Flööt - iidne muusikainstrument

Tiina Kolk 26. jaanuar 2007, 00:00

Sellele instrumendile on kaunist muusikat kirjutanud teiste seas Händel, Bach, Mozart, Debussy. Selle võlu on esile toonud terve rida maailmakuulsaid interpreete, kelle hulgast võiks ära märkida järgmised nimed: James Galway, Jean-Pierre Rampal, Aur?le Nicolet, Patrick Gallois. Eestis on flööt armastatud pill, siinsed tuntumad flöödikorüfeed on Samuel Saulus, Jaan Õun, Kaljo West, Monika Mattiesen, nooremast põlvkonnast Oksana Sinkova, Linda Vood.

"Maailmas ei ole ühtegi teist ametit, kus töö ja vile nii koos käiksid," naljatleb ERSO flöödirühma kontsertmeister Mihkel Peäske. Flöödi kaugel sugulasel pajuvilel puhusid karjapoisid võluviise, mis kutsusid koduloomi kokku ning peletasid hallivatimehi eemale.

Ajaloolased usuvad, et ennemuiste kasutati flöödimängu maagilist mõju jumalate kummardamisel ja pidulike rituaalide puhul. Siis arvati, et pilli leebe hääl lepitab vihaseid hingi, parandab haigusi, peatab vihmasadu, toimib fallosekultuse ja viljakusvahendina. Jahiretkedel peibutati muusikariistade kõrgete signaalidega ulukeid.

Viimaste arheoloogiliste leidude põhjal on flööt maailma vanim inimkätega valmistatud pill. 1996. aastal kaevas Sloveenia arheoloog Ivan Turk Nova Gorica linna lähedalt välja vähemalt 45 000 aastat vana karu sääreluust valmistatud 12 cm pikkuse ja nelja auguga flööti meenutava instrumendi, mille autorlust omistatakse teiste samast paigast leitud esemete järgi neandertali inimesele. See fakt ärgitab arutlema, kas neandertallane oli siis musikaalsem kui homo sapiens.

2004. aastal leidsid Saksa arheoloogid Lõuna-Saksamaal Schwabenis 35 000 aasta vanuse mammutikihvast valmistatud flöödi. Teadlased panid selle kokku 31 tükist. Tõenäoliselt valmistasid eelajaloolised inimesed flööte kõigist kättesaadavatest materjalidest - puust, sarvest, luust, kivist, pilliroost ja konnakarpidest. Muide, ennemuiste kutsuti flöödiks kõiki puhutavaid pille, aga antiikajal pandi igale instrumendile nimi.

Mullu leidsid arheoloogid Tartus Ülikooli 15 hoovis väljakaevamistel flöödi. Leitud esemete järgi määrasid spetsialistid pilli vanuseks 600 aastat, viimati mängiti sellega ilmselt 14. sajandi teisel poolel. Konstruktsioonilt tänapäevaste plokkflöötidega sarnane vahtrapuust pill on täiesti töökorras. Nii vana töötavat instrumenti pole Eestist varem leitud.

Keskajal ei tohtinud paljudes paikades flötistid linna piires elada, sest nende mäng tekitas patumõtteid, jutustab Peäske. Ka Aristotelese seisukoht oli, et flööti ei saa moraalsetele soovitada, sest selle kaunis kõla on liialt erutav.

Flöödi nimi tuleb ladinakeelsest sõnast flatus, mis tähendas hingamist, puhumist, aga ka peeretust. Luust flööt oli tibia, sama sõnaga nimetati ka sääreluud. Luu ei purunenud nii kergesti kui puit ja sobis seepärast suurepäraselt flöötide valmistamiseks. Umbes 5000 aastat tagasi oli flöödivalmistamine lausa omaette kunstiala ja tollaseid otsast puhutavaid pille võib pidada plokkflöödi eelkäijaiks. 16.-17. sajandil olid plokkflöödid väga hinnatud muusikariistad, neid tehti mitmes suuruses ning kasutati ansambli- ja soolopillina. Kõigil plokkflöötidel on kaheksa sõrmeauku. Suurematel sugulastel on sageli ka metallhuulik.

Helikõrguse muutmine toimub plokkflöödil pillitorus olevate aukude avamise ja sulgemise abil, samuti on oluline ülepuhumine. Plokkflöödil suunab õhujoa pilli sisse katteplaadi ja ploki vaheline pilu. Flööti mängides peab pillimees oma huultega õhujoa pillitorusse suunama.

Paralleelselt plokkflöödiga kasutati Vana-Hiinas ja Vana-Egiptuses põik- ehk traversflööte, mida mängides hoitakse suuga risti, mitte vertikaalselt. Viimastest rekonstrueeris 1846. aastal Saksa flötist Theobald Böhm (1794-1881) niisuguse metallist pilli, nagu me tänapäeval tunneme. Ta paigutas pillil sõrmeavad ümber, tegi need suuremaks ja kavandas uue klahvisüsteemi.

Nüüdisaegne flööt on ainuke puhkpill, millesse ei puhuta mitte toru otsast, vaid küljelt. Kinnise otsa juures on auk, mida nimetatakse huulikuavaks ja kuhu puhutakse - õhujuga tekitabki heli. Flöötidel on rikas tämber, nad võivad kõlada mahedalt, õrnalt, soojalt ja säravalt, nende partiid võivad olla laulvad, liikuvad ja tempokad.

Flöödi perekonnas on igal pillil oma kõlavarjund. Pikoloflööt on kõige kõrgema häälega puhkpill ja kuigi ta on pisemaid pille orkestris, kõlab tema vile moodi hääl teistest üle. Altflööt seevastu on tavalisest flöödist pisut suurem, tema kõla on pehme ja sume. Haruldase bassflöödi pillitoru on liiga pikk ja mugavama mängu tagamiseks on talle aas sisse tehtud. Nagu nimigi ütleb, on bassflöödi hääl teiste sugulaste omast madalam. On ehitatud ka kontrabass- ja subbassflööte.

Kuigi flöödid kuuluvad traditsiooniliselt puupillide perekonda, on olemas ka haruldasemaid elevandiluust, kristallklaasist, keraamilisi ja paberimassist valmistatud instrumente. Ajalugu tunneb jalutuskepiks konstrueeritud flööte. Otsast puhutav Jaapani bambusflööt ehk shakuhachi oli ka menukas kaitsevahend - buda mungad, kes seda algselt mängisid, ei tohtinud niisama relva kaasas kanda, küll aga pilli.

Kui enne Böhmi tehti metallist flööte vaid juhuslikult, siis tänapäeval on metallisulamitest - hõbedast, kullast, plaatinast - valmistatud pillid valdavad. Iga interpreet valib talle südamelähedase kõlaga pilli - materjalisisaldus avaldab mõju ka instrumendi kõlavusele, räägib Mihkel Peäske, kes ise mängib hõbeflöödil.

Soome harrastusmuusikust tootedisainer Matti Kähönen hakkas pärast edukaid katsetusi 1990. aastate teisel poolel tootma süsinikkiust flööte. Selle modernse pilli suurepäraseid mänguomadusi on maailmale tutvustanud soome flötist ja muusikadoktor Matti Helin. Süsinikkiudflööt on konstruktsioonilt sarnane Böhmi loodud instrumendiga, tal on head kõlaomadused ja ta on vastupidav.

Kui tavaflöötidel tõstavad klappe vedrud, millel on omadus välja venida ja mõnikord ka katkeda, siis süsinikflöödil tõukavad alla vajutatud klapi üles samapolaarsed magnetid. Klapipadjad, mida traditsiooniliselt tehakse vildist ja lehma pimesoolest valmistatud kilest, on nüüd moodsa silikoonrõnga kujul, tutvustab Peäske instrumendi olulisemaid uuendusi.

"Usun, et süsinikflöödi kasutuselevõttu pärsib eelkõige muusikute eelarvamus ja umbusk. Mäletatavasti naerdi ka metallflöödid omal ajal välja, tänapäeval on nad asendamatud," lausub muusika keskel üles kasvanud interpreet.

Mihkel Peäske on kolmanda põlve flötist, tema vanaisa Elmar Peäske arvukate õpilaste seas olid ka Samuel Saulus, Jaan Õun, Monika Mattiesen. "Minu flöödimängu algpõhjus võib olla ühelt poolt alateadlik, teisalt adub ehk iga lapsevanem, milles ta oma lapsele kõige suuremaks abiks saab olla Vaieldamatult on konkurents maailma flötistide turul praeguseks instrumendi populaarsuse ja äärmiselt tugeva pedagoogilise taseme tõttu suur. Oma lastele ma seda elukutset leiva teenimiseks ei soovitaks, küll aga hingekosutuseks," arutleb Mihkel Peäske. "Nagu Eesti legendaarseim flötist Samuel Saulus on sõnanud: "Flööti ei puhuta, flöödi sisse hingatakse.""

Fotod: Meeli Küttim

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:26
Otsi:

Ava täpsem otsing