Linnatuled pimestavad

Urmas Vaino 26. jaanuar 2007, 00:00

Aki Kaurismäe keerulise koega film "Äärelinna tuled" sisaldab mahukalt mõtlemisainet, kuigi selle süžee seisab praktiliselt paigal.

2007. aasta alguses Eestis kinolinadele jõudnud film "Äärelinna tuled" paneb punkti Soome kuulsaima režissööri triloogiale, mis algas 1996. aastal filmiga "Pilved sõuavad kaugele" ja sai järje 2002. aastal teosega "Mees ilma minevikuta". Iseasi, kas kolmest üks saab olla punkt. Triloogiafilmide vahele jäänud 10 aastat on selleks liiga pikk aeg. Vormiliselt on "Äärelinna tuled" äravahetamiseni sarnane eelmiste filmidega. Võib ka lihtsalt öelda, et Kaurismäkilik.

Kaurismäe stiil on korraga nii õnn kui ka needus. Kui filmivaataja sisemine rütm on külmutatud tempodele, milles tiksub popcorn'i-kino šabloonkell, siis pole Kaurismäge lihtne saalis taluda. Vastupidi, ilmselt mõjuvad tema teosed filmilindi ja kinokülalise raha õõvastava raiskamisena.

Neile, kellel aega rohkem, avaneb aga maailm, millest väljasaamine ei ole niisama lihtne.

Filmi süžee, jutulõng, stoori, faabula ei vaja ümberjutustamist. Need, kes tahaksid teada, mis selles filmis juhtub, võiksid valida vaatamiseks ilmselt midagi muud. "Äärelinna tuledest" rääkides pole sündmuste kulgemisel erilist tähtsust.

Kaurismäki nimetab žanrimääratluses oma viimast filmi draamaks, erinevalt kahest esimesest, mida määratleti komöödiana.

See käik on ka mõistetav - liiga sageli nähakse Kaurismäe minimalismis ja vaikuses soovi mõjuda vaatajale naljakalt. See on sama ekslik, kui uskuda, et commedia dell'arte tähendas midagi, mille tänane vaste võiks olla komöödia.

Kaurismäe filmide idee on naljast kaugel: tema lood mõjuvad filmides lõputu, igavesse kordusesse lõksu sattunud frustratsioonina, milles situatsioonikoomika ainult teravustab kaadrisse jäänud ahastust. Kusjuures väljapääsu sellest ei näi olevat, samuti valgust ega lootust kusagilt paistmas.

Seda, mida Kaurismäki oma filmiga öelda tahab, ei ole lihtne ära arvata. Kindlasti ei ole see vaese Soome ehk n-ö teise Soome näitamine. Selline lihtsustamine võtab filmilt kogu jõu ja mõtteteravuse.

Kaurismäki lihtsad, maskilikud tegelased peegeldavad tänapäevase elu jõuetut sisu, milles unistused surevad enne, kui õhuga kokku puutuvad, ning kohustustest koormatud inimene, kes kord käpuli vajunud, tõuseb sageli püsti vaid selleks, et pärast uut hoopi silmili vajuda. Ümbritsev elu ei koonerda: kes peksa küsib, saab seda kindlasti.

Sinised silmad ei ole enam ammu romantiku, vaid tänavakakluses karastunu kaubamärk. Kui olla natukene suureline, siis võiks ju vahel endalt küsida: kas see, mida ma teen, erutab mind, erutab päriselt? Või olen ma lihtsalt pime?

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:44
Otsi:

Ava täpsem otsing