Esmaspäev 20. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Madis Sander pika tee alguses

Susan Lahesalu 18. jaanuar 2007, 00:00

Kas hoiate muusikamaailmas toimuvaga ennast endiselt kursis?

Hoian küll. Esiteks käin ma vahel ooperis - minu vana armastus - ning mujal kontsertidel, teiseks olen ma Eesti jazzklubi juhatuse liige ja tegelen aktiivselt Eesti jazzelu ühiskondliku organiseerimisega.

Kuidas sobivad kokku muusika ja äri?

Muusika ja äri... Ma ei näe, et nad ei sobiks kokku. Ega muusikuks olemine on tegelikult ju väga sarnane ettevõtluse ja juhtimisega. Selleks, millist teost õppimiseks ja ettekandmiseks valida, peab valima teose, mis võiks kuulajale korda minna. Ei saa mängida muusikat, mida klient ei taha kuulata. Elementaarselt. Või saad seda teha üksi ja näljas. Tee loo valikust ettekandmiseni on pikk, et see kuulajale nauditav oleks. Pead ju hoolega tööd tegema: harjutama, mis on suhteliselt nüri tegevus, lihvima detaile, samas peab ees olema kogu aeg suur pilt, ehk milline on lõplik kõla ning selleni jõudma ja loodetavasti on siis keegi nõus ka tulevikus sulle maksma. Äris peab olema samuti idee, mida on kellelgi vaja: mingi teenus, mõni toode, see peab olema kellelegi vastuvõetaval kujul, hea kvaliteedi- ja hinnasuhtega. Muide, väga suur hulk muusikuid on ka "ärimehed" - füüsilisest isikust ettevõtjad, nii mõnelgi on oma osaühing.

Kas distsipliin, mis noore muusikuna omaseks saanud, on midagi, millest hiljem töö juures kasu on olnud?

Tegelikult, mis asi see muusika üldse on? Noot ju tegelikult on puhas distsipliini küsimus: on rütm, meetrum , seal on helikõrgus. Mänguruum on siiski väga selgetes raamides. Igasuguse oskuse omandamine mingisugusel vähegi arvestataval tasemel nõuab tegelikult väga palju püsivust, jonnakust, tähelepanu ja samas peab see ikka olema lõbus. Me ju räägime pilli mängimisest, mängimine on lõbus tegevus. Ühesõnaga huvi peab asja vastu olema ja püsivusega on täpselt nagu sportlastelgi , see peab olema - muidu ei saa.

Lapsepõlves ma väga suur harjutaja polnud. Mulle meeldis ikka lõbus pool rohkem. Harjutamine tuleb lõpuks eesmärkide seadmisega. Kui soovid järjest raskemaid ja keerulisemaid teoseid mängida, siis teoorias pead järjest enam oskusi omama ja aega kulutama harjutamisele selleks, et teha, mida sa soovid.

Millal oli äratundmine, et tuubamäng pole päris see, mida elult ootasite?

Ma tegelikult olen ju pillimängimise kõrval pikalt hariduses olnud. Ma olen Muusikaakadeemias peaaaegu 10 aastat õppejõud olnud ja Muusikaakadeemia sümfooniaorkestrit administreerinud ja õppekava kujundanud. Et s e e äratundmine tuli ühel hetkel küll, kui endale sai selgeks, et tuubamängijana ma enam oluliselt paremaks minna ei saa. Erinevatel põhjustel kuni selleni välja, et ma ei ole hiilgav lõpmatuseni detailide nühkija, mis oli võib-olla et põhitakistus. See äratundmine, liikumine haridusse oli loomulik. Akadeemiasse, sealt Georg Otsa muusikakooli. Nähes Muusikaakadeemias seda, mida oli võibolla juba hilja noortele neile vajalike oskuste andmiseks õppekavas muuta, oli sealt kutseharidusse ehk otsakooli liikumine üsna loomulik. Kui sa lähed kooli juhtima, siis on üsna selge, et kahte asja korraga hästi teha ei saa - pilli mängida ja kooli juhtida. Ja halvasti asju teha pole mõtet. Ka pilliõpetamine jäi seepärast sinnapaika: ei saa õpetada pilli, kui ise enam mängida ei oska, sest ei ole aega iga päev 3 tundi harjutada.

Olite Otsa kooli juures lühikest aega. Mis oli see tõuge või põhjus, miks sealt edasi läksite?

Aeg on suhteline mõiste. Kui me räägime õpiajast kolm aastat, siis kolm aastat ei ole väga pikk aeg, kuigi sellega saab tänapäeval juba kõrghariduse kätte. Teisest küljest, kui me räägime juhtimisest, siis äriseadustikus on juhatuse liikme lepingu tähtajaks kuni kolm aastat, mis näitab, et kolm aastat juhtimises on täiesti normaalne. Otsakooli direktori leping oli, tõsi küll, viieaastane. Aga ma sain oma kolme aastaga tegelikult selle tehtud, mida ma tegema läksin. Eesmärk oli ikkagi muuta organisatsioon tõhusaks, luua uued õppekavad, mis vastaksid tänapäeva vajadustele ning lähtuksid just muusiku elukutse vajadusest ning ühtlasi luua kooli selline struktuur, mis toetaks muudatuste läbiviimist ning püsimajäämist ja tegelikult see ISO 9001:2000 sertifikaat, mille me esimese haridusasutusena Eestis saime, oli tegelikult klassikaline nö muudatuste külmutamine. ISO ei olnud eesmärk, ISO oli protsess ja vahend selleks, et muudatused, mis on sisse viidud ja seatud eesmärkide täitmine, et see jätkub ka tulevikus.

Mida on Teile juurde andnud või olete õppinud sellest, et olete olnud erinevatel ametipostidel?

Tegelikult muusiku elukutse andis hästi palju. Töötamine orkestris annab teadmise, et sa ei tee midagi üksi ning töö kohal, kus iga su noot, mida sa mängid, on kõigile kuulda, paneb sind aru saama, et mis iganes sa teed, sa pead vastutama selle eest, mida sa teed. Sa vastutad isiklikult kogu aeg. Siis teadmine sellest, et tuuba kui basspill kui vundament on piisavalt domineeriv aga samas ta domineerib mitte läbi selle, et soleeriks üksi, vaid ta loob teistele harmoonia. Ta domineerib küll, aga ta loob teistele keskkonna, kus teised saavad kõlada. See on see äratundmine ja küünarnuki tunne: kolleegide aitamine, toetamine.

Siis teiste inimeste õpetamine õppejõuna on erakordselt hariv. Tihti enam harivam õpetajale kui õppurile ehk siis see sama, kuidas seada-teha pika-ajalist plaani konkreetse inimese jaoks, tema arengukava, planeerida teed tulemuseni jõudmisel, milliseid oskusi mis etapis vaja on, anda piisava raskusega ülesandeid, mis teda hariksid aga ei tapaks. Selle juures innustada, maalida pilt väga selgelt ette, kuhu võidakse jõuda ja siis innustada selle poole jõudmisel. Ja mismoodi üks-ühele inimest nii mõjutada, et ta ise tahaks soovitud suunas liikuda. See on pilt-selge üksühele mõjutamise kogemus.

Muusikaakadeemia sümfooniaorkestri juures on vast oluline olnud see, kuidas saada hulgaga hakkama. Hulgaga, kellest üks osa selgelt ei soovi midagi teha, või kellel puudub selge arusaam, millega üldse tegemist on või mida nad ise tahavad. Ja selliste eesmärkide seadmine, mis oleksid noortele jõukohased, aga samas ka kuulajale atraktiivsed. See saavutus, kus me Euroopa suurimal noorte sümfooniaorkestrite festivali lõppkontserdil mängisime Berliini esinduskontsertsaalis täiesti puhtalt oma jõududega ka eesti muusikat niimoodi, et üle 2000-nde inimese seisis pärast kontserti 20 minutit püsti ja aplodeeris... ja meid kutsuti sinna tagasi. Suhteliselt hea tulemus kolme aastaga -- jõuda kuskile välja.

Te olete töötanud koos nii muusikutega kui ka äri-valdkonna inimestega. Kas on vahe, kumma ringkonnaga suhelda? Kas on mõnega lihtsam või keerulisem?

Esiteks inimene on inimene igal juhul. Teiseks on nad selles mõttes väga palju sarnased, et tegemist on nö professionaalsete teenuste firmadega ehk siis klassikaliselt PTF, kus subordinatsioon ei anna tegelikult mingit võimu. Ainuke võimalus kedagi juhtida on olla võrdne võrdsete seas, nagu David Maisteri väga hea raamatu pealkiri ütleb. Et sa pead oma eeskujuga ise olema sama hea spetsialist. Sa ei saa kedagi käskida või keelata. Niimoodi see ei toimi lihtsalt. Et selles mõttes on kõik sarnased: on see ooper, kus on kõik kõrgharidusega spetsialistid, on see Muusikaakadeemia, kus on kõrgharidusega septsialistid, või on see ärikool, kõigest valdkond, mida nad õpetavad, on erinev, kuid tegelikult on tegemist ju samamoodi kõrgelt haritud spetsialistidega, kelle juhtimine ei ole üldse mitte lihtsam kui muusikute juhtimine. Kõik on ju ka suured isiksused

On Teil salanipp, mis on Teid edasi viinud või on kõik kulgenud loomulikku rada pidi?

Eks ta on ikka kulgenud paljuski loomulikku rada. Eesmärgid on alati olnud, aga nad ei ole olnud sellised pühad, mille poole kõrvale vaatamata ja teisi arvestamata rühkida. Võibolla uudishimu on see, mis edasi viib. Ja edevus saavutatuga silma paista.

Kuidas ennast laete? Juhitöö on ju pingeline, kas vaimne ja füüsiline vorm on tasakaalus?

Tegelikult on küll tasakaalus, selles mõttes, et muusikat ma kuulan päris hoolega (muide oluliselt rohkem kui siis, kui ma muusik olin, siis tahtsid nagu vaikust kuulata ?) ja täna rohkem just jazzmuusikat kui klassikalist muusikat. Mu põhiline hobi on hoopis kokandus. Mu sõbrad peavad mind üsna heaks kokaks, nii mõnedki minu oma retseptid on trükimusta näinud ja ka kogumikes kaante vahele jõudnud. Seejuures teen enda vormishoidmiseks süüa pea iga päev, mitte vaid pidupäevadel. Lugemisvaraks on põhiliselt küll vaid erialane kirjandus ning sellest on kahju. Tervisesport võtab päris palju aega ära, nii et seda võib ka hobiks nimetadada küll. Spordiklubis -- bodybump, jõusaal, spinning ja muud; lisaks nakatusin suvel golfipisikuga.

Teil on siis aeg ilusti ära planeeritud, et kõige jaoks jätkub aega?

Tänu sellele, et mul on lapsed juba suureks kasvanud on pere poolt rohkem aega. Mul on küll väike, 3-kuune lapselaps, kellega ma ilmselt veedan tänasesest rohkem aega, kui ta veidi suuremaks saab. Alustan oma päeva suhteliselt vara (kell 6) ning kasutan harrastusteks õhtust aega ja pere ehk eriti ei kannata, sest nad on juba nii suured, et saavad ka ilma minuta hakkama ning kui olin muusik, olin suure osa õhtutest ning nädalavahetustest kodust eemal, eks ole nad seetõttu ehk veidi harjunud ka sellega, et ma palju kodus ei viibi.

Olete ka ise koolitaja. Kuidas ennast ette valmistate? Osalete ise teiste koolitustel?

Minu tegevus koolitajana täna on veel väga tagasihoidlik, loen ennast siiski juhiks. Koolitajategevus on pigem oma praktilise teadmise edasiandmine, mitte niivõrd koolitamine. Jah, erialakirjanduse lugemine, oma kogemuse paigutamine teooria konteksti üheltpoolt. Aga teisi kuulamas? Jah. Ma olen ka ise võimalikult palju õppinud (eneseharimise võimalusi on erinevaid) ja ka koolitamine on olnud minu üks olulisi eneseharimise vahendeid. Koolitudes näeb teisi koolitajaid päris palju ja siin EBS-iski on meil koolitajad kogu aeg majas. Tõsi küll, siin aeg seab oma piirangud, et suurt osa ei ole ise võimalik näha, mida me pakume, kuigi on põnev ja huvitav.

