Artikkel
  • Kuula
    Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

    Monika Salu: tippjuht saab 'ei' öelda vaid iseendale

    Monika Salu jaoks lõppes töö Tallinna Ülikooli kantslerina ootamatult. Teade sellest sai avalikuks samal nädalal, kui kautsjoni vastu vabanes eeluurimise alt tema elukaaslane Erki Aavik. Intervjuu Äripäevale andis Monika Salu nende kahe sündmuse vahel, vastates hiljem veel mõnele küsimusele.
    Töö Tallinna Ülikoolis lõppes ootamatult, kas see on mingil määral seotud keerulise ajaga isiklikus elus, mitte ulatusliku ülikooliuuendusega, nagu ametlikult teatati?
    Ei, isiklik elu ei ole ülikoolist lahkumise põhjus. Põhjus on see, mis pressiteates öeldud: asjaolu, et tööd, mida läksin tegema, praegu teha ei saa.
    Ülikoolis juhtkonna tasandil töötamine oli minu jaoks huvitav pakkumine. Minu erioskamine on organisatsioonide muutmine ja arendamine. Kuna seda tööd Tallinna Ülikoolis praegu teha ei olnud võimalik, siis muutunud olukorras on see raiskamine nii minu kui ülikooli jaoks. Ülikoolil on mõttetu maksta kõrget palka, kui selle eest ostetavaid oskusi ja teadmisi ei kasutata, ja minul on asjatu raisata aega ning oskusi. Samas oli senine töö igati viljakas ja õigustatud.
    Te mainisite paar päeva enne ülikooliga töösuhte lõpetamist, et Teie mõtetes on idanema hakanud üks uus idee, millest Te ei soovinud siis veel midagi täpsemat rääkida. See ei ole seotud äsja avalikuks tulnud lahkumisplaaniga?
    Ei, aga minu idanemisel oleva idee edukaks elluviimiseks oli lõppenud kogemus ülikoolis just paraja väärtusega.
    Teie asumist Tallinna Ülikooli kantsleri kohale pidasid nii mõnedki tagasiminekuks karjääris, mis see Teie enda jaoks tähendas?
    Sellele ei saa vastata üks-üheselt, sest kõigepealt peaks hakkama arutama, mis asi on karjäär. Minu karjäär on ju tegelikult olnud horisontaalne - ma pole kunagi treppi mööda üles roninud, vaid käinud mööda teed, liikunud edasi väiksemast organisatsioonist edasi järjest suuremasse. Kui hakkasin keskkooli lõpus mõtlema, mis valdkonnas hakata tegutsema, soovitas üks koolivend õppida juhiks, sest ainus, mida ma tema meelest oskasin, oli organiseerida igasuguseid asju. Siis tundus see absurdse ideena, sest ega tollal nii väga seda juhtimist kui sellist kusagil ei õpetatud. Läksin siis kõigepealt õppima õpetajaks üldtehniliste distsipliinide erialal - tundus hästi põnev. Õppisin juurde majandust ning seejärel ka juhtimist EBSis. Minu jaoks on olnud ääretult tähtis see, et ma ise saan organisatsioonile midagi pakkuda ja oma teadmisi rakendada ning teisest küljest uuest ametist ise uut õppida. Selles mõttes ei saa ma küll mingil juhul olla nõus sellega, et Tallinna Ülikooli kantsleri koht oli minu jaoks tagasiminek.
    Mida kujutas endast see liiga ulatuslik reform, mida ülikool lähiajal ellu viia ei suuda ning mistõttu Teie teed mõne päeva pärast lahku lähevad?
    Tallinna Ülikool loodi 2005. aastal paljude instituutide liitumise teel. Juriidiline ühinemine oli toimunud, aga organisatsioon oli vaja ka sisuliselt ühendada, kõik protsessid ja funktsioonid optimeerida. Seda tööd muidugi ei tehta ära ei poole ega ka pooleteise aastaga. See on tegelikult osa ülikooli arengust, ja see töö ei saa kunagi otsa.
    Reform hõlmas ka n-ö ülikooli füüsilist kesta?
    Ikka. Uus-Sadama tänava äärde jääb igati kaasaegne hoone, aga Narva maantee poolne osa on suuresti amortiseerunud ning kaasaaegse õppetöö läbiviimiseks oli vaja läbi mõelda programm. Kutsusimegi kinnisvaraarendajaid üles nõustama ülikooli, missugune võiks üldse olla kaasaegne kinnisvarastrateegia ülikooli jaoks. Näiteks kui pank müüb oma kinnisvara maha ja hakkab rentnikuks, siis kas siin võib olla tulevikuvisioone ülikooli jaoks? Üks suurimaid tugiosakondi ongi kinnisvaraosakond, aga ülikool ei ole kinnisvaraäris olev organisatsioon.
    Milline oli Teie visioon?
    Minu meelest ei olnud ega ole ka praegu õige ideoloogia soetada ülikoolile erinevaid hooneid üle Tallinna. Pooldasin seda, et ülikoolil oleks oma kampus. Ükskõik kus, aga et oleks ühte kohta koondatud kogu ülikool ning tekiks midagi akadeemilise küla taolist, milles on oma elurütm, oma hingamine. Minu meelest lisaks see indu tudengitele, kel oleks võimalus suhelda auväärt professoritega ka väljaspool loenguid, kogu "külas", lõunatada koos jne. Sel oleks uut väärtust loov alge ülikoolile endale, annaks juurde selle miski, mida ei lisa lihtsalt uued hooned ega nüüdistasemel õppevahendid. Tehnikaülikool läheb seda teed. Kunstiakadeemia mõtted käivad sama rada. Tallinna Ülikooli tänased võimalused kahjuks seda veel ei lubanud.
    Olete olnud nii era- kui avalikus sektoris, kantsleriks avalik õiguslikus institutsioonis, vedanud mittetulundusühingut, juhtinud riiklikku aktsiaseltsi ning igal pool on tulnud raskustega heidelda - justkui miski sunniks Teil iseennast proovile panema?
    See tuleb ilmselt loomusest. Organisatsioonide saneerimine on töö, mida oskan ja tahan teha ning mis pakub mulle ka pidevalt väljakutseid. Palju tahavad just stabiilsust, rahulikku arengut, isegi rutiinsust, aga mina otsin väljakutseid, tööd, mida tehes saan arendada ka ennast. Otsiv loomus paneb end ka pidevalt täiendama erinevatel koolitustel. Lähen ikka ja jälle uuesti õppima, uusi teadmisi hankima. Töö ka õppimise üks vorme - ühest küljest saad panna oma äsja omandatud oskused tööle, teisest küljest õpid uues situatsioonis neid rakendades ise midagi juurde. Ka mitterakendunud ideest saab mõndagi õppida.
    Millises sfääris eelistaksite töötada?
    See on keeruline küsimus - võimatu valida valdkondade vahel, sest raske öelda, milline neist on parim. Mittetulundusühing - vapustav, kui palju on inimesed valmis endast andma teiste heaks, tegutsema selle nimel, et midagi paremaks muuta, tasu tahtmata. Eesti Loto - positiivsed emotsioonid, mis see meelelahutusviis andis inimestele, peegeldus tagasi töötajaile. Ülikool - ääretult köitev akadeemiline õhkkond ja ääretu ideede hulk, millesarnast ma üheski teises organisatsioonis ei ole kohanud. Minu Vara - raske tegevusvaldkond väga erinevate probleemidega, teisalt rahulolu sellest, kui ettevõte on hästi organiseeritud ja funktsioneerib laitmatult. Ehk - kõige meelsamini töötaksin ma organisatsioonis, kus mul on huvitav ja ma tean, et ma oskan seda tööd teha. See on ainus objektiivne vastus, mida anda saan.
    Teie varasemat tööteed jäävad märkima elujõu tagasi saanud ettevõtted - Eesti Loto, Minu Vara jt - nende puhul võib öelda, et olete olnud nagu tohter, kes on suutnud ettevõttele õige diagnoosi panna ning õige ravi määrata, aga mis see täpselt on ja kas see sobib kõigile organisatsioonidele ühtviisi?
    Esimene asi on tõesti õige diagnoos panna - selgitada, mis on valesti, kus on viga, mis takistab edu. Õige ravi? Igale organisatsioonile tuleb eraldi läheneda. Aga on tõesti asju, mis on igal pool sama. Peamine on teha sellist tööd, et sa igal hommikul tahad tööle minna. See on ka mulle endale tähtis.
    Kui organisatsioonis on inimesi, kes tõesti tahavad igal hommikul tööle tulla, no siis läheb hästi. Õige "süst" on sellistest inimestest meeskond kokku panna, seejuures on veel üks tingimus - nad kõik peavad olema oma ala spetsialistid.
    Aga on veel üks tähtis asi - spetsialistid peavad omavahel kokku sobima. Kui kaks väga head spetsialisti inimestena ei klapi, siis ei tule meeskonda, ei teki koostööd.
    Ning organisatsiooni sees ei tohi olla kastidesse jagamist - et on tippjuhtkond, on osakonnajuhatajad ja siis töötajad. See kõik on üks meeskond. Olen alati propageerinud, et kui on vaja läbi viia mingit spetsiifilist projekti, siis seda peab juhtima selle ala spetsialist, mitte keegi juhtkonnast või osakonnajuht - viimane on lihtne meeskonnaliige. Siis oskab ka tema väärtustada paremini teiste tööd.
    Sellise suhtlemise ja töö hindamise kaudu tekibki sünergia. See on edu alus ning edu omakorda motiveerib inimesi.
    Kas jälgite ka pärast oma lahkumist oma varasemate "patsientide" käekäiku?
    Jälgin. Kõigil läheb ju hästi, mis oligi eesmärk. See ongi hinnang minu tööle.
    Organisatsioone saneerides tuli Teil efektiivsuse saavutamiseks sageli koondada hulk ametikohti, kuidas vaatate praegust heitlust iga vähegi oskaja kätepaari pärast?
    Ega tööjõupuudus ei välista efektiivsuse taotlemise eesmärgil töötajate koondamist. Organisatsioon on piltlikult öeldes nagu inimene - selleks, et organism hästi töötaks, peavad ka organid tõrgeteta toimima. Nii ka kõik üksused peavad töötama hästi, et kogu organisatsioon oleks edukas.
    Kui unustatakse jälgimast organisatsiooni eesmärgipärast kasvu ja arengut, võib ühel hetkel taas seista silmitsi vajadusega vabaneda üleliigsetest töötajatest. Organisatsiooni põhieesmärki, seda, mille nimel üldse tegutsetakse, ei tohi unustada. Praegu võtavad paljud organisatsioonid järjest juurde uusi töötajaid - tuleb uus töö ja tundub, et on vaja seda teha. Ühel hetkel tekib ikkagi olukord, et inimesi on liiga palju, kuigi kõik nad teevad ka tööd. Aga keegi ei vaata, kas seda tööd ka tõepoolest on vaja, kas see aitab kuidagi põhieesmärgile lähemale jõuda. Kui on tulnud uus valdkond, kuhu on vaja uut spetsialisti, siis kusagil on kindlasti lõik tööd, mida enam vaja ei ole. Samuti ostetakse sisse uus tehnoloogia, mis võimaldab läbi saada vähema arvu töötajatega. Samas sunnib see, et tööjõuturul ei ole vabu spetsialiste, organisatsioone enda sisse vaatama ja aru pidama, millist kaadrit täpselt vaja on. Teisi sõnu hakkab toimuma iseeneslik korrastumine ja see võib omakorda tekitada taas vakantsi tööjõuturule.
    Millist ülesannet peate kõige keerulisemaks?
    See on nüüd küll raske küsimus - kõik tööd on spetsiifilised ja igal pool on keerulisi ülesandeid. Ja keerulisim on osata inimesi õigesti hinnata ning tunnustada. Seda, mis halvasti läheb, märgatakse alati ja sellele juhitakse tavaliselt ka tähelepanu. Aga kui läheb hästi, siis mitte. Ent inimestele on oluline, et ka head pannakse tähele.
    Olete olnud ka poliitikas, kas olete kaalunud sinna naasta?
    Ei. Vaat kui nüüd küsiksite, millises valdkonnas ma ei töötaks, siis oleks mu vastus: poliitika. Poliitika ei ole minu jaoks.
    Kust ammutate jõudu, et tulla toime kõigi oma rollidega - iga uus ametikoht tahab sisseelamist, kolm last, pidev enesetäiendamine, lisaks keeruline periood isiklikus elus, seejuures suudate naeratada kõigile, sh intervjueerima tikkuvaile ajakirjanikele, näitamata välja, et Teil on raske?
    Jah, mis ma oskan vastata - avameelne vastus on see, et elus on alati, ka kõige-kõige raskematel hetkedel, võimalik leida just nii palju head, et tänulik ja õnnelik olla.
    See on aja planeerimise küsimus ja see on perekonna küsimus.
    Mina olen õnnelikust perest, kus kõik hoiavad väga kokku ja toetavad üksteist.
    Mul on isa ja ema, kaks venda ja õde ning oli ka vanaema väga pikka aega. Kui hädasti on abi vaja olnud, olen seda alati saanud. Ja väga tihti piisab vaid moraalsest toest, et jälle jaksata. Olen püüdnud oma lapsi kasvatada iseseisvateks. See on paljutki lihtsamaks muutnud, võimaldanud ka end täiendada. Aga tunnen, et olen mõnel perioodil patustanud laste vastu. Nad ei ole olnud nii tähtsal kohal, nagu oleks pidanud olema. Lohutasin end, et siis, kui olen end üles töötanud, jääb nende jaoks rohkem aega.
    Näiteks Eesti Loto aeg oli minu jaoks selline. Esiteks oli tegemist väga suure väljakutsega - see oli suur ja tuntud ettevõte. Samuti avanes sellega mul võimalus end majanduslikult kindlustada. See aga tähendas sageli 12-16tunniseid tööpäevi, sh ka nädalavahetustel. Olen püüdnud oma perelt ka andeks paluda, et nad pidid koos minuga sellise perioodi üle elama. Aga see oli vundamendi rajamise aeg. Ja pere on mind mõistnud.
    Paarikümneselt suudab inimene tõesti väga suurt koormust taluda, ise seda sageli märkamata, eriti kui töö on köitev. Nii võib ühel hetkel tervis käest minna ja tagasi on seda väga raske saada, sada protsenti vaevalt kunagi saabki. Olen selle läbi elanud ja pärast oma ajagraafikus tõsiseid korrektiive teinud.
    Muidugi tuleb ette, et autoroolis ja ummikus istudes sõnalen diktofoni pähe turgatanud hea idee, mis võib pärast ununeda. Aga on asju, milles töö jääb tahaplaanile. Olgu näiteks või pühapäevahommikune lastega ujumas käimine.
    Tööd peab mõistusega tegema. Kui seda enne ei taju, siis vähemalt kolmekümneselt peab hakkama mõtlema, kuidas oma aega jagada nii, et jõuab väga hästi tööd teha, lapsed üles kasvatada ning seda jätkub ka enese jaoks. Parim on see, kui su kõrval on keegi, kes võtab käest kinni ja ütleb, et nüüd pead puhkama, kui sa seda ise enam ei taipa teha.
    Seda saab aga samuti võtta kui õppetundi?
    Kindlasti. Võib-olla peakski igal inimesel olema elu jooksul kas või üks selline periood - siis oskad sa palju paremini väärtustada elu, lapsi, peret, sõpru. Ka tööd.
    Kui töötaja, kellelt juht kipub viimast võtma, võib ühel hetkel lihtsalt keelduda või ukse enda selja taga kinni lüüa, siis kellele tippjuht "ei" ütleb, eriti kui ta on ka firma omanik?
    Ainult endale. Tippjuhtidel on valik tõepoolest eriti raske. Peret ei saa igal ajal esiplaanile seada, aga tal peavad olema teatud kohustused ja lubadused pere suhtes, mida ta kindlalt täidab. Näiteks avalikus sektoris töötades on seda väga raske tagada, sest on rida üritusi ja sündmusi - lindilõikamised, mis iganes, mis toimuvad sageli ka nädalavahetustel. Keeruline on tõmmata piiri töö- ja pereelu vahele. Ma ei usu, et leidub tippjuhti, kes võiks öelda, et ta on rahul sellega, kui palju ta pühendab aega perele.
    Kipub nii olema, et vahetate ameteid sagedamini kui oma juuksurit või õmblejat?
    (Naerab) Paistab sedamoodi välja küll. Üks ja sama juuksur teeb mulle soenguid ning üks ja sama õmbleja riided selga juba hulk aastaid. Iga uus amet tähendab aga uut projekti. Kui see on valmis, on minul aeg edasi minna
    Kuhu edasi?
    Oma idanevat ideed kasvatama - mis see konkreetselt on seda on vara reklaamida. Elu on täis üllatusi ja võimalusi.
    Tööalaselt olen Monikaga kokku puutunud meie korraldatud konverentsidel. Oleme teda oma sündmustel päris tihti "ekspluateerinud", paludes tal esineda. Ta on alati saanud osalejatelt suurepärase tagasiside.
    Hea, et just tema võitis esimese "Õige otsuse" konkursi, mille korraldasime 2001. aastal edukate juhtimisotsuste tunnustamiseks. Võidu tõi talle Eesti Loto saneerimine. Seda tiitlit ei omistanud Monikale mitte piiratud žürii, vaid sajad Eesti tippjuhid.
  • Hetkel kuum
Kairit Kall: kvantiteedimajandusest kvaliteedimajanduseks
Eesti võiks muutuda kvaliteetsete toodete ja teenuste keskuseks, kuhu tullakse õppima, kuidas paremini teha, kirjutab Kairit Kall arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis.
Eesti võiks muutuda kvaliteetsete toodete ja teenuste keskuseks, kuhu tullakse õppima, kuidas paremini teha, kirjutab Kairit Kall arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis.
Vaikne börsipäev viis S&P 500 indeksi uue rekordini
Suurele reedele eelnev kvartali viimane börsipäev kergitas S&P 500 indeksi vaikselt tänavu juba 22. rekordini.
