'Vastutuulesaal'

Filmi "Vastutuulesaal" vaatama minnes ei teadnud ma loota, et saan nii tugeva filmikunstielamuse. Teadsin, et film räägib Tõnu Kaljustest ning tema Naissaare projektist, kuid et sellel peale hariva süžee veel mitmeid lisaväärtusi on, tuli rõõmsa üllatusena.

Dokumentaalfilmi žanrist kaugenemata oli tegemist vägagi mängufilmiliku linateosega, mille kompositsioon ning helilahendused hoolikalt läbi kaalutud ning igal kaadril oma sõnum kanda. 60tunnilisest autentsest kroonikamaterjalist, mis filmitegijatel kümme korda lühema ajamahuga teoseks tuli lõigata, oli osatud välja noppida õiged seigad. Samast allikmaterjalist võinuks saada küll 10 teistki filmi, nagu produtsent Artur Talvik esilinastuse eel mainis, kuid see üks, just sellistest kaadritest kokku pandud "Vastutuulesaal" oli kõnekas valik.

Filmi idee oleks tunnustatav olnud ka ainuüksi kui kultuurisündmuse või ajaloofakti jäädvustusena: Tõnu Kaljuste jäärapäise kindlusega ette võetud ning ellu viidud ooperisaali rajamine Naissaarele on teema, mis võiks korda minna igale kultuuritundlikule eestlasele.

"Vastutuulesaali" mõistmiseks ei pea olema ooperisõber. Läbi tõusude ja mõõnade kulgeva projekti arenemine sisaldab palju pingeid ja seiku, mis võiksid huvitada ka laiemat inimeste hulka. Filmi teematõstatus oli põnev ka ilma igasuguse konteksti tundmisteta. Leiutaja Bernhard Schmidti ning don Quijote'iga ühele pulgale asetatud Kaljustet oli filmis portreteeritud kui sihikindlat meest, kes oma plaanide väärtuses kindel olles kas või peaga vastu müüri on valmis jooksma, et need ellu saaks viidud. Kaljuste jäi endale kindlaks ka siis, kui kõik teised tema plaani maha olid laitnud.

Geniaalne muusikaline kujundus režissöör Priit Valknalt lõi filmi särama. Loomulik, et ooperimaja ehitamisest kõnelevas filmis palju muusikat kasutatakse, kuid selle oskusliku tegevusega sünkroniseerimise kaudu sai film nii mõnegi humoorika lisamomendi juurde. Koorijuhtimine ja ehitustöö segunesid filmis peadpööritavaks tervikuks.

Sügava mulje jättis, kuidas dokumenteeritav materjal filmi sisse ära oli mahutatud. Vahel piisas vaid süngest helidevalangust või pikast pilgust, et näidata, milliste meeleoludega parajasti tegemist.