Artur Ümar: armunud vanadesse ahjudesse

"Eks see selline heas mõttes kiiksuga huvi ole," nendib Artur Ümar kohtumisel. "Kui võõrasse linna sattudes püüavad meeste pilku tavaliselt ilusad autod ja kaunid naised, siis mina ei saa oma silmi kuidagi huvitavalt arhitektuurilt lahti."

See on ka igati arusaadav, sest huvi keraamika vastu on Artur ilmselt emapiimaga kaasa saanud. Nimelt asus tema ema pärast kõrgkooli lõpetamist tööle Siimusti keraamikatehasesse Jõgevamaal. Nii sai juba lapsepõlves Arturile selgeks enamik olulisi protsesse, mille teeb savi läbi kauniteks vaasideks, lauanõudeks ja glasuuritud ahjupottideks saamisel.

See lihtsustas ka valikuid, mida tuli teha pärast gümnaasiumi lõppu edasiõppimisplaane pidades. "Kunstiakadeemias ei tõusnud ahjuteema mitte kohe päevakorda," meenutab Ümar. "Läbi mitmete kursusetööde hakkas see huvi aga süvenema ja õpingute jätkudes oli võimalik erialane spetsialiseerumine. Kui tuli aeg valida lõputöö teema, oli otsuse langetamine Alatskivi lossiahjude uurimise ja taastamise kasuks juba suhteliselt lihtne tulema."

Vahepealsesse aega jäi veel näiteks Tallinna Hobuveskis asunud ahjude kaardistamine ja pikem uurimus Järvamaa mõisaahjudest. "Viimane ettevõtmine kujunes üpriski põhjalikuks ja nõudis paljude mõisate külastamist," räägib Artur Ümar. "Täna, kus paljud mõisad on eravalduses, pole nende külastamine nii lihtne. Vaja on selgitada visiidi vajalikkust ja leida omanikele sobiv aeg."

Nii juhtus Ümara sõnul ka Järvamaa häärbereid külastades üks ettearvamatu lugu, mis tipnes pressiteatega kummalisest mõisaid külastavast seltskonnast ning tekitas paksu pahandust kooli juhtkonnale. Lõppes aga kõik edukalt, tööga jäädi rahule nii koolis kui ka muinsuskaitses ning arusaamatused mõisaomanikega klaariti uuel külaskäigul.

Seda, et juba koolis olid Arturi teadmised ahjudest piisavalt muljetavaldavad, näitab ka tõik, et kui esimesel kursusel külastati Peterburis ja selle lähistel asuvaid uhkeid tsaarilosse, palus juhendaja just Arturil iseloomustada seal nähtavaid kahhelahje.

"Loomulikult ei anna sealsete ahjude tunduvalt rikkalikumat dekoori ja suursugusust meie näidetega võrrelda, kui, siis väikesel määral Kadrioru lossiga. Aga põnevaid leide on selles vallas meilgi piisavalt ja neid ikka lisandub aeg-ajalt," on Artur optimistlik.

Üheks huvitavamaks leiuks peab ta Harjumaal asuva Ohtu mõisa unikaalseid kahhelahjusid, mis eelmise sajandi lõpukümnendi algul tühjaks ja valveta jäänud hoonest lahti võeti ja koos väärtuslike puitdetailidega Tallinna fondiruumidesse paigutati.

"Mehed, kes seda tegid, igatahes tundsid oma tööd, sest paljud kivid jäid lahtivõtmise käigus ikkagi terveks," rõõmustab Ümar. "Kuigi mõisaaegsetelt fotodelt on näha korralikud ahjud, siis hilisematelt, kui hoones juba kool tegutses, on nähtavad ka juba mitmed vigastused. Hea vähemalt, et hoonesse uusi plekkahje paigaldades vanu ahje välja ei lõhutud."

Arturi arvates on just praeguse mõisaomaniku teene, et Eesti mõistes unikaalsed ahjud fondisügavustest taas päevavalgele on toodud ja täna vastavalt kivide paiknemisele juba põrandatel taastamisärevuses lebavad. "See pole aga lihtne ja odav ettevõtmine. Kui puht tehniliselt jõuaks puuduvad detalid valmistada ja ahjud uuesti üles laduda umbes aastaga, siis just selle töö kulukus ja õppinud tegijate puudumine lükkavad selle ettevõtmise veel pikkade aastate peale venima," lisab Ümar.

