Niguliste kirik ja Püha Nicolaus

Gooti stiilis Tallinna Niguliste kirik on pühitsetud kaupmeeste ja meresõitjate kaitsepühakule Nikolausele. Kiriku rajasid Ojamaa (Gotlandi) pealinnast Visbyst pärit saksa kaupmehed. Niguliste kiriku vanim hauaplaat pärineb 1309. aastast ning kirjalikes allikates on hoonet esmakordselt mainitud 1315. aastal. Ehitamisel alustati kooriruumist, hoone ehitati niisama pikaks ja laiaks kui praegune.

Niguliste kiriku eeskujud pärinevad tõenäoliselt Loode-Saksamaalt Vestfaalist. Hoone ehitajad olid pärit Ojamaalt. 14. sajandil rajati Püha Barbara (hilisem Holstein-Becki hauakabel), Püha Jüri (hilisem Clodti hauakabel ja eeskoda), Püha Matteuse (hilisem Antoniuse kabel) ja Väike kabel. 15. sajandil rajati senise sakraalhoone asemele basiilika ehk hoone, mille kesklööv on külglöövidest tunduvalt laiem ja nii palju kõrgem, et saab valgust külglöövide katuste kohal asuvaist aknaist. Keskajal kasutati Niguliste kirikut jumalateenistuste pidamise kõrval ka kaubalao (kaupu hoiti võlvide peal) ja kaitseehitisena.

16. sajandil toimus reformatsioon. Niguliste kogudus vahetas konfessiooni - katoliiklastest said luterlased. 1524 tungisid Tallinnas dominiiklaste kloostrisse, Pühavaimu ja Oleviste kirikusse pildirüüstajad, purustades seal pühapilte, pühakujusid, reliikviaid ja altareid. Õnneks jäi Niguliste kirik sellest puutumata, sest kirikueestseisja Heinrich Busch oli ettenägelikult valanud uste lukkudesse tina. Rootsi ajal 17. sajandil algas vanade katoliku kirikute asendamine uutega. Kunstiajaloolase Merike Koppeli arvates polnud põhjused mitte teoloogilised, vaid esteetilised ja moe muutusega seotud. Vahetamine oli teadlik, kuna mood muutus. 1846-1850 Niguliste kooriruum lammutati ja ehitati uuendatult üles.

Niguliste kogudus oli sakslaste linnakogudus kuni 1939. aastani, kui Hitler baltisakslased oma ajaloolisele kodumaale tagasi kutsus. Samas on Niguliste kiriku liikmete hulgas olnud ka eestlasi, mida tõendavad Tallinna magistraadi poolt 1476. aastal loodud eestikeelne jutlustajakoht ja mittesakslaste Püha Anna altari olemasolu. Kirik süttis 1944. aasta märtsipommitamise ajal ning suur osa hoonest hävis, sealhulgas unikaalne luterliku pildiprogrammiga pingistik. Niguliste taastamistöid alustati 1953. aastal ning 1974. aastaks sai lõplikult paika uus tornikiiver. 1982. aastal toimus Niguliste salapärane põleng, mille põhjuseks on peetud süütamist. Kelle käsi sellega hakkama sai, on siiani selgusetuks jäänud.

2001. aastal avati kirikus Hõbedakamber, kus võib tutvuda Tallinna gildide, Mustpeade maja ja kirikuhõbedaga. Kirik tegutseb tänapäeval keskaegse kunsti muuseumi ja kontserdisaalina, aga siin peetakse aeg-ajalt ka jumalateenistusi. Pidulikem neist toimus 1993. aastal, kui Rooma paavst Johannes Paulus II pidas Niguliste kirikus oikumeenilise jumalateenistuse.

1490. aastal valmis Lübecki meistril Bernt Notkel "Surmatants". Kompositsiooni algsest 51 figuurist on säilinud ainult 13. Kuna Lübecki Maarja kirikus asunud Bernt Notke "Surmatants" on hävinud, siis on tegemist suure haruldusega, millega tullakse tutvuma lähedalt ja kaugelt. Maali all on alamsaksakeelne poeem Surma ja elavate dialoogist. Pildi vasakul pool istub tõenäoliselt dominikaani ordusse kuuluv preester, kellest paremal tantsivad Surmaga läbisegi paavst, keiser, keisrinna, kardinal ja kuningas (vürst). "Surmatantsu" maali keskaegne mõte oli, et elada tuleb ausalt ja õiglaselt, sest surm võib kätte saada nii rikka kui vaese, nii keisri kui talupoja.

Niguliste kirikus asuv tähtsaim altar on Herman Rode peaaltar, mis valmistati 1478.-81. aastal Lübeckis. See on predellale ehk altarikapi alumisele osale toetuv kahe tiivaga kappaltar. Tavaliselt suletud sisetiibadel on maalitud 16 stseeni Püha Nikolause ja Püha Viktori elust. Esimese sümbol on piiskopimüts mitra ja teisel punased nahast jalatsid. Vasakul välistiival on Püha Katariina Aleksandriast, Neitsi Maarja ja Püha Barbara. Paremal välistiival võime näha Püha Viktorit, Püha Nikolaust ja Püha Jüri. Predellal võime näha tähtsaid kirikuisasid - Benedictust, Gregorius Suurt, Hieronymust, Ambrosiust, Augustinust ja Bernardi. Kui altar on täielikult avatud, näeme 33 värvitud pühakufiguuri.

Jõuluvana prototüübi Püha Nikolause elust on Herman Rode altaril kujutatud kaheksa pilti. Esimene maal räägib sellest, et vaesel mehel oli kolm tütart, kellele ta ei saanud anda kaasavara ega neid seega mehele panna. Kuna tütreid ähvardas oht sattuda töötama ebasündsas ametis, siis viskas Nikolaus kolmel järjestikusel ööl aknast sisse kolm kullakotti ja päästis nii neiud vajadusest tööd teha ning nad võisid abielluda.

Piltidel on juttu veel sellest, kuidas Nikolaus valiti ja pühitseti tänapäeva Türgi alal asuva Myra linna piiskopiks, kuidas Nikolaus päästab merehädas kaupmehi tormi käest (sellel pildil on kujutatud ka Tallinna Suurgildi ja Mustpeade vennaskonna vappe), kuidas ta päästab hukkamisest kolm süüta noormeest, kuidas Nikolaus ilmub unes keiser Konstantinus Suurele ja saavutab nii kolme süüta kinnivõetud aadliku vabastamise. Viimane pilt räägib, kuidas Nikolaus sureb ning kuidas inglid kannavad tema hinge taevasse.

Püha Nikolaus on väga populaarne pühak. Ainuüksi Rooma on ehitatud 60 Püha Nikolause kirikut ja tervel Õhtumaal oli reformatsiooni eel neid üle 2000. Eestis on peale Tallinna Niguliste ja Nikolai kiriku olemas ka Viru-Nigula ja Lääne-Nigula kirikud. Kunagi olid olemas ka Põltsamaa ja Pärnu Niguliste kirik. Püha Nikolause mälestuspäevad on 9. mai ja 6. detsember. Talvisel nigulapäeval tõi Püha Nikolaus mitmel pool Euroopas headele lastele pähkleid ja kooke ning andis halbadele lastele vitsa. Aja jooksul kujunes temas Ameerikas Santa Claus ehk meilegi tuntud punakuueline jõuluvana.

Ka Püha Viktori elust on Herman Rode altaril kaheksa pilti. Esimene maal räägib sellest, kuidas Püha Viktor Marseillest võeti paganliku keisri poolt vangi. Teisel pildil on juttu sellest, kuidas Püha Viktor toodi keisri ette. Kolmandal ja neljandal pildil näeme, kuidas Püha Viktor on vangis ja mõtleb Kristuse peale ning kuidas ta keeldub kummardamast koleda lõustaga ebajumala kuju, mida ta jalaga lööb. Viiendal ja kuuendal pildil talub Püha Viktor piinamist ja piitsutamist Kristuse pärast. Seitsmendal ja kaheksandal pildil on näha, kuidas Püha Viktor sureb kahe veskikivi vahel pea maharaiumise läbi märtrisurma Kristuse pärast ja kuidas inglid tema vette visatud surnukeha jõest välja toovad. Viimasel pildil on näha Lübecki linna panoraam.

Räägime ka hertsog Charles de Croyga seotud lugudest. Tema kohta küll Niguliste kirikus ühtegi altarimaali ei ole, aga sellest hoolimata on tegemist huvitava persooniga. Hertsog Charles de Croy põlvnes põlisest Belgia aadlisoost. Ta astus noorena Taani sõjaväkke ning võitles hiljem Austria keisri all Ungaris türklaste vastu. Pärast teenistust Poola kuninga juures saabus ta lõpuks Narva alla Peeter I käsutusse, kes andis talle kindralfeldmarssali aukraadi ning tegi temast sõjavägede ülemjuhataja. Kui Charles de Croy oli kaotanud Põhjasõjas toimunud Narva lahingu ja langenud rootslaste kätte vangi, algasid tema seiklused Tallinnas. Ausõna peale vangist vabaks lastud hertsog pühendus joomisele ja täringumängule. Kuna selline elu oli väga kulukas, tekkis Charles de Croyl palju võlgasid. Kuna ta oli aadlik, siis anti talle meelsasti laenu. Juhtus aga nii, et ühel päeval hertsog ootamatult suri.

Kuulnud Charles de Croy surmast, kutsusid võlausaldajad kokku nõupidamise, kus vaadati läbi kõik surnud hertsogi dokumendid. Võlasumma oli hiigelsuur ja tagatis oli läinud. Viimases hädas otsustas võlausaldajate koosolek, et vastavalt vana Lübecki õiguse järgsele tavale, keelavad nad võlgniku matmise seniks, kuni tema võlad saavad tasutud. Kuna sugulased võlgade maksmisest huvitatud polnud ja ametivõimud ei soovinud liigseid seisusekohaseid matusekulusid, siis jäigi Charles de Croy laip matmata. Ta pandi kirstu ja viidi Niguliste kiriku keldrisse hoiule. Ja möödus sada aastat. Järsku avastati, et Charles de Croy on muumiaks muutunud. Teadlaste seisukoha järgi säilis laip tänu kiriku ehituskivide puhul kasutatud sideainele, mis sisaldas salpeetrit. Rahvas aga pidas muumia säilimise põhjuseks alkoholi, mida Charles de Croy oli eluajal palju pruukinud.

Et Charles de Croy polnud eluajal oma võlgu ära maksnud, hakati muumiat inimestele sada aastat hiljem raha eest näitama. Ja huvilisi tuli vaatama lähedalt ja kaugelt. Ühel vihmasel ja pimedal sügisõhtul, kui Niguliste kiriku organist harjutas orelil koraale, juhtus väga kummaline asi. Nimelt kuulis orelimängija tühjas kirikus salapäraseid lohisevaid samme. Pilkases pimeduses paistis korraga laterna valguses hertsog Charles de Croy ise. Organistil jäi peaaegu hing hirmu pärast kinni. Aga oma õnneks märkas ta, et hertsog siiski ise ei kõndinud, vaid köster kandis teda. Hertsogi laiba tassimise põhjus oli see, et Rosenite kabeli lagi laskis vihma läbi ja köster viis oma "sõbra" käärkambrisse ahju juurde kuivama. 1979. aastal maeti Charles de Croy põrm ümber Niguliste kiriku põhjaeeskoja kagunurka.

13. sajandil rajatud Tallinna Niguliste kirik oli tüüpiline linna kogudusekirik, mida iseloomustavad eri perioodide ümber- ja juurdeehitused. 15. sajandi alguses praeguse basilikaalse ruumilahenduse saanud Niguliste esindab lihtsat Tallinna hilisgooti paearhitektuuri. Eesti arhitektuuriajaloos on Nigulistel eriline koht tänu sellele, et tegemist on ühe põhjalikumalt uuritud sakraalhoonega, mida kajastavad Mai Lumiste ja Rasmus Kangropooli uurimused. Samuti on Niguliste kirik võrreldes teiste Eesti kirikutega õnnelikus seisus oma säilinud arhiivimaterjalide rohkuse üle.

Pühakukultuse puhul tuleb esile tuua, et eri perioodidel ning piirkondades on austatud väga erinevaid pühakuid. Sageli on nii üldtuntud kui ka lokaalsete pühakute roll ja tähtsus aja jooksul muutunud. Ka Püha Nikolause kultust iseloomustavad tõusud ja langused, kuid kindlasti kuulub ta kristliku kultuuriruumi populaarsemate ja armastatumate pühakute hulka, kes on austatud nii lääne- kui ka idakirikus.

Fotod: Meeli Küttim

Autor: Heiki Haljasorg