Väino Kaldoja: Silberautot ma ei müü!

Artikkel

- Uudised
- Kristo Kiviorg
- 29. jaanuar 2007 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Väino Kaldoja: Silberautot ma ei müü!
ASi Silberauto suuromaniku Väino Kaldoja sõnul on ostupakkumisi olnud küll mitmeid, kui äri müümine ei tule kõne alla. Kes ikka oma lastega ühtäkki enam suhelda ei taha ja need maha müüb?
Kohtumine Väino Kaldojaga leidis aset Järve Silberautos keskpäeval. Kalender näitas 16. jaanuarikuu päeva. Kaldoja võttis koorega kohvi, mina palusin gaseeritud vett, mis küll kõhule sugugi hea ei ole.
Milliste tunnetega võtsite vastu EV iseseisvumise? Kas mõtted liikusid juba oma äri ajamise rada või olite äraootaval seisukohal? (Väino Kaldoja töötas siis riigikantselei autobaasi direktorina - toim.)
Kogu meelsus ning igatsus vabaduse ja oma riigi järele pärines juba 1980ndate lõpust. Märk sellest, et midagi on muutumas, oli minu arvates Mihhail Gorbatšovi varasem Eesti-visiit. Loomulikult ei saa mainimata jätta ka laulvat revolutsiooni.
Midagi sellist, mis lauluväljakul toimus, pole ma enam kogenud. Olime nõus ka kartulikoori sööma, peaasi, et saaksime nõukogude ikkest vabaks. 1991. aasta oli lihtsalt eelnevate sündmuste kulminatsioon.
Oleks vale väita, et hinges valitses enesekindlus. Kui ikka Pihkvast tankid Eestisse tulid, rippus kõik juuksekarva otsas. Ainsaks relvaks oli meil tahe. Äri alustamise mõtteid muidugi oli.
Kuidas sai Silberauto alguse?
Alguse sai kõik tegelikult juba 1990. aasta suvel, kui Stuttgardis kirjutati alla auditeeritud töökoja lepingule riigikantselei autobaasi ning Mercedes-Benz AG vahel.
See oli esimene ametlik paber ja esimene otseleping tootjaga Baltikumis.
Poliitiliselt oli sellise leppeni jõudmine väga keeruline, polnud ju veel selge, millises suunas arengud edasi lähevad. Tagasi vaadates võib seda lepingut pidada väikeseks poliitiliseks imeks. Enne seda oli sakslastel olnud oma esindus Nõukogude Liidus vaid Moskvas.
Alguses polnud meil siiski õigust autosid müüa, see tuli hiljem. Esialgu keskendusime ainult autode teenindusega seonduva väljaarendamisele.
Kui Eesti Vabariik taasiseseisvus, tuli Saksamaalt Mercedes-Benzist kiri, kus oli kirjas, et Mercedes-Benz ei saa olla iseseisva riigi riikliku ettevõtte koostööpartner.
Siis tuligi luua erafirma, mida võibki nimetada meie tegutsemise alguseks Eestis. (Äriregistrisse kanti Silberauto jaanuaris 1992. - toim.)
Järgnes suur võitlus. Oli vaja ennast sakslastele tõestada. Sisuliselt kestis see kuni 1996. aastani. Esimeseks verstapostiks oli kasvatada käive 100 miljoni kroonini. Nii ta läks. Täna üritame võtta asju kümneaastases perspektiivis.
Kas alguses oli mõtteis ka, kui pikka maad jooksma hakkate? Keskendusite kohe maratonile või oli olulisem jooksma hakata ning alles hiljem vaadata, kui kaugele oma äriga välja jõuate?
Nagu eelnevalt mainisin, läks alguses enamik ajast ning energiast enda tõestamisele. Plaanide tegemise peale polnudki aega mõelda, sest Soomes olid Mercedese esindajad tegutsenud 50 aastat. Neil oli raha, kogemus ja tahe. Meil siin Eestis oli vaid tahe. Sellist pikka planeerimist, nagu täna, siis ei olnud.
Kust saite ettevõtmise jaoks raha?
Võtsime laenu Tartu Kommertspangast. Laenu saamine lihtne ei olnud. Laenuintress oli siis umbes 22% ringis. Võin väita, et tänu Tartu Kommertspangale Silberauto üldse eksisteeribki.
Tartu Kommertspank läks 1992. aasta lõpus pankrotti. Laenu maksite ikka tagasi?
Iga viimase kui sendi maksime tagasi. Laenud müüdi ju edasi, tagasimaksmisest pääsu ei olnud.
1990ndate alguses oli pangandusbuum. Paljud ärimehed said sealt tuule tiibadesse, osad läksid ka pankrotti. Teil ei tekkinud kiusatust panganduses kätt proovida?
See on oleksite teema. Leidsin, et jään oma liistude juurde. Mulle on autod ja autondus tervikuna terve elu imponeerinud. Ausalt öeldes ei kahetse, et pangandusse ei läinud. Tehnika on mulle südamelähedasem.
Kuidas leidsite nime Silberauto?
Lühidalt öeldes tuli see ajaloost. Mercedes-Benzil oli 1930ndatel ületamatu auto nimega Silberpfeil ehk "Hõbenool". Seda peetakse ka vormel-1 autode eelkäijaks.
Koos Arno Sillartiga, kellega me toona asju ajasime, selle nime peale ajalooga kokku puutudes ka tulime. Nimi oli meie ühistöö. Peab ütlema, et ajurünnaku resultaat oli küllalt hea.
Kaitseväe ülemjuhataja Ants Laaneots on öelnud, et 15aastane kaitsevägi on nagu puberteet: keha on, aga pead ei ole. Kuidas on lood samas eas firmadega?
Kõik on suhteline, sõltub keskkonnast ning taustsüsteemist. Firma on nagu Tallinna linngi, mis kunagi valmis ei saa, muudkui ehitatakse ja planeeritakse.
Äriaastate alguses mõtlesin, et viie aastaga on ettevõte n-ö valmis, tekib võimalus firma arengut kõrvalt jälgida.
Täna mõistan, et see unistus ei saa kunagi teoks. Alati on võimalik edasi areneda ning toimivat süsteemi parandada.
Tahtmist kõik kuradile saata pole tekkinud?
Kuidas sa oma lapsed ikka kuradile saadad? Pereelus seda ei juhtu ja äritegevuses samuti.
Kõik sõltub pühendumise astmest, palju sa viitsid oma äridega tegeleda. Mina viitsin. Ma ei oskagi midagi muud teha. Selles keskkonnas ma olen kogu aeg, lapsest saati olnud, seda ma tunnen.
Ei oska näiteks kinnisvaraga tegeleda. Minu jaoks on hilja uuesti nullist alustada ja ennast mingis teises valdkonnas üles töötada. Äri müümisele mõeldes tekib mul alati küsimus: mis edasi?
Lugu on teine muidugi ühinemiste korral, kus on võimalik astutud rajal ühiselt edasi minna ning tegevusega lisaväärtust luua.
Hetkel kuum