Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Keskerakond ei kavatse Äripäevale hääletult alistuda

Ain Seppik 19. jaanuar 2007, 00:00

Äripäeva peatoimetaja asetäitja, lehe uuriva toimetuse juhataja, Raimo Ülavere täitis 12. jaanuaril terve lehekülje looga sellest, kuidas Keskerakond aitavat Eestil hääletult Venemaa ees alistuda. Pealkirjaks ja lõppsõnaks on Äripäeva "uurija" saanud inspiratsiooni ajaloolase Magnus Ilmjärve raamastust "Hääletu alistumine", mis räägib maailmasõdade-vahelisest Eestist.

Ajakirjanikust "uurijale" võib kõlada ehk sobimatult aga Eesti ajaloost on siiski teada, et 1934. aastast ei juhtinud riiki enam Keskerakond, vaid hoopis Isamaaliit. Teiste poliitiliste organisatsioonide, sh Rahvusliku Keskerakonna, tegevus peatati 1935. aastal (tõsi, toonase Keskerakonna liider Jaan Tõnisson oli valitsusjuhina 1933. aasta 11. augustil kaitseseisukorda kehtestades ise Eesti autoritaarsele rajale suunanud). 1938. aastal valitud Riigivolikogus läksid ohjad juba Rahvarindele Põhiseaduse Elluviimiseks. Tõsi on ka see, et viimasena juhtis riiki loojangule vastu seesama Konstantin Päts, kes oli 1918. aastal 24. veebruarist 12. novembrini olnud iseseisva Eesti Vabariigi esimene ministrite nõukogu esimees. Kellele veel ei piisa, siis 50 aastat hiljem, Eesti taasiseseisvumise eel, oli kandvaks poliitiliseks jõuks meil jällegi Rahvarinne, aga seekord Rahvarinne Perestroika Toetuseks. 1991. aasta oktoobris, vaid mõni kuu pärast taasiseseisvumist loodi Rahvarinde baasil Eesti Keskerakond, mida juhtis (ja juhib tänagi) toonane peaminister Edgar Savisaar.

Räägin ajaloo irooniast nii pikalt selleks, et näidata kuidas pelgalt nimede kattumisest ja juhuslikult valitud seikade sidumisest ei saa teha tänase ega möödaniku poliitika kohta põhjapanevaid järeldusi. Ometi Ülavere seda üritab ja libastub igal sammul.

Ülavere toob praeguse Eesti Keskerakonna esimese ja järelikult suurima Eesti riigi vastase konkreetse kuritöö näiteks raudtee Eesti riigi omandisse tagasi toomise Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare poolt. Kuriteo koosseisu moodustab iseseisva Eesti Vabariigi majandusministeeriumis toimunud ministri Edgar Savisaare ametlik kohtumine Vene Föderatsiooni majandusministri Igor Levitiniga.

Nii absurdset süüdistust leiab harva isegi Delfi anonüümsete kommentaaride reast, Rootsi kapitalile kuuluva Eesti juhtiva majanduslehe asepeatoimetaja tõsimeelsest sulest seda lugedes hakkab minul aga lihtsalt häbi. Häbi võõramaalasi sel tasemel teeniva rahvuskaaslase pärast.

Mul ei jää sel puhul üle muud kui "süü" rõõmuga omaks võtta - minister Savisaar kohtus oma Venemaa kolleegiga selleks et arendada kahe naaberriigi vahelisi majandussuhteid. Nii nagu ta on kohtunud ka paljude teiste riikide väga kõrgete ja lihtsalt kõrgete majandusmeestega. Siin pole mingit vandenõud ega salapära.

Veelgi suurema rõõmuga tunnistan ka Keskerakonna ja Edgar Savisaare isiklikku "süüd" Eesti raudtee tagasiostmisel. Mina pean Äripäeva lugejatest küll sedavõrd palju lugu, et ei hakka neid alandama seletusega, milleks üldse on ühele riigile vaja oma raudteed.

Teine Keskerakonna kuritööde kogum on "uurija" Ülavere meelest transiidiärimees Andrei Filatovi kodakondsustaotluse esitamine ning see, et Keskerakond pole liitunud Tõnismäelt sõjamonumendi kõrvaldajatega.

Filatovit välja tuues jäi "uurijale" märkamata, et seaduseparandus, mille alusel see oli võimalik, võeti mõned kuud varem vastu Reformierakonna ja Isamaaliidu initsiatiivil. Seejuures ei tehtud mingit saladust, et see oli tegelikult perekond Dudajevi-nimeline seaduseparandus, mis võimaldab eriteenete eest anda kodakondsust ka neile, kes Eestis alaliselt ei ela.

Filatovi kodakondsustaotlust toetas muide Tallinna Sadam, kus juhtohjad on peaminister Ansipile äriliselt lähedase reformierakondlase Neinar Seli käes. Äkki on nemadki osaks hääletust alistumisest? Sama paketiga esitas reformierakondlasest rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo ka Alla Dudajeva ja Rustam Aksjonenko kodakondsussoovid. Äripäeva "uurijale" peaks olema üsna hästi teada, et millistel julgeolekukaalutlustel valitsus sellele kolmikule Eesti kodakondsust ei andnud. Riiklike riskide hindamisel oli siin erilisi teeneid kindlasti ka Keskerakonna ministritel.

