tekib mingi idee, on see tavaliselt vale, kuid reeglit saab eirata, kui idee aluseks on faktid ja teadmised.

Autor: Agris Koppel