Tööjõu eksport - meie Nokia?

Artikkel

- Uudised
- 17. detsember 2006 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tööjõu eksport - meie Nokia?
Artiklis "Välismaale tööle läinud on Eestile kasulikud" (13.12.) leiab Tõnis Oja, et välismaal töötavad eestlased toovad koju hinnanguliselt kuni pool miljardit krooni ehk poole oma teenistusest ja on seega meile kasulikud. Lisaks majanduslikule küljele hindab artikli autor ka eesti töötaja nn saadiku ja eksportööri staatuse kasumlikkust välismaal.
Kahtlemata kulutab osa Eestist lahkunud tööjõust oma mujal teenitud raha Eestis ning ka majandusanalüütikute hinnangul on arengumaade SKP kasvu üks alustalasid migrantide rahasüstid kodumaale.
Raha riiki toomine ongi kasulik, kuid seda pigem riikidele, kus tööpuudus on suur ning vaba tööjõud rakendatakse tööle väljaspool kodumaad. Meil vaba tööjõudu just ülearu ei ole.
Olen nõus artikli autori väitega, et lahkunud eestlased on üldjuhul keskmisest ettevõtlikum, kuid seega ka kvaliteetsem tööjõud.
Eeldades, et need töötajad saanuks palka Eestis 6000 krooni ringis kuus, millelt riigile laekuvad maksud oleks ligikaudu 2865 krooni, ja lahkunud töötajate arv on eeldatavalt 35 000 inimest, kaotab meie majandus ühes kuus umbes 100 miljonit krooni.
Kui need inimesed töötaksid kodumaal, kulutaksid nad oma netosissetuleku tõenäoliselt täielikult siin, mis omakorda teeb eelnevatele arvudele tuginedes kogusummaks kuni 175 miljonit krooni. Seega oleme kokku kaotanud kuni 275 miljonit krooni, kuid poole miljardini on veel ruumi.
Usun, et vahe katab tööjõu lahkumise üldisem mõju majandusele, mille peamised tegurid on järgmised.
Tööjõu nappus pidurdab ettevõtluse arengut, mis omakorda vähendab käibetulude laekumist riigile.
Tööjõupuudusega kaasneb Eestis palgaralli, mis perspektiivis hakkab tõenäoliselt mängima veel suuremat rolli kasvavas inflatsioonis. Üha kerkivad palgad vähendavad meie atraktiivsust välisinvestorite silmis ning meie kasvavad teenusehinnad võivad lõppkokkuvõttes tuua tagasilöögi ka turisminduses, kus meil liigub märkimisväärne raha.
Kuna lahkuvad enamasti nooremad või keskealised inimesed, on vaja suunata rohkem raha sotsiaalhoolekandesse ja tervishoidu, sest vähenev töötajaskond peab üleval pidama suuremat arvu vanemaealisi.
Kannatavad teenindustase ja töökultuur, sest kui ettevõtlikumad lahkuvad, jäävad meile riigikeelega vaevlevad teenindajad või need töötajad, kelle töö tase on kehvem, mis omakorda mõjutab meie paljuräägitud tootlikkust ning seega ka majandust üldiselt.
Emotsionaalsetest aspektidest ei ole kindlasti üheselt hinnatav ka eestlaste positiivse saadiku maine kujunemine välismaal.
Pigem on oht, et meist kujuneb pilt kui musta töö tegijatest, sest nii keelebarjääri kui ka usaldamatuse tõttu teevad eestlased enamasti tööd, mida kohalikud teha ei taha. Vaevalt mõni suurettevõte seepärast Haitile laieneb, et nõudepesija või kojamees just sealt pärit on. Kahtlen, kas ka kalkuneid edaspidi Eestis usinamalt kitkuma hakatakse.
Samuti ei tasu arvata, et kõik meie tööturistid oma uute teadmiste-kogemustega naasevad. On neid, kes kogu oma vara maha müüvad, pangakaardi näppu võtavad ning saadud rahaga alustavad uut elu mujal.
Seega arvutagem üle, kas eestlane Soomes kassapidajana on ikka tulusam kui kodus näiteks õpetajana. Või peaksime ehk tõesti üldise majandusheaolu nimel tööjõudu eksportima hakkama ja sellest saakski päris oma Eesti Nokia?
Autor: Herdis Ojasu
Hetkel kuum