Julgus olla loov ja avatud

Ma ei tea, kas ka teid, kuid mind on küll aeg-ajalt tabanud jõulutülpimus.

Siis, kui mõtlen sellele, et tegelikult polegi pühad nii rahulikud.

Üks külaskäik järgneb teisele, et kohtuda lähedastega, kellest suurem osa on kingituste otsimisest, pakkimisest ning ringisagimisest niisama palju väsinud kui sa isegi.

Kaubakülluses on lapsigi raske millegagi üllatada ning kingijagamise mängulisusest pole suurt miskit järel.

See on muidugi hallim pilt ja tuleb ilmsest lumepuudusest.

Samas, kellele seda kõike ette heita, kui mitte endale? Sest kes siis peaks mu pere jõulud eriliseks tegema?

Saabuval nädalavahetusel on viimane aeg hakata mõtlema, millega oma lähedasi pühadel üllatada ja ma ei mõtle siin ohtraid kingitusi ning vaaritamist, vaid midagi sellist, mida annad päris iseendast.

Uskuge, alguses hullult tobedana kõlav perekeskne jõuluetendus võib jääda just selleks mälupildiks, mis veel aastate pärastki silme ette ilmub. Või näiteks pereansambli esmaesinemine või luuleread, mis ainult omadele pühendatud. Muidugi on selleks vaja julgust ja avatust ja seda, et lased kallid inimesed enesele täiesti lähedale.

Paari aasta eest alguse saanud beebibuumi tulemused teevad ilmselt paljude jõulupühad taas lapsemeelsemaks. Kasutage siis seda rõõmu, et luua uusi või taasväärtustada vanu peretraditsioone.