JOKKi jätmisest rikkama Euroopa riigini

Äripäev palus neid lubadusi, mis lähikuudel meid kõiki igal sammul saatma hakkavad, kommenteerima ameeriklasest ärimehe Craig Rawlingsi ja moekunstnik Tiina Talumehe.

Tuli välja, et kuigi iga valimisreklaam lubab piimajõgesid ja pudrumägesid, ei anna konkreetseid lubadusi ükski partei. Võib küsida: kas Eestis on veel vara rakendada valimisvankri ette näiteks naistevõrdõiguslikkus või pronkssõduri mahavõtmine Tõnismäelt?

Tõenäoliselt on konkreetsete punktide väljatoomiseks valimisvõitluses tegemist liiga marginaalsete teemadega. Lihtsam on minna juba aastaid katsetatud teed ja lubada majanduse kasvu ning palkade, pensionide ja sotsiaaltoetuste tõusu. Ei ole ka eelolevad valimised varasematest kuidagi erinevad.

Intervjuu ettevõtja, Eesti-Ameerika Tööstuskoja juhataja Craig Rawlingsiga.

Kõikide erakondade valimislaused räägivad ainult rahast. Raha on pistetud kõikide kampaaniate juhtfiguuriks, mõtlemata sellele, et selline majanduskasv ei ole ju jätkusuutlik ning varsti tuleb kogu sellele kasvamisele n-ö vaheaeg. Eestis ei ole välja kujunenud pehmemate väärtuste olulisus valimistel.

Visuaalselt on kampaaniad väga head ja mõjuvad. Võtame kas või Reformierakonna suured plakatid, mis kindlasti silma jäävad, ning ka SDE suured punased vägagi konkreetse sõnumiga reklaamid. Vajaka jääb vaid eristuvusest. Kõik erakonnad lubavad samu asju, samasugust edukuse jätkumist ning inimeste rikastumist. Tuleneb see sellest, et riik on veel väga noor ning pole rikkaks saanud, et raha on põhiline motivaator. Või ka sellest, et Eestis ei ole nii suuri konkreetseid küsimusi, mida saaks panna vastanduma eri erakondade vahel.

Suurim erinevus on see, et Ühendriikides pannakse parteide valimisvõitlusesse konkreetsed küsimused - Iraagi sõda, abordid, homoabielud, naiste võrdõiguslikkus, immigratsioon jne. Mõlemad pooled peavad nendes küsimustes andma kindlad seisukohad.

USAs tehakse enne valimisi uurimused selle kohta, millised on need kuumad teemad, millega siis võitlusse minna. Äsja olnud kongressi valimistel oli selliseks teemaks Iraagi sõda, kus president Bush sai korraliku koosa, olgugi et tema ju enam ei kandideeri. Aga teda rünnates rünnati kõiki, kes tema poolt on olnud.

Teiseks suureks erinevuseks on kampaaniad riigi sees. USAs on samal parteil eri osariikides kampaaniad täiesti erinevad, suunatud eri probleemidele ja sihtgruppidele.

Vastandumine on oluline. Vaja on leida nii-öelda kuumad kartulid, millega siis valimisvõitlusse minna. Eestis on selleks näiteks pronkssõdur. Kuna Eestis on kaks valijaskonda, eestlased ja venelased, oleks pronkssõduri teema väga hea kampaaniapunkt. Parteile tuleks kasuks võtta selge seisukoht ning need, kes ei taha, et monument paigale jääb, võiksid seda ka deklareerida. Praegused kampaaniad ei ütle mulle midagi, nad on liiga üldised.

Mulle jääb mulje, et üks erakond tuli mingi mõttega välja ning ülejäänud jooksid selle sabas. Originaalsust ja konkreetsust on vähe.

Tundmata Eesti kultuurikeskkonda kuigi hästi, ei oska ma seda väita, kuid vaadates neid kampaaniaid, võib öelda, et Reformierakonna selge visiooniga ja pikaajalist plaani näitav lause lõhub nii Keskerakonna kui ka JOKK jätta! kampaaniaid. Aga selleks, et minna konkreetseks, on vaja leida need kuumad teemad, mis inimeste "nuppe" vajutavad ning leheruumi saavad.

USAs muud moodi aga ei saa. Parteid pannakse konkreetsete küsimuste ette - mida arvate Iraagi sõjast, kuidas suhtute aborti jne. Ilma selleta Ühendriikides edu ei saavuta.

Eesti kampaaniate aluseks olevad suuremad palgad, rikkam riik ja muu selline ei ole praegu enam küsimus. Palgad kasvavad pidevalt, raha tuleb juurde ning Eesti on juba väga tugeval kasvutrendil. Küsimus on: mida siin on vaja muuta?

Reklaam on väga lööv. Punane värv tõmbab kohe endasse. Paigutus on reklaamis hea ning samuti on hea lause "JOKK jätta!". Täielik miinus on lisatekst, mis ei tähenda midagi ning pigem koormab, kui kaasa aitab. Tugeva põhisõnumi kõrval võib halb täpsustus kogu kontseptsiooni rikkuda. Samas on ka sõnum liiga üldine. Rakendaksid nad siia näiteks korruptsiooni väljajuurimise, oleks kogu kontseptsioon selgem ja parem.

Punane on seksikas värv, sotsidele sobib, tegelikult on see ju alati olnud nende värv. Kas aga JOKK, mis mulle just nagu midagi ei ütle, tegelikult ka nende poolt hääletama kutsub, on kahtlane. Kõik on subjektiivne, aga JOKK on liiga lihtne, rahvalik ja peaks justkui iseenesest kõik ära selgitama. Mida lubatakse pikemalt, mis siis JOKKi asemel tuleb, pole selge...

See reklaam läheb kindlasti rohkem peale naistele, sest rõhub kindlusele ning muudele pehmematele väärtustele. Kuna naisvalijad ootavad kindlust, siis antud lause neile kindlasti ka imponeerib. Samas ei ole konkureerivate erakondade slogan'itega võrrelduna sellel lausel kuigi suurt edu loota. Kuna üldsus on orienteerunud rahale, siis praegu veel pehmed väärtused laineid ei löö ja valimisvõitu ei too. Kuigi peab IRLile au andma, et on valitud uuem ja raskem tee oma mõtete seletamiseks.

Emotsionaalne, siiras, lihtne, tunne on mõnusam kui eelmisel. Samas meie seast enamik siiski sellesse slogan'isse lõpuni ei usu, aga ehk olekski meil sellesse sahkerdavasse ühiskonda rohkem seda ebamaisust vaja? Lubadus on ebamäärane, aga oleme ausad - telereklaam jäi mulle meelde ja tundus visuaalselt kaunis ning haakus selle poliitiliselt hapra sõnumiga. IRL on loobunud eelmistel valimistel noortele ja uutele respublikaanidele ning vanadele aatemeestele omasest jõulisest, omamehelikust ja vastasseisu rõhutavast stiilist.

Reformistide selge ja konkreetne, jätkusuutlikkusele suunatud kampaania ja valimislause meeldivad mulle väga. Nad on konkreetsed, loogilised ning annavad oma lubadustele selge aegmõõtme. Kui me vaatame majanduslikust aspektist, siis praegusele majanduskasvule tuleb varsti langus, see on paratamatus. Sellest lähtuvalt ei saa lubada inimestele lihtsat ja kiiret rikastumist. Ajaline perspektiiv annab mänguruumi ning paremad võimalused edu saavutada. Ka visuaalselt on plakat äärmiselt jõuline.

Konkreetne, Reformierakonda ja tema juhtfiguuri iseloomustav. Andrus Ansip oma selge ja tahtejõulise olekuga võib sellist kindlat seisukohta enda ja partei näoks pidada küll. Pole intiimne, aga valijale ehk läheb peale. Samas: kas meile meie igapäevaelus võrdlus Euroopaga korda läheb? Elame ikka siin Eestis ja kas me oleme kuuendad või üheksandad, pole ju igapäevase liisingumakse ja supermarketi lihaletis valiku tegemise juures oluline.

Minule tundub see lubadus tühjana. Seda muidugi seepärast, et ma ei tea nii täpselt kultuuritausta. Mulle tunduvad sellised lubadused kentsakad ja lühinägelikud. Kohe rikas riik ja kohe head palgad ei ole kuidagi võimalikud. Samas on selliste lubadustega kerge petta rumalamaid ja vaesemaid ühiskonnakihte endale häält andma.

Liiga konkreetne ja tõsine-lubav lause, lubadused sellisena esitatuna ei sobi ju omavahel kokku - kas sihtrühm ei pruugi seda mitmeti tõlgendada? Samas on vägagi selge, mida meile lubatakse. Edu võib loota, kas selle või teise loosungiga, Keskerakond võtab, nagu vist spordis mehed ütlevad, ikka omad ära.

Rahvaliitlaste lause on samuti sisutühi. Ilus lause ju tegelikult, ent ei ütle mitte midagi nende plaanide või seisukohtade koha pealt. Meil on niikuinii kõigil võrdsed võimalused oma elu elada ja asju ajada. Järgmine näide väga üldisest kampaaniast.

Mis see siis õieti tähendab? Võib-olla võiks see hoopis sotside või Savisaare partei loosungiks olla. Edu saab sellega loota ehk maal, aga seal on Rahvaliidul niikuinii juba väljakujunenud võidupiirkonnad, Jõgevamaa näiteks. Seega loosung nagu tavaline loosung, selge ja õiglane, ilma keerutamata. Lubatakse võrdseid võimalusi ja see on alati tore.