Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Hirmu piiril
Valimissegaduses on sise- ja välispoliitiliste keskustelude sekka ära kadunud üks noorte seisukohast oluline teema: haridus. Üritame vältida suuri sõnu nagu haridusreform, sest reformide läbiviimiseks peab olema süsteem.
Praegu minu meelest mingeid kindlaid põhimõtteid järgiv, eesmärke täitev haridussüsteem puudub. Kui kooli mõte on laias laastus kasvatada intelligentseid noori, terveid kodanikke, siis praegu ei saada hakkama ühe väga konkreetse asjaga: turvalise koolikeskkonna tagamisega.
Ükskõik, milline grupp inimesi kokku ei satu, paratamatult tekib rollide jagamine. Kui kontorimaailmas toimub see üldjuhul vaid sõnatasandil ja keegi teiselt lõunaraha välja ei pommi, siis laste maailm on karm. Kõige suurem füüsiline ja vaimne ahistamine toimub põhikoolis, kui lapsed-noored on vaid 11-16aastased.
Igas koolis peaks olema karjäärinõustaja, koolipsühholoog ja tugiõpilaste süsteem. See oleks strateegia, selgema eesmärgiga kui mälupulgad, sülearvutid või välisreisid. Nii vaimse kui ka füüsilise vägivalla probleemi lahendamisel pole õpetajatel tihtipeale jõudu ega teadmisi. Koolipsühholoog on vältimatult vajalik, et kindlustada kõigi õpilaste arenguks võimalikult turvaline keskkond.
Tugiõpilaste süsteem (õpilaste kõnepruugis ka big brother) tegeleb otseselt õpingus mahajäänute aitamisega. Halb õpiedukuski on üks ebakindluse ja hirmu allikaid. Kui muud mõõdupuud ei leidu, pannakse koolihierarhias esmajärgus paika akadeemiliselt nõrgemad. Lisaks on tugiõpilaste süsteem praktikas osutunud suurepäraseks sõprade leidmise viisiks.
Töökollektiivides nähakse hirmsat vaeva meeskonnaehitusega. Selle valdkonna koolitajaile makstakse tuhandeid. Ometi arvatakse, et õppeasutustes, kus 30-40 inimest 9-12
aastat iga päev ninapidi koos on, tuleb grupitunne ise, nii muuseas, vaimse ja füüsilise vägivalla kiuste.
Mõnikord tulebki, see on tervitatav, aga liiga palju on juhtumeid, kus lõunaraha pommimine areneb millekski julmemaks. Kas poleks siis tore probleemiga professionaalselt juba rohujuuretasandil tegeleda? Milline strateegia!
Autor: Ellen Murula