Kas on midagi, mida olete oma endistelt õpetajatelt õppinud ning oma töös ära kasutanud?

Oo jaaa! Selles mõttes ma loen ennast erakordselt õnnelikuks inimeseks. Mul on olnud võimalus kas siis õppida kellegi juures või kellegagi koos või töötada koos fantastiliste inimestega, kellelt on nii palju õppida olnud. Alates Kiviõli keskkkoolist, kus ma alustasin oma õpinguid, väga hea tasemega kool; oma kadunud isa, kes oli väga hea matemaatika õpetaja, või kolleegid ooperist, kes sõna otseses mõttes õpetasid noore pillimehe professionaalseks muusikuks; minu erialaõpetaja, varalahkunud Riho Mägi, kes õpetas lugupidamist nii muusika, oma töö, instrumendi, kuulaja vastu, kui üldse inimlikke väärtusi, olla härrasmees. Olen erakordselt õnnelik, mul on tõesti väga head kolleegid olnud.

Mis köidab juhiameti juures? Millised valdkonnad on eriti huvipakkuvad?

Tihti küsitakse, et kuidas sa läksid muusikast ärisse, et need on nii kardinaalselt erinevad asjad. Tegelikult, kui täpsustada, siis ma liikusin kutseharidusest täiskasvanuharidusse. Valdkond jäi samaks, muutus temaatika ja juriidiline vorm (avalik versus erasektor). Aga kuna mind põhimõtteliselt huvitas väga juhtimine, siis juhtida ettevõtet, mis pakub väga laiaspektrilist juhtidele vajalikku koolitust, on erakordselt põnev. See teadmiste hulk, mis siin majas liigub ja siit välja läheb; see on tegelikult uskumatu hulk väga tarku inimesi, kes siin käib ja kes ei varja oma tarkust, vaid jagavad seda. Nendega lävimine on väga põnev, pluss EBS kui Eesti üks tuntumaid brände ja ettevõtteid. Näha, kuidas on EBS arenenud, töötada Madis Habakuke kui väga kogenud ja eduka ettevõtja käe all ning näha, millised on nõudmised ja kuidas need asjad käivad. See on hästi hariv ja hästi põnev! Põnev töö.

Kas nüüd olete seal, kus tunnete, et olete rahul, päral. Või on veel oodata valdkonnavahetamist?

Ma arvan, et ma pole veel kusagile jõudnudki, pole veel 40-nenegi. Kui ma pillimängijana arvasin, et enam kusagile edasi ei arene (üks põhjusi, miks ma ära läksin), siis juhtimises ei saagi tulla sellist aega, kus ei ole võimalik edasi areneda. Ma arvan, et ma olen ikka väga beebi oma töös, alles alguses ja väga pikk tee veel minna.

Tutvusin Madisega EBSi EMBA IV rühmas. Meie strateegilise juhtimise programmi rühm oli igati tegus ja asjalik, rohkete silmapaistvate isiksustega.

Madis jäi meelde puhkpillikarjääri ja kokandushuviga. Sel ajal juhtis Madis G. Otsa nimelist Tallinna Muusikakooli ning mina ärinõustamisfirmat KPMG Estonia. Mõlemad organisatsioonid olid inimestepõhised ning vajasid muutmist. Tundub, et huvitusime mõlemad sügavamalt inimeste ja muudatuste juhtimisest.

Nüüdseks on Madis EBS Juhtimiskoolituse Keskuse juht, kes on muu hulgas jõudnud ka suhteliselt värskelt vanaisaks saada. Usun, et Madis on märkimisväärse veenmisoskusega sihikindel organisaator. Ka keerulistes situatsioonides oskab ta töötajate ja koostööpartneritega eetiliselt käituda ning on üldreeglina suunatud nn võit-võit-lahendustele.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing