Unustusehõlma vajunud äritegelased

Paljudele Eesti äri- ja kultuurieliidi tegelastele algas 1992. aasta Enelin Meiusi kulu ja kirjadega korraldatud suurejoonelisel aastavahetuspeol, mis käis korraga kahes saalis - Tallinna Lillepaviljonis ja sellega ühendatud restoranis Carina.

Ligi 200 kutsutud külalise seas olid näiteks Eesti Panga esimene ja teine president Rein Otsason ning Siim Kallas.

Enelin oli sel ajal oma tuntuse tipul. Tallinna Kaubamajas oli tal oma osakond, kus müüdi ainult Enelini kaubamärgiga rõivaid. Koos Eesti Televisiooniga finantseeris ta 1992. aastal esilinastunud Valgre-filmi "Need vanad armastuskirjad" valmimist.

1993. aastal tegi televisioon Meiusi kinnimakstud otseülekande konkureerivast missivalimisest Ugala teatris ning sama aasta lõpul andis Kanal 2 eetrisse kolmetunnise otsesaate Enelini järjekordselt aastalõpupeolt. Paljud mäletavad ilmselt veel ka Enelini moepäevi, millele tihtipeale järgnesid luksuslikud banketid. Ilmselt see vasakule ja paremale raha jagamine saigi Meiusile saatuslikuks. Kogu 1994. aasta möödus Enelinil võlakoormast vabanemise tähe all. Selgus, et nii mõnedki tema suursugused ettevõtmised tuginesid pelgalt laenurahale.

Võlanõuded (kokku enam kui 15 miljoni krooni ulatuses) jõudsid küll kohtusse, kuid jäid pooleli: 1995. aasta sügisel kadus Meiusi Eestist. Algul Moskvasse, kus ta aga väidetavalt taas võlamülkasse vajus.

Hulgikaubafirma Koneston (mõnes dokumendis ka Coneston), selle president Juri Labkovski ja finantsjuht Julius Gertsman olid 1992. aastal tõelised tipptegijad.

Ettevõte ostis ja müüs kõike, mida vähegi osta ja müüa andis, alates toiduainetest, majapidamistarvetest ja kütusest ning lõpetades relvadega. Müügitulu küündis miljardi rublani. Tehinguid sooritati Lääne-Euroopas, Venemaal, Ukrainas ja Aasias. Juri Labkovski ja tema parem käsi Julius Gertsman kujutasid endast tõeliste mahhinaatorite tandemit. Labkovski ja Gertsman tundsid end hästi ka Eesti võimueliidi seas, Gertsman, kelle elukaaslane oli peaminister Mart Laari nõunik, koguni sedavõrd hästi, et sai valitsuselt eriteenete eest Eesti kodakondsuse. Sestap ei maksa ka imestada, et Koneston hankis Eesti politseile poolteist miljonit padrunit. Nende firma kaudu liikus Eestisse ja siit edasi, näiteks Tšetšeeniasse, tuhandeid tulirelvi. Ning just relvakaubandus, mille vastu kaitsepolitsei huvi hakkas tundma, saigi Konestonile saatuslikuks.

Saatuse irooniana tegutses Konestoni peastaap majas, kus nüüd juba aastaid pesitseb Eesti Vabariigi kaitsepolitsei.

1994. aastal algatati ettevõtte pankrotimenetlus. Labkovski oli selleks ajaks Venemaale ja Gertsman USAsse kadunud. Labkovski jõudis lühikest aega Eestis ka vahi all olla, kuid ta lasti vabaks põhjendusel, et Gertsman olevat kogu raha endaga kaasa viinud.

Ehkki kütusefirma L.M.R.A. mammutteenistuse aeg jääb rublaaja lõppu, asus ettevõtte omanik Jüri Lõsak suurejoonelisi laienemisplaane pidama ja realiseerima just nimelt selsamal 1992. aastal.

"See, kuidas me oleme saanud kütust riiklikust hinnast tublisti odavamalt, jäägu firma saladuseks," sõnas Lõsak pärast Eesti krooni tulekut. Peamiselt Lõuna- ja Kagu-Eestis tegutsenud L.M.R.A. tanklate arv küündis sel ajal tosina kanti. Ning kõigi nende juurde plaanis ta ehitada kaupluse, motelli ja restorani. Suuremat tulu andis aga kütuse hulgimüük. Arvati, et enam kui neljandik Eesti kütuseturust on Lõsaku käes. L.M.R.A. oli toona Venemaa 12 naftatöötlemistehast ühendava riikliku aktsiaseltsi Nefteeksport esindaja Eestis, kusjuures Lõsaku firmal olid oma esindused nii Moskvas kui ka Helsingis. Lisaks kütusele tegeles L.M.R.A. veel ka rõivaste, parfümeeria, jalatsite, kodumasinate ja elektroonika impordiga Prantsusmaalt ning osales isegi siinses autoäris. Ettevõtte viimaseks projektiks võib pidada 1994. aasta kevadel avatud esinduslikku ärikeskust Tartu südalinnas, mille järel L.M.R.A. sattus tõsistesse rahalistesse raskustesse. Lõsaku plaan hakata korraldama lennureise jäigi unistuseks. Pooleli jäi ka hotelli ehitus Emajõe kaldapealsel. Juba sama aasta lõpus kuulutaski Tartu linnakohus välja L.M.R.A. Holdingu pankroti.

Lõsaku ettevõtete keti emafirma vastu esitatud nõuete kogusumma ulatus peaaegu 200 miljoni kroonini, millest tunnustati küll 160 miljonit krooni (sealhulgas moodustas erastamisagentuuri nõue müüdud tanklate ja naftabaaside eest 34,1 miljonit krooni).

