Elu Martinique'il kellast kellani

Triin Rebane 15. detsember 2006, 00:00

Kuigi meie pisike bangalokompleks oli suhteliselt eraldatud asulas, kajasid kirikukellad ja kukkede kiremised meieni igal hommikul. Ning kui päike õhtul loojus, oli valgustamata kohtades lausa võimatu näha, kuhu astuda. Samuti polnud pimeduses näha kohalikke, sest nende nahavärv on sama must kui öö.

Hiiumaast pisut väiksem Martinique asub Kariibi meres Venetsueela rannikust vähem kui 500 km kaugusel. Prantsusmaale kuuluval saarel elab ligi 400 000 inimest, kellest suurem jagu on mustanahalised.

Kohalikud on lahked ja viisakad ning tervitavad iga nurga peal. Kui Eestis on võõraste tänaval tervitamine imelik, siis seal on see kombeks. Inimestena on martinique'lased suhteliselt põikpäised. Enda arust teevad nad kõike kõige paremini ning õpetussõnade peale vaadatakse kurja pilguga. Seepärast tunduvad nad tihtipeale väikeste kilplastena.

Samuti valitseb seal hispaanialik ma?ana-mentaliteet. Kohalikel pole kusagile kiiret, ka pooletunnine hilinemine on täiesti tavaline.

Inglise keelt kohalikud ei oska, nii on kasulik võtta saarele kaasa prantsuse keele taskusõnastik. Tõsi, ka prantsuse keelt räägitakse hädaga pooleks. Enamasti tuleb asjad selgeks teha käte ja jalgadega.

Martinique'il on troopiline mägine loodus, ere päike ja liivarannad - mida muud võiks puhkuselt tahta. Samas on saare põhjapoolsem osa mägisem ning külmem, samuti on seal vihmasem ja suuremad lained. Lõuna on seevastu soojem, kuivem ja ilusamate randadega.

Eesti suvel on seal vihmaperiood, mil nii hommikul kui ka õhtul sajab hooti - päeval 10-15 minutit, öösiti kauem ja tugevamalt. Tumedad vihmapilved ilmuvad välja järsku ning hetkega kattub maa soojade piiskadega. Pärast vihmasabinat on päike jälle väljas ning paradiisielu jätkub.

Vihmaperioodil on keskmine temperatuur 26-31, kuival ajal 26 kraadi. Alla selle temperatuur päeval tavaliselt ei langegi. Ka öösel on mõnusalt soe - ligi 20 kraadi. Esialgu tunduvad kraadiklaasinumbrid normaalsed, tegelikult teevad niiskus ja lämbe õhk oma töö. Lakkamatu higistamisega tuleb lihtsalt harjuda.

Martinique'lased elatuvad peamiselt rummi tootmisest ning põllumajandusest. Mõni aeg tagasi oli üheks peamiseks sissetulekuks veel banaanikasvatus. Ka praegu näeb banaanikobaraid igal pool, kuid nende osakaal majanduses on kahanenud. Ekspordis on rõhk asetatud juur- ja puuviljadele, nagu ananassid, avokaadod, arbuusid, papaiad. Ka toodetakse saarel ohtralt pruuni suhkrut, mida võib tihti kohata Martinique'i köögis.

Saare majanduse alustala on siiani rumm. Liiter kvaliteetset kohalikku rummi maksab 15 eurot, samas saab odava pudeli poest nelja euroga. Kohalikud ise rummi väga ei joo või kui, siis kookospiimaga.

Ööbisime saare keskel külas nimega Cros Morne. Varem oli see pealinn, nüüd vaid pisike külake keset džunglit. Sealt võtsime ette ka džunglimatka koos kohalikega. Retk osutus ettekujutatust raskemaks - kolm-neli tundi mäest üles-alla kõmpida pole kerge, eriti kui kõrvetav päike paistab lagipähe, turgutav vesi saab poole tunniga otsa ning palavus lausa tapab.

Matkal sõime otse puu otsast võetud rohelisi apelsine, mis olid paremad ükskõik millistest Eestis saadavatest apelsinidest. Värsket süües tajud vahet puuviljaga, mis on mitu nädalat kastides loksunud.

