Kotad ja hiiglaslikud tiraažid

Praegune ETV juhatuse esimees Ainar Ruussaar oli üks neist, kes üheksakümnendate algul kandis toonast suurmoodi - puukingi. Töötades Päevalehes reporterina, maandus ta ühel päeval hoogsalt toolile ja lennutas uhke kaarega puukingad jalast. Üks neist aga ei maandunud põrandale, vaid otse vastu arvutiekraani, lüües selle mõrasid täis. Arvutite ja sõiduautode hinnad olid siis üsna võrdsed…

Tänapäeval visataks selline masin prügikasti, kuid tolle rariteediga töötati edasi. Paar aastat hiljem olid aga arvutid juba tavaline töövahend. Kirjutusmasinad rändasid prügimäele, hiiglaslikud sulatina ladunud masinad muutusid vanarauaks.

Tehnoloogiahüpe Eestis juhtus tulema just õigel ajal ning sellised veidrad kombinatsioonid nagu elektrilise kirjutusmasina-arvuti ristsugutis jäid meil õnneks vahele.

Üheksakümnendate algus oli ajakirjanike jaoks tõeline kuldaeg - turg janunes igasugu ristsõnade, auto-, kõmu-, seksi- ja paranähtustelehtede järele. Tol ajal nägi paari aasta jooksul ilmavalgust enam kui 400 uut väljaannet ja kõik need vajasid ju tööjõudu. Ajakirjanike ülesostmine oli täiesti tavaline nähtus. Toimetus olid sel ajal ajakirjanike jaoks nagu teine kodu. Oli mõlemat, nii kõva töötegemist kui ka kõvu pidusid. Harvad ei olnud juhused, kus pärast pidu ööbis nii mõnigi toimetuses, lehepakk pea all.

Sel ajal said tuule tiibadesse sellised täna tuntud tegijad nagu Tarmo Vahter, Madis Jürgen ja Priit Hõbemägi; Aivar Hundimägi, Igor Rõtov ja Andrus Vaher; Väino Koorberg, Ivar Vigla, Hanno Tomberg jpt.

Meediast peeti lugu ja seda peeti usaldusväärseks. Lehtede tiraažid olid hiiglaslikud (Postimehe tiraaž oli näiteks 1991. aastal 130 000, Rahva Häälel aga üle 200 000).

Keegi ei süüdistanud ajakirjandust tol ajal ebaprofessionaalsuses või oskamatuses ning poliitikute katse võtta vastu ajakirjandust kammitsev seadus ebaõnnestus täielikult.

Usalduseks oli ka põhjust: üksteise järel oli ajakirjandus toonud välja tabuteemad.

Ajakirjandus oli tribüüniks, kus inimesed arutlesid IME-idee 1980ndate lõpus ja hiljem Eesti iseseisvumise üle. Hulk kirjutisi aitas taastada ajaloolist mälu. Meedia kaudu valmistati ette ja korraldati ka Balti kett.

Meedia oli tõeliselt inimesi ühendav jõud. Tartu Ülikooli ajakirjandusprofessorid Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm on tolle aja ajakirjanduse kohta tabavalt öelnud: ajaloo irooniana realiseerus leninlik kontseptsioon ajakirjandusest kui kollektiivsest propagandistist, agitaatorist ja organisaatorist Eestis just võitluses kommunistliku režiimi vastu.

Eesti iseseisvumine aastal 1991 tõmbas selge piiri ka ajakirjanduse vahele. Kui enne oli ajakirjandus pigem kui sõnumitooja, siis pärast seda sai sellest selgelt äri. Tõsi, üksikud erakapitali põhinenud väljaanded tegid raha juba aastast 1989, eeskätt tõusid siin esile Eestis Ekspress ja Äripäev. Ning Ekspress ei löönud risti ette ei sisu ega reklaami osas.

Kuid toona pretsedenditud kuulutused, näiteks "30aastane masohhistlike kalduvusega mees soovib tutvuda endast vanema leediga", või "Noormees soovib tutvuda meestevahelisest intiimsuhetest teadliku ja praktilise kogemusega noormehega" muutusid kähku tavaliseks.

1991. aastal toimus ka esimene erastamine meediavallas, Postimehe töötajate firma ostis lehe riigilt välja. Sisuliselt muidugi polnudki riigil midagi müüa peale ühe päevinäinud Volga ja paari vana kirjutusmasina. Sest riiklike lehtede varustamissüsteem oli ammu kokku kukkunud ja leht oleks ammu pankrotis olnud, kui töötajad poleks ise ettevõtjaina tegutsema hakanud.

Ka polnud riigil midagi pistmist Postimehe kaubamärgiga, sest töötajad olid selle patenteerinud.

Sarnane lugu juhtus erastamisega mitmetes toimetustes ning annab põhjust tänini erastamis-ärastamisteemalisteks vaidlusteks. Aga riiklikes väljaannetes töötavad ajakirjanikud nägid selles võimalust lehe sõltumatus ja usaldusväärsus säilitada, et mitte sõltuda ühest ärimeeste grupist või erakonnast. Oht oli siis täiesti olemas, sest paljud poliitikud olid ilmutanud asja vastu elavat huvi. Aastal 1992 toimus veel kaks märkimisväärset meediasündmust: ajakirjanik Peeter Raidla asutas koos kolme mõttekaaslasega Hommikulehe, esimese erakapitalil põhineva päevalehe. Peatselt leiti sellele ka investor erapankuri Andres Bergmanni näol.

Pärast ebaõnnestunud katset erastada Rahva Hääl ühines Hommikuleht teiste Tallinna lehtedega Eesti Päevaleheks.

Rein Langi ja Hans H. Luige eestvõttel jõudis eetrisse Kuku raadio, mis kasvas vahepeal suureks raadiogrupiks ning jõudis otsapidi Eesti Meedia kontserni.

Just neil aastail panid Mart Kadastik ja Hans H. Luik aluse kahe suurima meediakontserni, Eesti Meedia ja Ekspress Grupi tekkele. Mõlemad tegid tol ajal elutähtsaid otsuseid ajalehtede trükibaasi ja levikanalite kindlustamiseks. Üksteise järel asutati-osteti uusi väljaandeid. Postimehe esimene pääsuke oli meelelahutuslisa Liivimaa Kroonika, mis hakkas ilmuma eraldi ajalehena.

Pärast krooni tulekut 1992 ja üldise hinnatõusu šokki hakkasid aga ilmnema esimesed märgid, et pidu ajakirjanike auulis hakkab lõppema.

Ajakirjanduse tarbimine vähenes pärast krooni tulekut totaalselt, kultuuriväljaandeil vähenesid tiraažid 1994. aastaks koguni 19(!) korda.

Oma osa oli ajakirjanduse hinnatõusul, mis ületas kolmekordselt üldist hinnatõusu.

Avaliku arvamuse uuringud hakkasid aasta aasta järel näitama üha suurenevat rahulolematust ajakirjandusega.

Ning meedia enam ei ühendanud, vaid pigem killustas rahvast.

Enam ei loetud-kuulatud-vaadatud paari üleriigilist kanalit, vaid iga huvigrupp hakkas tarbima oma väljaandeid.

Vaid veel korra pärast taasiseseisvumist tõi televisioon, kui presidendi uusaastakõne, parvlaeva Estonia hukk 1994. aasta sügisel ja Erki Noole 2000. aasta suvine kullavõit välja jätta, kogu Eesti rahva teleekraani taha kokku siis, kui teleekraanil "puhkes õide" kultuse mõõtmed omandanud seriaal "Metsik roos".