Suurele reedele eelnev kvartali viimane börsipäev kergitas S&P 500 indeksi vaikselt tänavu juba 22. rekordini.
Articles republished from the Financial Times
Reaalajas börsiinfo
Myraka ettevõtlusblogi: viie milli eest vaba aega, palun! “Ükskõik kui pees vahepeal asjad on, kõik läheb mööda.“
Suure Mi toitlustusäri tänavuse hooaja kalender on koos, retseptid on koos, kaarik on stardi- ja mina laskevalmis, kirjutab Äripäeva toitlustusettevõtjast kolumnist Üllar „Myrakas“ Priks, kes seekordses postituses pajatab ajast, rahast ja elutööst.
Suure Mi toitlustusäri tänavuse hooaja kalender on koos, retseptid on koos, kaarik on stardi- ja mina laskevalmis, kirjutab Äripäeva toitlustusettevõtjast kolumnist Üllar „Myrakas“ Priks, kes seekordses postituses pajatab ajast, rahast ja elutööst.
Gasellid
Kiiresti kasvavate firmade liikumist toetavad:
Gaselli KongressAJ TootedFinora BankGBC Team | Salesforce
Genka ettevõtlusest: valin vähem raha ja rohkem vabadust
Henry Kõrvitsa ehk artistinimega Genka sõnul pole raha tema jaoks kõige olulisem. Tähtsam on oma aeg ja võimalus seda meelepäraselt veeta.
Henry Kõrvitsa ehk artistinimega Genka sõnul pole raha tema jaoks kõige olulisem. Tähtsam on oma aeg ja võimalus seda meelepäraselt veeta.
Tippjuhi nipid: mida teha, kui töötaja tuleb palka juurde küsima, aga …
Kui töötaja, kes pole teistega võrreldes olnud nii silmapaistev, tuleb palka juurde küsima, siis oled sa juhina juba õige hetke probleemidest rääkimiseks mööda lasknud, rääkis Prisma Peremarketi Eesti maajuht Teemu Kilpiä.
Kui töötaja, kes pole teistega võrreldes olnud nii silmapaistev, tuleb palka juurde küsima, siis oled sa juhina juba õige hetke probleemidest rääkimiseks mööda lasknud, rääkis Prisma Peremarketi Eesti maajuht Teemu Kilpiä.
Jaanika Altraja: rohepöördes õnnestumiseks tuleb vähendada ebavõrdsust
Ühetaoline tulumaks ja madalad varamaksud mõjuvad tänapäeval dogmaatiliste jäänukitena, mis suurendavad ebavõrdsust ja pidurdavad rohepööret, kirjutab Jaanika Altraja arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis
Ühetaoline tulumaks ja madalad varamaksud mõjuvad tänapäeval dogmaatiliste jäänukitena, mis suurendavad ebavõrdsust ja pidurdavad rohepööret, kirjutab Jaanika Altraja arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis
Ameerika RAM – üks auto kõikideks sõitudeks
Igapäevaselt tööle, naisega ostlema, pojaga trenni, nädalavahetusel sõpradega erinevaid hobisid harrastama, sekka suvilaehitusega seotud sõidud – kõik need saab edukalt tehtud aasta pikapi tiitliga pärjatud suure ja jõulise RAMiga USCAR – Ameerika Autost.
Igapäevaselt tööle, naisega ostlema, pojaga trenni, nädalavahetusel sõpradega erinevaid hobisid harrastama, sekka suvilaehitusega seotud sõidud – kõik need saab edukalt tehtud aasta pikapi tiitliga pärjatud suure ja jõulise RAMiga USCAR – Ameerika Autost.
Suur reede raadios: Jüri Ratas Keskerakonna võimust pealinnas
Tallinnas on toimunud revolutsioon: üle kahe kümnendi püsinud Keskerakonna võim on otsas. Aga kas uus võimuliit leiab neljakesi ka ühisosa?
Tallinnas on toimunud revolutsioon: üle kahe kümnendi püsinud Keskerakonna võim on otsas. Aga kas uus võimuliit leiab neljakesi ka ühisosa?
Iisrael vastas ÜRO vaherahu nõudmisele värske pommitamisega
Vastusena ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonile, mis nõudis kahenädalast vaherahu Gaza lahingutegevuses, pommitas Iisrael viimase 24 tunni jooksul Gaza sektori kõiki piirkondi.
Vastusena ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonile, mis nõudis kahenädalast vaherahu Gaza lahingutegevuses, pommitas Iisrael viimase 24 tunni jooksul Gaza sektori kõiki piirkondi.