Poissmehe mänguasi

Naljaga pooleks võib S2000-t nimetada autoks, mille omanik tahab väita, et ta pole asjadega rahul ja ta tahab teistmoodi olla. Ei, mitte selles mõttes nagu Civic, mis on nagu otse kosmosest, vaid S2000 olemus on midagi, mis ütleb: mul pole lapsi, ma pole abielus ja muide, ei kavatsegi ennast niipea rõngastada lasta - kui üldse. See pole Jaguar, kus istub rätsepaülikonnaga härra, kelle nime juurde kuulub kindlalt Sir.

Arvatavasti ei ole S2000 omanikul pagasiruumis ka golfikotti. Esiteks ei taha see sinna hästi mahtuda ja teiseks ei mängi ta golfi. Võib-olla kunagi mängis, kuid enam mitte, sest nüüd mängib ta oma autoga.

No ja olgem ausad - on, millega mängida. Välimuselt igati õnnestunud eksemplar ei lase enda kallal kuskilt nurgast viriseda. Miks peakski, see on ju Honda, mille tegid inimesed, kes tegelikult teavad ka midagi autoehitusest. Terav nina ja ülbe olemisega tuled ei jäta tahavaatepeeglisse ilmudes kahtepidi mõistmise ruumi - eest ära ja ruttu, enne kui sust üle lendan.

Sisu on S2000-l eriti poissmehelik. See tähendab kahte istet, ei midagi muud. Ah soo, elementaarsed vidinad autoga liiklemiseks olid ka paigas. Loomulikult olid olemas kõikvõimalikud mugavusvarustuse elemendid, nagu raadio ja kliimaseade, kuid S2000 omanikul on ka muud teha, kui nende tühiste asjadega oma aega sisustada. Istmed on askeetlikud ehk mingit põlveõndla massaaži sealt loota pole, kuid igati asjalikku külgtuge pakuvad nii ehk naa ning rohkem ei oskagi küsida. Miks juht oma mugavusnänniga ei tegele? Sellepärast, et ta on hõivatud tee ja spidomeetri jälgimisega. Viimane on eriline veidrik. Vasakult paremale jookseb poolkaarjas kujus näidik, mis esitab tulemusi digitaalsel kujul.

Kõik eelnev on aga tühine loba. Ei, see pole vale, kuid ebaoluline jutt, mis igasugu proovisõitude puhul peab kirjas olema. Miks ebaoluline? Muidu ei olegi, kuid selle auto puhul on ainult üks asi, millest tahaks ööd ja päevad padrata - mootor. See produtseerib 240 hobujõudu. Jah, see pole nüüd teab mis imenumber, kuid see on vaid kaheliitrine ilma turbode ja kompressoriteta täiesti puhas ja toores vabalthingav. Ja ta laulab ilusat laulu. Ma ei tea, millest see laul on, sest see on jaapani keeles, kuid arvatavasti kõlab see kuidagi nii: piina mind, piina mind veel ja veel. Igatahes kõlab see nõnda igaühe jaoks, kes selle auto rooli taga istuda on saanud.

Lauluks on kapoti alt tulev müra, mida võib pidada üheks paremaks, mis maailmas olemas - automootor mängib kõrgete pöörete noote. Nimelt käib S2000 kaheliitrine mootor kaugelt üle 8000 pöörde minutis. Kellele viimane lause kõlas sama asjalikult nagu "jaghsemash", siis võrdluseks niipalju, et tavaliselt vahetate te oma autol käiku enne 3000 pööret minutis, kuid S2000-t pole selle pööretevahemiku peale veel ärgatagi viitsinud. Linnakiirustel sõites ja rahulikult käiku vahetades ei saa üldse aru, et peene mootorikatte all oleks midagi erilist. Pigem uimane ja mõttetu, kuid kui natuke vabamat maad ees paistab, saab paremat pedaali tallata ja kui pöörded on läinud natuke üle 5000, siis see algab. Mis? Algab brutaalne möire kapoti alt.

Summutitorud on küll nii suured, et sinna võiks mõni loom endale pesa teha, kuid seda ei kuule, mis laulu need laulavad, sest mootor möirgab. Iga tavaauto kohta ütleks, et see on miinus - müra on liialt suur -, kuid mitte S2000 kohta, sest koos valju möirgega surutakse sõitjad sügavale istmetesse ja peas pendeldab: tahan veel ja veel ja veel. Kui väikesel mootoril saab tavaliselt mingil maal jaks otsa ja ta lihtsalt ei suuda enam sikutada, siis S2000 selliseid märke ei ilmutanud. Ka mitte vääääga illegaalsetel kiirustel.

Mootor on üks asi, kuid teine aspekt on selle auto puhul juhitavus. Kui mõnele insenerile tahaks suisa miskit kurja teha, et ta kunagi enam ühtegi autot ei näpiks, siis S2000 inseneridele peaks medalid andma ja nad auga pensionile saatma, sest nad on teinud midagi erilist. Auto on perfektse kaalujaotusega ja neelab kurve igal kiirusel justkui mängeldes. Mingit sellist tunnet küll ei olnud, et oi-oi, rahu, rahu. Pigem sai juhi julgus enne otsa, kuid auto piirid saabusid. Tagaveolisena on ka kõik nii-öelda paigas, sest tagarattad teevad seda, mida nad peavad tegema, ehk lükkavad autot, ja esirattad keeravad.

S2000 oli mul kolm päeva mängida. Mul oli tunne nagu väiksel lapsel mänguasjapoes. Viimasel päeval oleks tahtnud kõhuli maha visata, nutta ja röökida: eiiiiii, ma tahan seda endale ja ma ei jäta enne, kui saan. Ma arvan, et see auto pakub oma omanikule palju positiivset, kui pärast pikka tööpäeva sõidad koju millegi nii heaga, naeratad sa koju jõudes isegi kõige kehvema jama järel ja oled selle kõik unustanud. Võib muidugi juhtuda, et jõuad koju aina hiljem ja hiljem, sest sõidad igale poole põhimõttel - miks otse minna, kui ringi saab.

Fotod: Meeli Küttim