Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Toidukultuur nõukaajal: tühjad poed ja lookas lauad

Elo Odres 26. jaanuar 2007, 00:00

Kas mäletate veel aianduskooperatiive, töökollektiivide ühiseid retki seenemetsa ja jõhvikasoosse, kultussaadet "Vaata kööki", pakse kladesid täis käsitsi kirjutatud retsepte ja hoidiste vaaritamist? Kuigi toiduainetest oli pidev puudus, meenuvad nõukogude ajast ka lookas pidulauad. Mida polnud saada, jahiti seda hasartsemalt.

Ununevat nõukogude aja toidukultuuri meenutas meile eelmisel aastal Eesti Rahva Muuseumi teadurite koostatud näitus "Ise sõime, ise jõime. Toidukultuur Nõukogude Eestis", mida aasta lõpus võis näha ka Tallinnas tarbekunsti- ja disainimuuseumis.

Kuna poodides eriti midagi saada polnud, kujunes oluliseks söögilaua kindlustamise viisiks naturaalmajanduslik potipõllundus. Enamikul peredel, ka linnakorteris elajatel, oli kusagil oma maalapike, kus pere tarbeks aedvilju kasvatati. Majandusteadlase Ivar Raigi andmetel said Eesti inimesed 1978. aastal 90% kartulist, puu- ja juurviljast oma aiamaalt.

Potipõllundus oli ka ametlikult soositud, riik nägi selles mitmeti kasulikku ajaviidet, mis kindlustas nõukogude inimestele sisuka ja tervisliku vaba aja veetmise ning lastele töökasvatuse.

1950ndate lõpul rajati linnainimeste tarbeks esimesed aianduskooperatiivid. ENE andmetel tegutses 1980ndatel neis umbes 100 000 inimest. Kui 1982. aasta NLKP Keskkomitee maipleenumil võeti vastu toitlustusprogramm, soovitati seal muuhulgas aianduskooperatiivide juhatuseliikmetel teha elanike seas selgitustööd, et maad ei kasutataks ainult suvitamiseks, kuna kõik peaks ka puu- ja juurvilju kasvatama.

Kui 1969. aastal hakkas Tartu Kammivabrik kilet tootma, täitus Eesti kilemajadega.

Väga levinud oli ka metsas marjul ja seenel käimine. Lisaks toiduvarumisele oli see sageli ka meeldiv harrastus. Populaarne olid koos töökaaslastega metsas käimine: paar tundi enne tööpäeva lõppu sõideti asutuse bussiga koos metsa. Mitmel asutusel olid looduses oma suvilad, tihti pandi saak seal üheskoos kohe ka purki.

Riik pani sügisel käima isegi spetsiaalsed marjuliste ja seeneliste rongid, Tartust aga sõitis Emajõe alamjooksu jõhvikasoodesse laev. Jõhvikatele oli kehtestatud marjavarude kaitseks ajapiirang, enne teatud kuupäeva ei tohtinud rappa minna. Kui ajalehtedes kuulutati välja, et nüüd võib, tormasid üle Eesti tuhanded inimesed varavalges korraga sohu.

Nii linnas kui ka maal käis suvel ja sügisel köögis vilgas hoidiste valmistamine. Aurutati mahla, keedeti kompotte ja moose, marineeriti kurke ja seeni. Purgid kaunistati aknaraamide kleeplindist tehtud siltidega.

Hoidiste valmistamine oli iga-aastane rituaal, mis lisaks otsesele tarbimisväärtusele andis võimaluse põnevate retseptide kogumiseks, teistega võistlemiseks hoidiste hulga poolest ja pakkus seltskonnas jutuainet. Perenaistel olid suured kaustikud täis käsitsi kirjutatud retsepte, mida omavahel vahetati.

Igal perenaisel läks kõigi nende hoidiste valmistamiseks vaja tervet arsenali köögiriistu. Aasta jooksul koguti hoolega kokku kõik piimapudelid ja purgid. Eriti nõutud olid liitrised piimapudelid ja 3-liitrised purgid. 1960te teisel poolel tulid müügile plekk-kaaned, mis vahetasid välja kummikorgid. Metallist purgikaaned olid defitsiit, neid vahetati kokkuostupunktides kaltsu vastu.

Hästivarustatud perenaisel oli olemas mahlapress ja köögikombain, eriti hästivarustatud võisid aga uhkeldada ka kirsikivieemaldaja ja õunaviilutajaga.

Kogu selle träni hoidmiseks pidid kodudes olema ruumikad sahvrid ja keldrid.

Nõukogude riigil oli õilis plaan vabastada naised köögiorjusest. Selleks ehitati isegi 1950ndate aastate korterelamute, nn hruštšovkade köögid vaid 4,5 m2 suurused. Nõukogude inimesed pidid sööma tervislikult, mugavalt ja kollektiivselt sööklates. Ka näituse pealkiri pärineb levinud sööklasildilt "Ise sööme, ise joome, ise nõud ka ära toome!"

Riik kehtestas ka sööklatele üleliidulise standardmenüü: pervoje, vtoroje i kompot.

1970ndate alguses sai lihapuuduse tõttu ja külmutatud merekalale kasutusvõimaluste leidmiseks neljapäevast kalapäev. Merekala oskamatu valmistamine sööklates põhjustas aga rahva seas vastumeelsust kalatoitude suhtes üldse.

Restoranid olid nõukogude ajal nii populaarsed ajaveetmise kohad, et sisse saamiseks tuli seista pikas järjekorras ja omada šveitseriga häid suhteid.

Neis sai taskukohase hinna eest süüa ja lõbutseda. Paljudes restoranides mängisid vähemalt nädalalõppudel ansamblid ja sai tantsida. Nagu sööklatelgi, olid ka restoranide menüüd suures osas Moskvast ette kirjutatud. Nii olid kohustuslikud praed kiievi kotlett, eesti karbonaad, kooreklops ja biifsteek.

Legendaarsed paigad olid Gloria, Kännu Kukk, Kevade, Pirita, Vana Toomas, Du Nord… Gloriat varustati otse Moskvast ja Toompea seltsimehed said sealt talongidega head-paremat. Gloria oli ka mereväeohvitseride lemmikpaik. Astorias avati 1967. aastal Eesti esimene varietee. Nooblid olid hotellide Tallinn ja Viru restoranid ning baarid, kus võis kohata välismaalasi.

1970ndate lõpus said populaarseks grillkana söömise kohad, tuntuim neist asus praegusel Liivalaia tänaval, linnuvabriku esinduspoe Kikas kõrval.

Kohvikutest olid hinnatud Palace, Energia, Salme, Narva, Moskva ja Maiasmokk. Viimane on ilmselt Tallinnas kõige kauem ühel kohal avatud olnud kohvik. Nunne tänaval asus populaarne õllerestoran Kolm Kannu.

Mitu hinnatud restorani asus Mustamäel: Kännu Kukk, Ungari ja Saksa DV sõpruslinnade järgi nimetatud Szolnok ja Schwerin.

Lillepaviljoni kõrval asuvast restoranist Tuljak läksid eetrisse vana-aastaõhtute otseülekanded.

Kuulsad olid Viru hotelli ja Harju tänava kohviku Tallinn kondiitritooted. Harju tänaval lookles pidevalt pikk tordisaba.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:44
Otsi:

Ava täpsem otsing