Riiklik toetus ajakirjanikule?

Nagu lugeda esmaspäevasest Eesti Päevalehest, soovivad Ajakirjanike Liidu juht Marica Lillemets ja liidu liige, kultuuriminister Raivo Palmaru luua ajakirjanikele sihtkapital. Jutt käib paarikümnest miljonist kroonist aastas, kui võtta aluseks ministri idee, et see võiks moodustada 10-12 % kultuurkapitali eelarvest.

Minu meelest on tegemist mitte ainult mõttetu maksumaksja raha kulutamisega, vaid suisa ohtliku ideega, mis kahjustab vaba ja sõltumatu ajakirjanduse arengut.

Mida siis tahetakse nende miljonite eest teha? Võtame aga eesmärgid ette.

Rahastada olulisi teemasid, mida ei kiputa muidu tellima. Maksma kinni igavaid ja lugejatele huvi mittepakkuvaid lugusid? Milleks? Ajalehes töötava ajakirjaniku puhul on kõrvalt raha võtmine suisa keelatud, vabakutseline saab tänapäeval iga hea asja maha müüa. Pole probleemi, andku ainult teada. Või tahetakse rahastada poliitikutele olulisi lugude teemasid, näiteks võimuerakondade headest valimisplatvormidest?

Toetada sõltumatuid meediauuringuid. Maksma kinni uuringuid, mis näitavad meediat tellijale meeldivas suunas? Milliseid meediauuringuid praegu ei tehta, mida oleks vaja maksumaksja raha eest teha? Kui jutt on vajalikust teadusuuringust, siis võiks see raha tulla kas ülikoolidelt või teadusasutustelt.

Toetada ajakirjanike õpinguid, sh välismaal. Sellega on see lugu, et iga väljaanne leiab hetkel ka ise võimaluse oma ajakirjaniku motiveeritud õppimisvõimaluse rahastamiseks välismaal. Lisaraha on muidugi tore, kuid kardan, et seda hakkavad kasutama Ajakirjanike Liidu liikmed.

Teadmiseks lugejale - Ajakirjanike Liit ei esinda Eestis tegevajakirjanikke. Kahjuks. Enam kui poole tuhande liikme seas on riigimeedia esindajate kõrval peaasjalikult poliitikud, nende hääletorud ja nõukaaegsed ajakirjanikud. Keda suurtesse meediaväljaannetesse tööle ei võeta.

Mul pole midagi elutööpreemiate vastu, eakate inimeste auhindamisele. Kuid selleks ei pea looma eraldi sihtasutust, mis hakkaks Ajakirjanike Liidu näpunäidete alusel raha valikuliselt jagama.

Tegijatel terendab silme ees aasta 1925, mil toonane ajakirjanike sihtkapital loodi. Mööda on läinud üle 80 aasta ja meedia võrreldes I vabariigi ja eriti selle lõpuajaga hoopis teine. Õnneks.

Kultuurkapitalis on kaheksa sihtkapitali. Alates rahvakultuurist kuni kirjanduseni. Kõik kaunid kunstid, neid võib rahastada keskvõimu poolt küll, midagi hullu ei juhtu. Nii nagu võib oma Kalevipoja hiidskulptuuri rahastamiseks skulptor ka võimuerakonda astuda.

Ajakirjanik seda ei tohi. Ajakirjandus pole kaunis kunst, vaid hoopis maalähedasem asi. Demokraatliku eluvormi eeltingimus. Ajakirjaniku ülesanne on aidata rahval asjadest aru saada, aidata teha valikuid valimistel, aidata rahval kedagi hukka mõista või premeerida.

Ajakirjaniku sõltumatus on kõige alus, enda sidumine mingi väljaande-välise rahaandjaga kabelimats. Kahtlen, kas kultuurkapitalilt toetust saanud ajakirjanik võtaks ette loo kapitali juhataja kasiinolembusest või sihtasutuse nõukogu liikmega seotud äri pahupoolest. Kui esimest ja kõige labasemat näidet otsida. Kes maksab, tellib muusika. Ka kaude.

Sellest on aru saanud erakonnad ja neid rahastavad suurärimehed, kes ostavad kokku meediat. Vaadates ostetavate tribüünide üliväikest mõju, ajab see veel muigama, kuid riigi raha jagamine otse ajakirjanikule on veel ohtlikum.

Kui aga riiklik toetus ei jõua ajakirjanikele, vaid Ajakirjanike Liidu liikmetele, siis küsin ma peatselt uue sihtasutuse loomist vaagima hakkavalt Riigikogu liikmetelt - milleks üldse seda teha? Meediat te ju sihtasutuse loomisega ei mõjuta. Ei heas ega halvas mõttes. Isegi kui hea-halb skaala meediast ja Toompealt vaadates ümberpööratuna näib.