Vanaema rakuke

Käes on vaikust otsiv pimedaim aeg oma eriliste helide ja lumevahuga. Väsimusrammetust täidab optimistlik ootus. Või kuidas tundus eelnev kirjeldus? Kas sinu aasta lõpp sarnaneb vooliku omale? Tunned end hüljatuna, sest ümberringi terendab reaalsust trotsiv, petu peal väljas olev idüll. Paraku, kui keegi luiskab, siis elab süüdlane sinus endas. Aadressiks kõrvade vaheline kinnistu. Keha anduritest aju suunas kihutavad tuhandeid paralleelseid teid pidi, eri sageduse ja suurusega närvisõnad on igaüks eraldi midagi muud kui tegelik füüsiline reaalsus. Igaüks neist püüab kuulutada oma tõde. Tõde füüsilise maailma kohta. Aju ülesandeks on koostada neist hüüetest tervikpilt. Umbes nii on kirjas pealkirja taga "Mida konna silmad jutustavad konna ajule". Tegemist on teadusmaailma ühe enam tsiteeritud artikliga aastast 1959. Autoriks Jerome Lettvin - intelligentsuse kodu otsija.

Aastate eest jagas ta laborit hiigelkaheksajalgadega, kes elasid pikkades traatvõrguga kaetud akvaariumites. Rutiinse ja väsitava päeva lõpu meelelahutuseks narris ta kord puupulgaga neist väikseimat. Õrritatavaks oli labori tagumises nurgas eraldi klaasvanni käsutav beebi-kaheksajalg. Järgmisel hommikul ehmatas tulijat labori ukse alt välja voolav veeloik. Peas mõte - äkki on mõni akvaarium öösel katki läinud ja vaesed loomad kuival suremas -, tormas Lettvin ust avama. Aga enne kui ta õieti midagi aru jõudis saada, tabas ta nägu ootamatu veejuga. Tulistajaks osutus toosama tuttav beebi-kaheksajalg, kes lõpetas õnnestunud rünnaku akvaariumit tundideks pimedusse matva tindipilvega. Veeloik põrandal seletus uksel täpselt näokõrgusel oleva märja latakaga - oktopuss oli vahepeal trenni teinud. Veest tilkudes, ootamatu intelligentsuse tunnistajana pole Jerome Lettvin sellest ajast peale kaheksajalgu enam toiduna vaadanud.

Kaheksajalad on Lettvini himura kahvli ja noa hirmust vabad olnud viimased 40 aastat. Rahuaeg ei käi kolleegide kohta, kes on umbes sama kaua pidanud tõrjuma Lettvini hüpoteesi, et mälu võib asuda ka ühes närvirakus. Domineeriva arusaama järgi on mälu miljonite närvirakkude toel loodud ja pidevas muutumises asuv elav mosaiik. Lettvini mäluga rakukesi pilgati "vanaema rakkudeks", sest need pidavat kandma ühte terviklikku spetsiifilist kontsepti või nähtust, nagu näiteks tervikpilti lemmikkampsunist, filmikangelasest, Pisa tornist või siis kujutelma vanaemast. Lased sellel rakul hukkuda ja sa ei tunne enam memme ära!

Neurofüsioloogidest kolleegide naljatuju hakkab siiski otsa saama. Põhjuseks on hiljutine katse Leicesteri ülikoolis Inglismaal, kus epilepsia ravi käigus ühendati kaheksa patsiendi ajju elektroodid operatsioonieelseks ajutegevuse uurimiseks. 64 imepeenikesest traati paigutati suhteliselt juhuslike närvirakkude külge. Kuna närvirakkude arvukast perest on raske ühte teisele eelistada, keskendutakse tavaliselt üldisele asukohale. Nii asus osa uuritavatest rakkudest pikaajalist mälu hõlmavas aju osas.

Patsiendid nägid järgnenud katse käigus mitmesuguseid pilte, mida labori töötajad ajakirjadest välja lõikasid. Keeruline aparatuur registreeris iga pildi ajal ajurakkude elektrilise aktiivsuse. Kõigi üllatuseks reageeris osa närvirakke ainult kindlate piltide peale. Näiteks oli "oma rakk" Bill Clintonil, Halle Berryl, Jennifer Anistonil ja ka mõnel tuntud elutul objektil. Kaheksa patsiendi umbes tuhande raku seast avastati 132 rakku, mis sarnanesid oma olemuselt enigmaatilisele "vanaema rakule". Need rakud ei reageerinud ühegi teise tuntud isiku pildile. Eriliseks üllatuseks oli hetk, kui nn Halle Berry rakk siiski lõi välku maski kandva kassnaise pildi peale. Peagi selgus ka põhjus. Tegemist oli pildiga paari aasta tagusest filmist "Catwoman". Rakuke teadis seda, mida laboritöötajad ei märganud - maski taga peituv peaosatäitja oli Halle Berry!

Mida sellest järeldada? Kujutage ette, et laborant torkab elektroodi eemaldades Halle Berry raku katki ja inimene jääb hetkega lemmiknäitleja võrra vaesemaks. Seda enam tasub arvestada, et ees ootab uus 365 päeva pikkune n-ö tulekustutamine. Ärge siis unustage tulevaste töiste tegevuste käigus oma väärtuslike vanaema rakukeste eest hoolitsemast. Toitke neid kvaliteetsete mälestustega! Ja kasvatage taoliste rakkude kolooniat suuremaks, mõteldes uutele positiivsetele nähtustele. Saabunud aeg pakub selleks omad võimalused. Häid pühi!

Autor: Kristjan Port