Naftaajastust infoajastusse

Karuna Raman 18. detsember 2006, 00:00

Saudi Araabia endine naftaminister ja OPECi asutaja Šeik Yamani ütles kord, et kiviaeg lõppes, kuid mitte kivide puudumise tõttu, ja kord lõpeb ka naftaajastu, kuid mitte nafta puudumise tõttu. Inimesed lakkasid kive kasutamast, kuna pronks ja raud olid paremad materjalid. Kuid kas me ka tegelikult lõpetame nafta kasutamise, kui teised energiatehnoloogiad suuremaid eeliseid pakuvad?

Maailma nappide energiaressursside ammendamise oht on avalikkuse teadvuses olnud alates 1970ndate naftakriisidest. Ka ei piirdu meie hirmud naftaga. Näiteks ennustas klassikaline 1972. a bestseller "Limits to Growth", et kuld lõpeb maailmast 1981, hõbe ja merkuurium 1985 ja tsink 1990. Praegu võime tagantjärele targad olla, kuid isegi nüüd tuuakse enamikes teemakohastes aruteludes põhjendusi selle raamatu loogika alusel.

Pealegi ei seisne asi üksnes selles, et me ei ole loodusressursse ära kulutanud. Ameerika majandusteadlane Julian Simon esitas väidetavalt 1980 väljakutse ühele keskkonnakaitsjate rühmale, öeldes, et kui loodusressursside nappust mõõta kõrgemate hindadega, peaksid nad investeerima kõigi metallide aktsiatesse. Keskkonnakaitsjad panid oma raha kroomi, vase, nikli, tina ja volframi alla ning valisid ajaperioodiks 10 aastat. 1990. aasta septembriks oli kõigi metallide hind langenud, sh kroom 5%, tina aga koguni 74%.

Viimse kohtupäevaga kauplejad kaotavad. Nad ei võidaks isegi siis, kui oleksid investeerinud mineraalõlisse, toiduainetesse, suhkrusse, kohvisse, puuvilla, villa, mineraalidesse või fosfaatidesse - kõik need tarbeained on odavamaks muutnud.

Tänapäeval on nafta kõige olulisem ja väärtuslikum rahvusvaheliselt kaubeldav tarbekaup ja selle olulisust meie tsivilisatsioonile kriipsutab alla üha uuesti esilekerkiv mure, et see otsa lõpeb. Siiski peidavad nafta ammendumise statistilised hinnangud enamat kui need paljastavad. Tüüpiline naftaväli annab kõigest 20% naftareservuaarist ja ligi 63% jääb maetuna maapinda isegi kõige arenenumate tehnoloogiate kasutamisel.

Lisaks sellele väidavad majandusteadlased, et energiatarbimine inimese kohta langeb efektiivsema kasutamise tõttu. Kütuse kasutegurid autotööstuses on viimase kolme kümnendi jooksul suurenenud rohkem kui 60%, samas kui üldine jõukus, mida energiaühiku kohta toodetakse, on sama perioodi jooksul kahekordistunud.

Kui metallide hinnad langevad, on naftahinnad jõudnud rekordkõrgusele. Põhjus on lihtne - metallide kasutamine on asendatud paljude alternatiividega, kuid enamik neist nõuab siiski sisendressursina naftatooteid ja kümnendite pikkused püüdlused välja töötada rahuldavad alternatiivsed energiaallikad on vähe edu toonud.

Kui nafta aseained ei ole hõlpsasti kättesaadavad, peaksid nüüdisaegsed ühiskonnad järelikult keskenduma nõudluse allikatele, millest enamiku saab omistada transpordisektorile. Tõepoolest kasutatakse rohkem kui 80% naftast toodetud energiast tänapäeva ühiskonnas kas elektri või kütuse näol edasi-tagasi pendeldajate liigutamiseks.

Kas kogu see naftatarbimine on tõesti vajalik?

Teenuste kasvava osakaalu juures üleilmses SKTs on praegu aeg ümber hinnata töölesõitmise vajadus. Teenindussektori töötajad pendeldavad iga päev ainult selleks, et viibida keskkonnas, mille järgi neil puudub majanduslik tarve, kuna nad saavad infovahetusest tunduvalt rohkem kui füüsiliste kaupade vahetusest. Kas me tõesti peame nii palju inimesi nii väikese tulu ja nii suurte kuludega kokku tooma?

Kulud ei tähenda ainult loodusressursse, mida me peaksime säilitama ja tulevastele põlvedele üle andma, mitte ammendama. Edasi-tagasi sõites kulutatud ajahulga suurenemine on takistuseks nii rahvamajanduse tootlikkusele kui nüüdisaegsete linnade elukvaliteedile. India linnas Mumbais läbi viidud uuring näitas, et raudteel edasi-tagasisõitjate igapäevase teekonna pikkus oli 22 kilomeetrit ning kiire urbaniseerumine seal ja suuremas osas arenevast maailmast tõenäoliselt ainult suurendab seda pikkust.

Samamoodi domineerib ärireisidel reisijate õhuvedu. Arvestades praeguste sidevahendite ja infotehnoloogia suurel kiirusel andmete edastamise võimet, on praegu võimalik ärireise märkimisväärselt vähendada. Samas kui teenuste sisseostmise fenomen vähendab vajadust tööjõu migratsiooni järele, saab siseriiklikku migratsiooni täiendavalt piirata kodukontorite kasutamisega, mis lõpuks vähendavad survet kinnisvarale, ühistranspordivõrkudele, maanteedele ja lennujaamadele. Inimeste reisimine tervikuna peaks järjest enam piirduma turismi ja lõbusõitudega.

Praegu on meil olemas tehnoloogiline infrastruktuur, mis toob suurema osa tööga seotud infost töötajateni, võimaldades neil samas tihedat koostööd teha. See nõuab elustiili muutust, mida valitsused peaksid hakkama propageerima.

Kui nad seda teevad, siis naftaajastu ei lõpe, kuid muretsemise ajastu võib seda teha.

Copyright: Project Syndicate, 2006. www.project-syndicate.org

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing