Roheliste katteta lubadused

Anto Raukas 10. jaanuar 2007, 00:00

Peagi valmivas riiklikus põlevkivi arengukavas aastani 2015 on prioriteedina rõhutatud Eesti tarbijate tõrgeteta varustamist elektri ja soojusenergiaga, selleks et tagada riigi julgeolek ja jätkusuutlikkus. On alanud valimisvõitlus ja Riigikogusse pääsemise nimel on rohelised alustanud massilist põlevkivi vastast laimukampaaniat, millega kahjuks on ühinenud ka paljud juhtivad ajakirjanikud ja ajalehed. Poleks midagi katki, kui kriitikud pakuksid välja mingi teostatava alternatiivse lahenduse, kuid selle üle isegi ei vaevuta mõtlema. Kõneldakse uuest energiast, kuid lähema 8 aasta jooksul, mis on meil jäänud aastani 2015, et toimu energeetikas mingit olulist läbimurret. Ei saa ju mingiks uudiseks lugeda halli habemega tuuleenergiat, mida oma farmis veepumpamiseks kasutas USA insener D. Hallady juba 1854. aastal. Ja ka esimene tuuleelektrijaam ehitati juba väga ammu. Selle laskis käiku 1888. aastal USA leidur ja ettevõtja C. F. Brush Clevelandis. Eesti esimese elektrivõrku ühendatud tuuleelektrijaam võimsusega 150 kW rajati 1995. aastal Hiiumaale Tahkunasse. Sellele eelnesid 1986-90 katsetused Saaremaal Vätta külas, kus paiknes tollase N. Liidu võimsaim tuuleelektrijaam võimsusega 346 kW (1989. a.). Uudsust pole siin karvavõrdki.

Keegi ei ole tuuleenergia vastu. Keskkonnaministeerium on möödunud kolme aasta jooksul taastuvenergeetikasse investeerinud 218 miljonit krooni ja andnud rohelise tee 20 taastuvenergeetika projektile, mida toetatakse nii Euroopa Regionaalarengu Fondist kui ka riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvest. Taastuvenergeetika ennaktempos edendamine on riigis loetud väga oluliseks ja Euroopa Liidu struktuurivahenditest on selleks aastaiks 2007-2013 ette nähtud ligikaudu miljard krooni. Praegu jääb taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri osakaal riigisisese tarbimises 1,5% lähedusse, millega Eesti on Euroopa Liidus tublil 8. kohal. Aastaks 2015 prognoosib elektrimajanduse arengukava taastuvenergia osaks Eestis vähemalt 8%.

Kuid sellest ei jätku Eesti kasvavate vajaduste katmiseks ning pealegi on tuuleenergia väga kallis, mida Eesti tarbija ilma olulise dotatsioonita ei suuda kanda. Hiljuti tegi Eesti Keskkonnaühenduste Koda põlevkivi arengukava töörühmale ettepaneku suurendada põlevkivi kasutamise ressursitasu seniselt 10 kroonilt 400 kroonile tonni eest, jättes aga tegemata analüüsi, kui palju see tõstaks elektri hinda. Olen kindel, et paljud roheliste erakonnaga sinisilmselt liitunud inimesi põgeneksid erakonnast viivitamatult ja ausa jutu korral oleks ka häältesaak valimistel kindlasti kasin.

Poliitika on valetamise kunst ja selle nimel tehakse igasuguseid sigadusi. Seejuures valetamise kvantitatiivseks mõõtmiseks sobivad mõõdikud puuduvad. Energeetikas on kõik täpselt mõõdetav ja arvutatav. Praegu on Narva elektrijaamade kasutusvõimsus 2230 MW, millele lisandub umbes 250 MW muudest allikatest (Iru EJ jt.) Kuid see seis muutub kardinaalselt 1. jaanuaril 2016, kui Narva elektrijaamades tuleb tolmpõletamisplokid sulgeda. Siis jääb Narva jaamades koos uute ehitatavate plokkidega kasutusvõimsuseks vaid 1030 MW, mis koos muude allikatega annavad koos vaid 1280 MW, millest on Eesti vajaduste katmiseks ilmselgelt vähe. Üksnes möödunud aastal kasvas Eesti Energia kodumaine elektrimüük 8,8%. Taastuvenergeetika tekkivat vajakajäämist ei kata ja seda isegi juhul kui, me alustaksime koheselt massilist tuulikute ehitamist ja paigaldamist ning gaasil töötavate kompensatsioonijaamade ehitamist. Unustatakse ära, et praegu veel fantaasiamaailma kuuluv Läänemere tuuleparkide vöönd vajab kümneid miljardeid kroone ja ei valmi enne sajandi keskpaika.

Rohelised on teinud ettepaneku vähendada põlevkivi kaevandamist 5 miljonile tonnile. Kui sellest lahutada tsemendi- ja kohalikuks tarbeks mineva õlitootmise vajadused, siis jääks energiatootmiseks vaid sedavõrd tühine kogus, millest ei saaks rohkem kui 200-300 MW. Mina olen elanud sõja- ja pärastsõja-aastatel, kui elektrit sai piirkonniti päevas vaid mõneks tunniks. See on aga stsenaarium, mida Erakond Eesti Rohelised valijatele ette valmistavad. Ainus realistlik ja riigi jätkusuutlikkust tagav võimalus on mitte põlevkivitootmise vähendamine, vaid mõõdukas suurendamine. Mõõdukas seetõttu, et mitte ohtu seada keskkonda ja "põlevkivivaldades" elavate inimeste heaolu.

Eesti Energia seadis mõningad lootused Ignalina tuumajaamale Leedus, kust loodeti 1/3 osalejana saada 300-400 MW. Nüüd on needki lootused kustumas, sest Poola tõenäolise juurdetulekuga ja jaama võimsuse suurendamisega 3000 MW-ni, ei valmi selline hiidjaam enne aastat 2020. Pealegi avaneb elektriturg aastal 2012 täielikult ja energiat saab Ignalinast see, kes rohkem maksab. Leedulastega koostöö ohtudele juhtis allakirjutanu Eesti Energia juhtide ja uisapäisa tegutseva peaministri tähelepanu juba rohkem kui pool aastat tagasi, kuid tulemusi see ei andnud ja nüüd oleme lõhkise küna ees, sest raskused leedulastega jätkuvad ka edaspidi. Rahva ja teadlastega läbiarutamata projekt ei saanudki olla tulemusrikas. Ja kuidas me võime kõnelda tulemuslikkusest, kui Eesti spetsialistid ei osale isegi jaama asukoha valikul, kõnelemata ehitajafirmadest, reaktorite valikust ja tuumajäätmete likvideerimisest. Härra Liive jutt, nagu võiksid need jäätmed pikemaks ajaks jääda Leetu, ei kannata vähimatki kriitikat.

Lõpetuseks tahaksin lisada, et roheliste tulek poliitikasse on tervitatav, kuid nad peaksid tegelema jõukohasemate küsimustega. Näiteks mind ehmatavad põlevkivist hoopis rohkem Eesti joomalembeste autojuhtide käes olevad 554 012 sõiduautot. Palju on vajaka meie ehitus- ja planeerimistegevuses ning loodusväärtuste kaitses. Soovin rohelistele palju jõudu just nendes spetsiifilistes valdkondades ja ma väga palun, et nad edaspidi ei eksitaks Eesti elanikkonda katteta lubadustega energeetika valdkonnas.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing