Esmaspäev 27. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kaosest korra poole: 1990-2000

Siim Sultson 05. veebruar 2007, 00:00

Võrreldes senise tugevalt reguleeritud arhitektuurieluga omandas 1990. aastate algul joovastus vabadusest ja iseotsustamisest tihti anarhismi varjundi. Teisalt oli tegemist surutisest vabaneva rahva vastureaktsiooniga, mis kümnendi lõpust võtab aina korrastatuse jooni.

Särava äriarhitektuuri imbumisel Eestisse tegi otsa lahti 1994. aastal valminud Nissani autokeskuse hoone (Andres Siim, Hanno Kreis) Tallinnas Peterburi teel.

Tegemist oli esimese suuremamõõdulise ettevõtmisega vahepeal vohama hakanud "putkaarhitektuuri" taustal.

Kümnendi keskpaigast hakkas tihenema moodsate pankade, hotellide, büroode püstitamine. Olles oma materjalide säras kontrastiks ümbritsevale hooldamatusse mattunud hoonestule, lõid need eriti kesklinnas kaootilisi linna senist struktuuri eiravaid oaase.

Elustandardi tõusu peegeldajatena kerkisid ärihooned vanade tööstushoonete kehanditele või täiesti uute majadena.

Näiteks Tallinnas Narva maanteel rajati endise Punase RETi konstruktsioonidele 1997. aastal Optiva (nüüd Sampo) panga peahoone (Marika Lõoke, Jüri Okas). Selle hoone terasvõrk, streamline-klaaspinnad ja puristlikud lihvitud graniittahveldisega mahud kriipsutavad alla neomodernismi võidukäiku. Sama käib ka Pärnusse 1997. aastal vanadele laohoonetele kerkinud Port Arturi kaubanduskeskuse kohta.

Nii EVEA panga (nüüd IF Kindlustuse) peahoone kui ka ärimaja Pärnu mnt 105 (mõlemad V. Künnapu ja Ain Padrik, 1998) kannavad endas arhitektide tandemi vaimustust urbanistliku neomodernismi vastu. Sama suunda jätkab, ehkki küll ammu keskkonna mõõtmetest väljununa, SEB Eesti Ühispanga peahoone (Raivo Puusepp, 1999).

Kõrvuti jätkus uute ärihoonete juures ka postmodernistlik loogika, ehkki tihti modernistlikku keelde riietatuna (De la Gardie kaubanduskeskus, Andres Alver, Tiit Trummal, Tarmo Laht, 2000) või realiseerimata minevikukavatsusi peegeldades (Kawe Plaza, Henno Sillaste, 1998). Viimane käib mõnevõrra ka Tartu Emajõe Ärimaja kohta (Inrek Vainu, 1998).

Paralleelselt kommertsarhitektuuriga oli ehteestlaslikult päevakorral ka parem ja ruumikam kodu. 1990. aastate hakul kerkisid suured ja vormitud keskkonda eiravad hooned.

Selliste eramute tuntuima kogumi moodustab tänini rahva suus lollidemaaks kutsutud Rannamõisa pangapealne majadegrupp.

Paljuski tellija harimatusest johtuvalt domineerib arhitektuuri üle ruumiahnus, läikiv ukselink ja kipsplaat, mida seob kokku kõikuv ehituskvaliteet ja hoone ülim ebaökonoomsus.

Aastate möödudes said uueks suunaks tihti müügiks ehitatud suured elamurajoonid tagasihoidlikumate ja ökonoomsemate hoonetega (Tiskre, Aaviku).

Kümnendi alguse vaevalisuse raames tegeleti 1980. aastate jätkuna restaureerimisega.

Ühelt poolt oli tegemist vana traditsiooni jätkamisega, teisalt muutus nüüdne ettevõtmine ajuti diletantlikuks ärilise alltooniga kõpitsemiseks. Vanemate majade keldrikorrusele tekkisid keldripoed, mille kujundus oli tihti küsitav, või korrastati enda valdusse saadud hoonet: vahetati aknad, parandati katus, korrastati uksed.

Ühe esimese täielikult restaureeritud hoonena valmis 1994. aastal Rootsi Kuningriigile tagasi antud saatkonnahoone Pikk 28. Endine Rosenite 17. sajandist pärinev linnapalee taastati tundlikult kohalikelt nõu küsides välisriigi rahadega. Asjatundlikest restaureerimistest väärivad veel esile tõstmist 1994.aastal lõpetatud Pärnu rannahotell ja rannakohvik.

Neli aastat hiljem taastatud Ammende villa Pärnus (Aivar Roosaar) põhjustas aga omapärase kurioosumi Eesti restaureerimise praktikas. Nii-öelda ülerestaureerimise vaimus anti villale täpselt 1905. aasta projektijärgne välimus, mis seni oli saavutamata.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:26
Otsi:

Ava täpsem otsing