Tipp-poliitikuil helded päkapikud

Villu Reiljan kimab ringi, 900 000kroonine auto istumise all, ja salapäratseb. Justkui oleks tegu selle elu lõpuni saladusega, millest räägivad lapsed telereklaamis. Edgar Savisaarel käivad päkapikud sagedamini - neid on märgata tema "Peaministri" kirjastamisel, turuhinnast odavamalt Keila-Joal maja muretsemisel. Jüri ja Rein Ratase muutsid päkapikud aga piparkoogimehikesteks.

Tipp-poliitikuid paistavadki külastavat kõige paremad päkapikud - "kingid" enam sussi sisse ei mahu. Ja ega need enam nii väga kingituste moodi välja näegi. Aga kas on juba tegu pistisega? Kui otse vastuteenele viidata ei saa, siis seda kindlalt väita ei saa.

Piir, kus lõpeb kingitus ja algab pistis, on siiski sedavõrd ähmane, et poliitikud peavad hoiduma enda seadmisest sellistesse kaheti mõistetavatesse olukordadesse.

Ent poliitikute puhul polegi olulist vahet, kas rääkida kingitustest või pistisest - kumbki ei sobi kokku poliitiku eetikaga. Nänniaeg jäi defitsiidimajandusse, pole mõtet seda traditsiooni tänases Eestis elus hoida. Poliitikud on aga taas kord andnud oma salatsemisega alust kahtlustele, et neil on põhjust millegi varjamiseks ja et selleks põhjuseks võib olla varjatud rahastamine.

Kingituste vastuvõtmine muutub poliitikule endale lõpuks ohtlikuks - see teeb temast tahes või tahtmata tänuvõlglase kinkija ees. Mitte ainult poliitiku, vaid kogu tema erakonna. Need päkapikud tahavad ükskord vastukingitust saada.

Praegu on neid päkapikke juba küllalt nähtud Tallinnas Vabaduse plats 7 uksele koputamas.

Keskerakond võib ju väita, et meedia otsib tonti, kui viib hankekonkursside võitjad kokku erakonnale ja selle liidrile kingituste tegijatega. Aga selle kondi on poliitikud ise ajakirjandusele andnud.

Päkapikud käivad ka Toompea vahet - küll saavad koalitsioonileppesse kirja konkreetsed toetused laevafirmadele. Seadustesse tehtud "kingitused" on kõige ohtlikumad - need võivad pikaks ajaks jääda meie elu mõjutama, ilma et avalikkusel sest aimugi oleks. Maadevahetus on vaid üks näide.

Valega ajakirjanikke eemale ei tõrju. Ja valega võib jääda rumalasse olukorda. Nagu näiteks Villu Reiljan oma Volkswagen Phaetoniga. Ajakirjandus närib poliitikute poolt neile hambusse visatud kondi lõpuni, kulub selleks aega palju tahes.

Õiguskantsler Allar Jõksi ettepanekust - kutsuda erakondade rahastamiseks ellu eraldi, poliitikutest sõltumatu järelevalvaja - oleks kindlasti poliitikute eetilisel puhastumisel abi, sest sellisest sõltuvusest võõrdumine ei pruugi mõnel poliitikul ainult meedia toel õnnestuda.

Autor: ÄP