Mis puutub Tõnismäe sõjamonumendi teisaldamisse, siis antud juhul mängib Moskva propagandaga täpselt sama viiulit peaminister Ansip väites, et vastuvõetud hauaseadus ongi juriidiliseks aluseks pronkssõduri teisaldamisele. Just seda kellavadki ju praegu kõik Vene kanalid. Selle eest, et pronkssõduri-eelnõud teenivad otseselt Moskva huve hoiatas esimesel sisevisiidil Narvas ka president Ilves. Tõsi, Kadriorus olles kuulutas ta hauaseaduse välja kiirkorras juba järgmisel päeval pärast selle vastuvõtmist.

Kolmandaks tuleb Ülavere "uurimiskokkuvõttes" Keskerakonna koostöölepe "Putini nukuparteiga Ühtne Venemaa". Pean ütlema, et külastades Jekaterinburgis viimast Ühtse Venemaa kongressi kohtasin seal paljude teiste välismaalaste seas ka Ülavere kõnepruuki kasutades Bushi-partei esindajaid Ameerikast, Merkeli-partei mehi Saksamaalt ja Abe-partei inimesi Jaapanist. Miks neil sobib ja Eesti erakondadel justkui ei sobi Venemaaga kontakte pidada, jääb mulle sügavalt arusaamatuks.

Äripäeva lugejatele on kindlasti teada, et meie põhjanaaber Soomele on Venemaa suurim ekspordipartner. Seejuures pole sugugi tähtsusetu, et kõik Soome suurparteid peavad väga oluliseks mitte ainult suhteid "Putini nukuparteiga", vaid Soome president (SD) ja peaminister (Keskpartei) on sageli kohtunud ka Putini enesega. Eesti tegevpoliitikuist on viimasega hiilanud ainult Swedbanki nõukogu liige Mart Laar, kelle sama russofoobne sõber Carl Bildt ei suuda praegu Rootsi avalikkusele siiski kuidagi tõestada, et tal puudub isiklik huvi Gazpromile kuuluvas Vostok Naftas. Senise Eesti poliit-eliidis levinud suhtumise jätkudes polegi imestada, et meie kaubavahetusbilanss Venemaaga on ja jääb tugevalt ja seejuures süvenevalt negatiivseks.

Ülaverel on veel palju küsimusi, millele tõde otsiv uurija leiaks vastused ka arvuti tagant tõusmata, kuid Äripäeva "uurijale" oleks see info vaid segavaks teguriks enne uurima asumist valminud konstruktsioonile.

Näiteks küsib ta, et miks andsid Lõuna-Eesti mehed 100 000 krooni Keskerakonnale. Mina küsin, kas Lõuna-Eesti ettevõtjatele kehtib Äripäeva arvates mingi piirang mistahes erakonna toetamiseks? Või et miks Ain Seppiku pojad andsid oma isa parteile 300 000 krooni? No tule taevas appi!

Hambus on ka Jüri Vilmsi Sihtkapital ja Kesknädal. Ei, see ei ole Keskerakonna hääletoru. Vastupidi. Keskerakonna poolt välja antud Kesknädalale jäi erakonna särk juba ammu kitsaks ning erakond otsustas lõpuks mullu selle väljaandmisest loobuda ning andis lehe kaubamärgi üle hoopis laiemalt tsentristlikku maailmavaadet propageerivale sihtasutusele. Vesti Dnja soetas Vilmsi Sihtkapital aga eraomanikelt. Ajalehed on Eestis ennegi omanikke vahetanud ja küllap juhtub seda tulevikuski. Midagi taunitavat pole selles seni nähtud.

Keskerakonna lihtliige ei saavat kõigest sellest (st salakavalast Venemaa rüppe tüürimisest) aru, muretseb Ülavere. Pole siiski vaja muretseda. Meie inimesed saavad aru küll raudtee Eesti riigile tagasitoomise mõttest, naabritega normaalsete majandussuhete hädavajalikkusest ja kodurahu hoidmise põhiväärtusest.

Minul pole kahtlust, et ka Äripäeva lugejad mõistavad suurepäraselt, et kui Venemaa isegi gaasi hinnaga meiega enam mängida ei saa, siis mõne meie kauba ekspordil võib raskusi tekkida kergesti, küll ja veel.

Ja kuni me jätkame kergemeelselt Venemaa ja Euroopa Liidu vahelise sanitaarkordoni mängimist, võivad ühel heal päeval Venemaal needki vähesed eestlastest ettevõtjad, kes seal siiski tegutsevad, tunda enda nahal samasugust suhtumist nagu kaukaaslase välimusega georgialastele on osaks saanud. Olgu selleks siis Peterburgis panka juhatav Indrek Neivelt, Moskvas ja Peterburgis Äripäeva sõsaraid arendav Andrus Vaher või paljud meie kodumaal vähem tuntud rahvuskaaslased muudes ärides Venemaal. Hukatuslikest tagajärgedest tervele majandusele kui me ei suuda vaos pidada eestlaste ja venelaste suhteid Eestis eneses ei taha üldse rääkidagi.

30-ndatel aastatel läks Eesti riik suures osas selle nahka, et puudus vaba ajakirjandus. Tänases Eesti ajakirjandusvabadust on aga hiljuti hinnatud ju lausa maailmas 6. koha vääriliseks. Ülavere paanika hääletu alistumise pärast on selles kontekstis õnneks käsitletav siiski vaid parempoolsetele tüüpiliselt alatu valimisvõttena. Keskerakond ei kavatse sellele sopale siiski hääletult alistuda ja küllap see ongi tegelik põhjus, mis uurija Ülavere tööandjale muret valmistab.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing