Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Palk on kokkuleppe küsimus

Eiki Nestor 14. detsember 2006, 00:00

Äripäev on tubli järjekindlusega avaldanud poliitikute sulest palgalugusid, millele peaks loogiliselt järgnema mingisugune mõttevahetus. Kahjuks pole debatti tekkinud, sest debateerida pole õieti millegi üle. Küsimusele, kas Eestis peaksid palgad tõusma, vastavad niikuinii kõik jaatavalt. Täpselt sama kindel on, et palkade tõus avalikus sektoris toob endaga kaasa palkade tõusu erasektoris. Nii nagu ka vastupidi. Oleks koomiline avaldada 2006. aastal täheteadlaste ajakirjas artikleid tõsiasjast, et maakera pöörleb.

Tegelik küsimus ja kindlasti ka poliitiliste erimeelsuste koht on selles, kas meil palgapoliitikat on või ei ole. Ja kui ta peaks meil olema, siis kuidas seda luua. Ka tööturu paindlikust hinnatakse tegelikult palgapoliitika jäikuse, mitte niivõrd koondamishüviste suuruse, alusel.

Minu kindla veendumuse alusel on Eesti töötajate lahkumisel läände kaks põhjust. Kõigepealt muidugi tööjõu vaba liikumine kui suurus, mille eeliseid osa töötajatest loomupäraselt kasutab. Ja miks ei peakski kasutama? Teine põhjus on selles, et Eestis on palgapoliitika veel hanejalgadel ja kui me seda ei loo, siis jäävadki töökäed siit lahkuma sinna, kus palgaolud paremad ja kindlustunne suurem. Nõrgal järjel palgapoliitika tulemusena võime öelda, et Eesti kui riik, ei olnud valmis tööjõu vabaks liikumiseks. Samal põhjusel, muuseas, ei ole me valmis ka võõrtööjõu sissetoomiseks.

Tuletan siinkohal meelde, et meid elab siin ainult 1,3 miljonit. Kui keegi arvab, et tööjõu lahkumine Eestist on probleem, mida on käepärane lahendada sama madalate palkadega võõrtööjõu sissetoomise teel, siis võime mõne aja pärast meie hinge ja vaimu kosutavatele tunnetele lihtsalt kriipsu peale tõmmata. Siinkohal ei taha ma solvata ühtegi äri, mis lihtsamatel töödel põhineb. Ka majandamise mõttes oleks õigem teha taburette seal, kus tööjõud on odavam. Milleks tuua ukrainlastest taburetimeistreid siia, kui nad saavad edukalt töötada teie tehases ka Kiievis? Igat Skandinaaviast siia kolinud töökohta tuleb vaadata kui ajutist, sest turg veab ta varsti veelgi kaugemale itta.

Teatavasti on palk ühelt poolt nõudmise-pakkumise vahekorra näitaja ning samal ajal ka kokkuleppe küsimus. Palka makstakse alati nii palju, kui vajalik ja nii vähe, kui võimalik. Nõudmise ja pakkumise vahekorda näitab meie palgatase kindlasti. Tööjõu vaba liikumine pidigi kaasa tooma töötasude tõusu. Kuidagi ei soovi aga me tunnistada palgapoliitika teist poolt - kokkulepitud palka. See teine pool võib näida primitiivliberaalile kahjulik ning tööandjale tülikas, kuid ilma selleta ei ole võimalik palga saajal vähegi rahuldaval moel toime tulla. Ei saa nõuda turumajanduslikus ühiskonnas inimeselt, et ta ühel ja samal hetkel oleks võimeline mõtlema oma tulevikule paarkümmend aastat ette (võttes näiteks eluasemelaenu) ning käituks oma töötasu asjus ühepäevaliblikana. Kindlustunnet palgas saab anda ainult kokkulepetega, mitte lubaduste või ähvardustega.

Tänases seisus on ainsaks kindlustunnet tekitavaks sotsiaalseks normiks Eestis alampalga määr ja sellest on häbiväärselt vähe. Kaugemale on elu sundinud tervishoiu ja transpordi valdkonda, kus on jõutud ka laiendatud (ehk kõigile sama ala tööandjatele kohustuslike) palgalepeteni. Kui neid leppeid poleks, oleks meie haiglad suletud ja bussid seisaksid juhtideta. Viimane "mõistuse" toel sõlmitud palgalepe riigipalgalistele kirjutati alla 2001. aastal. Loodetavasti jõutakse selle leppeni ka aastaks 2007, nüüd sunnib selleks valitsust teenistujate lahkumine. Kuid isegi see lepe ei too veel kindlust näiteks päästjale või vanglaametnikule.

Selleks, et liikuda edasi, eesmärgiga tuua Eesti töötajad koju tagasi, tuleks palgapoliitikat sisuliselt muuta ja lepete arvu oluliselt suurendada. Eesti Tööandjate Keskliit ja ametiühingute keskliidud peaksid kokku leppima lisaks alampalga määrale (sisuliselt alampalk lihttöödel) ka minimaalsed töötasud oskustöölistele ja kõrgharidust nõudvatele töökohtadele. Näiteks aastal 2008 võiks olla alampalga määr lihttöödel 5000 krooni, oskustöödel 8000 krooni ja kõrgharidust nõudvatel töökohtadel 10 000 krooni. Sellele peaksid lisanduma harukondlikud kõigile tööandjatele kohustuslikud palgalepped, milles on võimalik kokkuleppele jõuda kõigis vastava ala töötasustamise nüanssides ja palgamäärades.

Töötajate võit oleks kindlustunde suurenemises. Riigi jaoks oleks oluline selle kindlustunde najal inimeste soov tulla tagasi koju. Ettevõtjad saaksid tegutseda tööturul ausa konkurentsi tingimustes, sest kõik rivaalid oleks töö tasustamisel samades oludes. Võidab see, kel nupp nokib paremini, mitte see, kes valjemat häält oskab teha. Ega me ju ometi ei pelga sellel alal konkureerida?

Loomulikult peab palkade tõusuga kaasas käima ka töö tootlikkuse tõus. Ja sama loomulikult kerkib ülesse tööpuuduse probleem. Palgalepe on alati küsimus - kas rohkem palka väiksemale arvule töötajatest või mõnevõrra vähem suuremale arvule. Aga ka see on turumajanduses kokkuleppe küsimus. Paljuräägitud Iirimaa tuli majanduslikust seisakust välja just üldriikliku kokkuleppe teel.

Jutustused keskmisest palgast võivad lihtsameelsemat valijat ehk paeluda. Poliitikutele muidugi meeldib pakkuda valijatele numbreid, mis neid mitte millekski ei kohusta. Praktilises elus on keskmisel palgal tähtsust statistika või suundumuse näitajana. Keskmist palka kunagi kokku ei lepita, sest töötasu tuleb ikka üle kanda Mari või Jüri, mitte keskmise töötaja pangaarvele.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:29
Otsi:

Ava täpsem otsing