Muinsuskaitse, kes on küll agar toetama üldkasutatavate hoonete ennistamist, piirdub eravalduses olevate objektide puhul vaid hea sõna ja nappide summadega, sest riigieelarvest eraldatavad miljonid võimaldavad vähe korda saata. Hädalisi on tunduvalt rohkem, kui riigil selleks rahatuge pakkuda.

Siiski loodab Ümar, et Ohtu unikaalsed, Leda ja luige, kummalise karutaltsutaja ning koobaltsiniste maalingutega ahjud juba üsna pea ajaloolasi ja mõisakülalisi rõõmustavad. "Nende ahjude taastamisprotsessist saaks väga huvitavat materjali, mida näiteks kasutada tulevaste ennistusmeistrite või ajaloolaste harimiseks," arvab ta.

Vähemalt on Artur Ümar ise hingega Ohtu ahjude juures. "Minu jaoks on see määratult olulisem kui mõni suurt tulu tõotav kommertsprojekt või vanade ahjude koopiate valmistamine moodsasse eramusse. Hetkel olen ikkagi oma aja ja tegemiste peremees, sest kindlasti on ka Eestimaal palju põnevat avastada ning õppida."

Alatskivi lossi tegi Artur Ümar kaks ahjuprojekti, ühe täiesti uue ning teise asendamist vajavate kahlitega küttekolde tarbeks.

"Taastatud ahju uued kahlid said vanadest taotluslikult pisut heledamad tehtud, nii on võimalik vaadelda taastamistööde ulatust," selgitab Ümar. "Täiesti uue ahju aga kavandasin tumedates toonides nn masendavasse söögituppa. See sai tehtud, võttes küll aluseks ühe teise lossis oleva ahju, sest teavet sellest ahjust polnud peale ühe koolipoisi meenutuste, et sinna otsa sai ronida. Järelikult pidi olema astega ahi."

Tööd, kus vana eeskuju kopeerides valmistatakse täiesti uus ahi, peab Ümar lihtsamaks kui olemasoleva, kuid põhjalikku taastamist vajava ahju kordaseadmist. Ometi kujuneb ka sellise koopiaahju hinnaks tema arvates päris kopsakas summa, ulatudes suuremate ning keerukamate ahjude puhul saja tuhande krooni kanti.

Ehk kuidas Artur Ümar koos kursusekaaslastega Järvamaa mõisaahjusid uurimas käis.

"Aastal 2003 oli mul vaja kirjutada aastalõputöö Järvamaa mõisaahjudest ning seda ära kasutades hõljusid mitmed tuttavad minuga kaasas erialaste teadmiste täiendamiseks, igaüks loomulikult oma spetsiifilist huvi järgides," räägib Ümar.

Esimeseks peatuseks kujunes teelistele Purdi mõis, kuhu nad sirgete selgadega sisse astusid ja ahjusid näha nõudsid, tundes oma erialastest õpingutest tingituna võimu ja tähtsust. Selline taktika toimis veel mitmeski mõisas ja mõisakoolis, kuni Eiveresse jõuti.

"Juba eemalt oli näha, et mõisas restaureerimistööd käivad. Rääkides lähimale töömehele, kes me oleme ja mida me otsima tulime, jäi too siiski kahtlema, sest omanik oli rangelt keelanud võõrastel siseneda. Minuti pärast olime me juba mõisas ja käsutasime töömehi, et nad oma kola korra eest tõstaksid, et me treppi pildistada saaksime."

"Kõik läks meil ootuspäraselt ja me lahkusime pahaaimamatult tänades ja viisakusest nende tööd kiites. Vahepeal oli aga töödejuhataja omanikule Soome helistanud ja teatanud, et muinsuskaitse käis siin ja tegi pilte, esitas imelikke küsimusi jne," jutustab Ümar.

Loomulikult oli mees valesti aru saanud. "Me õpime muinsuskaitset ja restaureerimist," oli see, mida ütlesime. Omanik oli loomulikult südameataki äärel, kuna ei osanud muinsuskaitse ootamatust ja ette teatamata külaskäigust miskit head loota.

Nädal pärast juhtunut hakkasid koolist tulema kõned stiilis "Mida kuradit te seal Järvamaal korda saatnud olete, et pressiteade te lollustest on pea eetrisse jõudmas". "Õppejõud pidid selle asja ära siluma, kuu aega hiljem kohapeal vabandamas käies ja omanikega tutvudes me juba naersime olukorra valesti tõlgendamise üle," lisab Ümar.

Fotod: Maris Ojasuu