Kogu L.M.R.A. pankrotiprotsess kulges üsna segaselt, võlausaldajate nõuetest suudeti rahuldada vaid väike osa. Lühikest aega töötas Lõsak palgalisena kütusefirmas NB ning kadus siis avalikkuse silmist. Väidetavalt püüdis ta Venemaal ajada puiduäri. Kuni 2001. aasta suvel kerkis Lõsaku nimi taas uudisteveergudele, kuid sootuks teises plaanis. Mees tulistas oma koduaknast politseinikke, kes olid kohale tulnud abikaasa abipalve peale.

2003. aastal määrati talle tingimisi aastane vanglakaristus. Alates märtsist 2005 lasub Lõsakul ärikeeld.

1992. aasta tähendas Peeter Kilomanile ja tema firmale Primex tõelist eneseteostust. Vaevu aasta tegutsenud vahendusfirma Primex, mis seni oli tegelenud peamiselt metalliga, laiendas tõsiselt oma haaret.

Ettevõte ajas oma tundlaid arvuti-, turundus-, koolitus-, kütuse-, meediaärisse, samuti pangandusse, olles Põlva Rahvapanga üks suuremaid aktsionäre. Kilomanist kõneldi kui Tartu ühest esimesest dollarimiljonärist.

Peeter Kilomani nimi oli toona sedavõrd tuntud ja tema maine nii hea, et 1993. aastal sai temast üks legendaarse maksumaksjate ühingu asutajaid kõrvuti selliste tuntud tegelastega nagu Siim Kallas, Igor Gräzin, Toomas Sildmäe, Meelis Milder, Toomas Luman, Hannes Tamjärv, Jüri Raidla, Märt Rask, Rein Lang jt.

1993. aasta alguses jõudis Primexi kuukäive koguni 40 miljoni kroonini. Kilomani äri arenes tõusvas joones kuni 1994. aastani, mil maksuamet asus kontrollima Primexi maksude laekumist aastail 1992 -1993. Maksuametnikud leidsid paraku, et Primex on maksude ja nende intressina võlgu ühtekokku 7,3 miljonit krooni. Kiloman ei tunnistanud maksuameti nõuet ja asi läks kohtusse. Lõpliku kinnituse sai maksuameti nõue küll alles 1996. aasta sügisel riigikohtus. Lisaks maksudele oli pankrotiseisus Primexil veel ligi 10 miljonit krooni võlgu. Koos ettevõtte pankrotistumisega kadus Kiloman pikaks ajaks äriareenilt, sest ka personaalselt tema vastu oli Virumaa Kommertspank algatanud pankrotimenetluse. Primexi pankrotisaaga jõudis lõpule alles 2002. aastal tõdemusega, et ettevõttel puudub vara nõuete rahuldamiseks.

Aastail 1999-2000 tegutses Kiloman ASi Rõngu Mahl juhatajana, kuid vabastati sellest ametist üsna segastel asjaoludel - usalduse kaotuse tõttu.

2003. aastal asutas ta endanimelise konsultatsioonifirma Kiloman Holding.

1992. aasta augustis lõid televisioonis, raadioeetris ja ka leheveergudel laineid meisternäitlejad Aarne Üksküla ja Jüri Krjukov, kes Westmani poodi ja selle all keldris äsja avatud West End Pubi esitlesid.

Mõlema ettevõtte taga oli AS Comex, mida juhtis Indrek Samusenko. Kaupluses käis elav äri juba rublaajal, kui seal pakuti järjest odavnevate rahatähtede vastu peamiselt Skandinaaviamaadest pärit kaupu - esimesel korrusel toiduaineid ja teisel tööstuskaupa.

Tütarfirma Comex Restoranid haldas lisaks West End Pubile veel ka Estonia talveaeda, Kuku Klubi koos Wiiralti kohvikuga ning Karja Keldrit.

Vajalik raha tuli ühe osaniku, Venemaa kommertspanga Moscovia kaudu, kelle raha oli pidevalt mängus Eesti Panga valuutaoksjonitel. Moscovia tahtis 1992. aastal ka Eestis oma harukontorit avada, kuid Eesti Pank pani käe ette.

Endise Kirovi kalurikolhoosi õigusjärglane Esmar oli oma Pärnu maanteel asuva hoone andnud Comexile rendile 0,4 miljoni dollari eest aastas. Kui 1992. aastal läks äri kenasti, siis 1993. aastal jäi Comex rendi tasumisega raskustesse. Ning Samusenko ja tema Moskva partneri peas sündis päästev plaan, mille märgusõnaks sai ülitulus Nigeeria võlakiri.

Jutt on 38,5 miljoni dollari suurusest Nigeeria valitsuse võlakirjast, mille Comex oli "odavalt", vaid 35 miljoni krooniga ühelt Briti firmalt üles ostnud.

Tehing tõotas seega enam kui kümnekordset tulu. Et dollareid kätte saada, otsustas Samusenko ise Nigeeriasse sõita, laenates enne siinsetelt pankadelt ja ärimeestelt kümneid miljoneid kroone, et nendega Nigeeria valitsusametnikke moosida. Paraku oli sealne valitsus vahetunud ja võlga tunnistavad dokumendid hävinud.

Nii et sinna Samusenko koos kaasaviidud 50 miljoni krooniga jäigi, ehkki hiljem nähti Samusenkot Inglismaal. Kui 1995. aastal Comexi pankrotimenetluse plusse ja miinused kokku löödi, selgus, et ligi 50 miljoni kroonisest koguvõlast suudab Comexi varanatuke katta vaid tühise osa. Viimasel kümnel aastal pole Samusenkost midagi kuulda.