Teeäärsetes istandustes ei tohi küll kättpidi banaanikobara külge minna, küll maitsesime puu otsast maha kukkunud vilju. Ka olid meie söögi üheks värskendavaks osaks isekorjatud tähtviljad. Viimasel päeval toksisime paksude bambustoigastega ka mõne kookose palmi otsast alla ning hotelliomanik aitas need pooleks raiuda.

Nädalaga sõitsime läbi kogu saare. Kitsastel käänulistel mägiteedel on vaja palju julgust ja sõidukogemust. Enne iga kurvi lasti signaali, mõni bussijuht piibitas lausa skisofreeniliselt kaua. Samas on autojuhid saarel viisakad ja abivalmid. Kui suurel bussil on vaja kurvis manööverdada, oodatakse rahulikult ning vajadusel tõtatakse appi.

Jalakäijana üle tee minemiseks piisab uhkelt teele jalutamisest ning käe autole stoppmärgi asemel ette tõstmisest. Kõik autod jäävad lausa imekombel seisma ning ühegi juhi suust ei kuule kirumist.

Kuigi augud sealseid pisikesi autosid ei lõhu, võib tee äärest leida mahajäetud masinaid. Põhjus on lihtne - kui autoga midagi juhtub, on odavam osta uus, kui hakata vana autot pukseerima ja remontima. Autost võetakse kaasa kõik vajalik ning jäetakse see siis lihtsalt tee äärde võssa.

Kindlasti tuleb Martinique'il külastada lõunapoolseid liivarandu. Lumivalge, kõrvetavalt kuum liiv ning helesinine, soe ja läbipaistev meri on tõepoolest olemas! Kuumuse tõttu on soovitatav võtta päikest osaliselt vees lamades.

Samas tuleb olla ettevaatlik veeloomade suhtes. Mõnes rannas on merisiilid, kes võivad panna inimese terveks puhkuseks karkudele. Merisiili nõelad jäävad jalga nädalateks ning teevad kuratlikku valu. Kohalikud käivad ise ujumas korra aastas, kuigi rannas ollakse palju.

Saarel hoiatati meid moskiitode eest, kuid neid me ei kohanud, samuti ei näinud me madusid. Küll roomasid igal pool väikesed sisalikud gekod. Veel jäid silma kärnkonnad, kes olid üllatavalt suured.

Martinique'i pealinn Fort-de-France on väike linnake muuseumite, turgude, poodide ja söögikohtadega. Pealinnas asuv Pariisi kaubamaja Lafayette'i filiaal oli suurim pood, mida reisil kohtasime. Enamik poode on väikesed ning ühe tänava peal on neid mitukümmend. Ostlemisel tasub meeles pidada, et lõuna ajal peetakse siestat ja poed on kinni.

Külastasime ka vulkaanilinna Saint Pierre'i, mis asub saare põhjatipus. Seal paikneb aktiivne vulkaan, mis hävitas 1902. aastal kogu linna, ellu jäi vaid üks vanglas istunud joodik. Tänapäeval on paljud Saint Pierre'i majad ehitatud üles nii, nagu nägid välja nende eelkäijad. Vulkaani eest pääses ainult üks laev, nõnda on Saint Pierre'i sadam tänapäeval suur laevade surnuaed.

Saarel viibides tasub proovida kohalikku toitu, mis on eurooplasele üsna võõras. Ka söövad kohalikud äärmiselt vähe. Ühest keedubanaanist ja paarist lusikatäiest kapsasalatist peaks nende meelest piisama ka tugeva kehaehitusega mehele. Kuna paljud inglise keelt ei räägi, ei saa turist tihti arugi, mida talle taldrikule tuuakse.

Martinique'il kehtib nii euro kui ka dollar, seetõttu pole muret hindade arvutamisega. Küll tuleb harjuda ajavahega, Eestist on Martinique'i aeg seitse tundi maas.

Fotod: Triin Rebane

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:25
Otsi:

Ava täpsem otsing