Välistööjõud, piisk tööjõumeres

Lauri Tammiste 01. veebruar 2007, 00:00

Eesti majanduse tormilise arengu, demograafiliste trendide, tööjõu väljarände ning mitmete teiste tegurite tõttu oleme olukorras, kus inimestest on puudus peaaegu kõikide ametialade ja kvalifikatsioonide lõikes. Seetõttu on üha rohkem ja valjuhäälsemalt hakatud rääkima välistööjõu kaasamisest.

Samas on oluline meeles pidada, et välistööjõu ning seonduva regulatsiooni lihtsustamise puhul räägime me n-ö kolmandate riikide töötajatest, sest Euroopa Liidu tööjõule on ainsateks piiranguteks meie kliima ning töö- ja elukeskkonna atraktiivusus. Veelgi olulisem on aru saada, et kolmandate riikide osakaal Eesti tööturust ja tööjõuliikumisest on pea olematu - 650 000 hõivatu ja spekuleeritud 60 000 lahkuja kõrval on senine 6-24 kuuks tööle tulnute aastane sissevool 1000-1500 mikroskoopiline number.

Seega ei käi jutt tehaste ja linnaosade kaupa võõrtööjõu toomisest, vaid valitseva inimeste puuduse ettevaatlikust ja pisukesest leevendamisest, juhul kui lahkunud eestlasi piisavalt kiiresti tagasi meelitada ei õnnestu või ELi uutest liikmesriikidest vajalikke spetsialiste ei leia.

Eeltoodud põhjustel otsustas valitsuskabinet 30. augustil 2006 kokku kutsuda laiapõhjalise välistööjõu strateegia töögrupi, mis pidi lähtuma järgmistest põhimõtetest.

Välistööjõu sissetoomine on põhjendatud eelkõige kvalifitseeritud tööjõu puhul, kes täiendab kohalikku tööjõudu ning toob juurde uusi teadmisi ja oskusi. Lihttööliste sissetoomine õigustab ennast juhul, kui on tagatud, et ei toimu kohaliku tööjõu asendamist, vaid võrdväärsetel palgatingimustel täiendamine (eelkõige ühekordsete suuremate projektide ja hooajaliste tööde puhul). Kolmandaks seati töögrupile üleandeks teha ettepanekuid bürokraatia vähendamiseks ning süsteemi läbipaistvamaks muutmiseks.

Oleme Kadi Pärnitsaga ühte meelt selles, et arukam on teha tarka ja kõrgepalgalist tööd. Samamoodi jagame muret selles osas, et välistööjõudu ei toodaks sisse n-ö hinna-dumpinguks ja palkade madalalhoidmiseks pikas perspektiivis konkurentsivõimetutes sektorites.

Kuidas ikkagi tagada seda, et välistööjõudu toodaks Eestisse ülalpool kirjeldatud põhimõtetest lähtuvalt ning tööandjad süsteemi ei kuritarvitaks?

Miks me eelistame palgakriteeriumi? Pärast pikki arutelusid töögrupis, kuhu kuulusid 13 organisatsiooni (sh viis ministeeriumi, erinevad ametid, tööandjate keskliit, kaubandus-tööstuskoda ja ametiühingute keskliit), leiti, et pole paremat kvalifikatsiooni ja töötaja väärtuslikkuse tõendit kui palk, mida tööandja on valmis talle maksma.

Väärilise palga maksmist on ühtlasi ka oluliselt lihtsam kontrollida, kui hinnata kellegi kvalifikatsiooni või ametikoha sisu. Et oleks võimalik kontrollida, kas lubatud palka tõepoolest ka makstakse, tegime ettepaneku anda kodakondsus- ja migratsiooniametile koostöös maksu- ja tolliametiga vastava õiguse.

Kadi Pärnitsa pakutav lähenemine kontrollida kvalifikatsiooni ja seda, mida välistööline Eestis tegema hakkab, on sisuliselt praegu käibiv, ent kaugeltki mitte hästi toimiv süsteem. Peen ametinimetus ei pruugi sugugi tähendada, et tegemist ka oleks tubli ja kõrget lisandväärtust loova töötajaga.

Isegi nõudes diplomeid ja tunnistusi ja kinnituskirju, on meil ikkagi ohtralt näiteid kõrgelt kvalifitseeritud kokk-konsultantidest ja inseneridest, kelle peamiseks tootmistehnoloogiaks on tegelikult kellu ja labidas ning kelle palk ei ole pooltki see, mida võiks ametikohast eeldada.

Nii olemegi välja käinud mõtte, et lühiajalise registreerimisega töötamisel, mille korral võib inimene töötada Eestis kuni kuus kuud, oleks peamiseks tingimuseks maksta sissetoodavale inimesele vähemalt antud majandussektori keskmist palka (mis leevendaks olukorda nt hooajalistes või kiirelt kasvavates tootmisharudes).

Tähtajalise elamisloaga töötamise puhul on ettepanek kehtestada kriteeriumiks 1,24 Eesti keskmist palka (ehk latt on oluliselt kõrgem, võrreldes lühiajalisega), andes seega selge signaali, et pikaajaliselt ootame Eestisse eelkõige kõrgelt kvalifitseeritud töökäsi kõrge lisandväärtusega sektoritesse, kus ettevõtjad on valmis maksma ka väärilist tasu.

Oleme saanud positiivset tagasisidet nendele ettepanekutele nii ettevõtlusorganisatsioonidelt kui ka Ametiühingute Keskliidult. Seetõttu usume, et meie soovitused on väärt kaalumist ning aitavad erinevaid osapooli rahuldaval viisil Eesti tööjõuturu pingelist olukorda leevendada.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing