Professorimaja uus hingamine

Teet Reier 05. veebruar 2007, 00:00

Kuidagi märkamatult on traditsiooniks saanud see, et Oma Maja aasta esimene külaskäik põneva ehitise või omanäolise kodu otsinguil leiab aset Tartus või selle lähiümbruses.

Tänavu juhatas sisearhitekt Taisi Kadariku antud juhtlõng meid taas Tähtveresse, kus eelmise sajandi kolmekümnendail leidsid endale uue kodu paljud Tartu ülikooli õppejõud ja teadusinimesed.

Kadariku sõnul ehitati esimesed majad siiakanti kivist, edasi mindi juba kergema vastupanu teed ning kerkima hakkasid püstpalkidest korterelamud. "Nii ongi kunagise geofüüsikaprofessori Kaarel Kirde paksude kiviseintega funkstiilis elamu siin piirkonnas omalaadseks pärliks. Seda enam, et mitmed ümberkaudsed majad alles ootavad uuenduskuuri ning näevad üsna troostitud välja."

"Üpris nirus seisus oli neli aastat tagasi ka professor Kirde kunagine eramu," meenutab Kadarik. "Pärast seda, kui professori pere siit 1944. aastal Saksamaale lahkus, kolisid siia uued asukad, nende valdusesse jäi maja kuni viimase omanikuvahetuseni. Ning selle kuuekümne aasta vältel, mil siin elati, ei liigutatud hoone korrashoiuks lillegi. Maja oli hooldamata, aed võsastunud. Aia tagumises otsas tõusis maapind ligi meetri, aastate jooksul aeda veetud olmejääkidest oli tekkinud võimas lade."

Kõige kummalisem oli Kadariku sõnul aga see, et väljast nii ruumikana paistev maja oli seest liigendatud paljudeks tillukesteks toatopsideks, millest mõne puhul oli isegi võimatu leida seletust selle otstarbele. "Majas oli kokku seitse tuba ja viis esikut-koridori, tubadest ainult üks ei olnud läbikäidav, kohutav labürint," naerab Kadarik.

"Arhiivis Matteuse projekti uurides leidsime sellelt ka juurdekirjutise, et maja projekti võib küll tema omaks pidada, hoone sisemise lahenduse eest ta aga enam ei vastuta. Ju siis oli see ruumisegadik ikka professorihärra enda soov," lisab ta.

Pärast uut ruumipaigutust ja hoone tagaküljele juurdeehituse lisamist sai pilt sootuks teine. "Esimesele korrusele võimaldas uus majaosa paigutada avara elutoa, vana majaosa sisaldab endas aga esikut, kööki ja söögituba. Sissekäigust keldrisse sündis aga garderoob," selgitab Kadarik.

Hoone seinad on laotud vundamendi osas maakividest, sealt ülespoole kerkib aga õhuvahega paks telliskivisein. Vaatamata soliidsele seinapaksusele said ka müürid ümberehituse käigus lisasoojustuse ja värske krohvikihi, mille viimistlemisel teostati ka algsel ehitusel ära jäänud, aga originaalprojektis sisaldunud lintaknaid imiteerivad randid ümber akende. Samuti kasutati erinevat krohviviimistlust maja seinas ja akendevahelisel alal.

Kadariku arvates sai kunagise majaomaniku rahakott hoone viimistluse käigus ilmselt tühjaks, sest kui aknad olid veel enam-vähem, siis uksed olid väga kehvalt tehtud.

Teisele korrusele viib esikust auväärne ja sihvakas puittrepp. "Kunagi paiknes sealgi paras ruumidesegadik, mille keskel oli vannituba. Professorihärra oli lasknud ahju panna veetoru, et selle abil tarbevett soojendada, seda kasutati aga ilmselt vähe ning rooste sai sellest aastatega jagu. Vesi pääses vahelagedesse, need tuli seetõttu maja korrastades välja vahetada."

Uuenenud hoones on teisel korrusel pererahva magamistuba ja lastetoad. Vannitoast pääseb aga otse avarale rõduterrassile. Samuti pääseb siit pisut ülespoole privaatsesse katusealusesse, kus tuhanded majaperemehele kuuluvad raamatud ootavad riiuleid, mis juba neli kuud tagasi pidid saabuma. Näib, et ka mööblitegijad ei tule toime tellimustega, mida ehitusbuumi harjal sajab nii uksest kui ka aknast.

Palju aitas Kadariku sõnul maja uudse näo kujunemisele kaasa ka peremehe huvi, lausa kirg vana mööbli ning kodumaise vanema kunsti vastu. "Nii ongi enamik tube sisustatud koduse kollektsiooni väärikamate esindajatega. Näiteks magamistoas troonib kunagi Võrus valmistatud karjala kasest spooniga kaetud uhke funkmööbel. Seintelt leiab aga kümneid töid Eesti vanema põlve maalikunstnikelt," selgitab ta.

Kui tuleb kevad, algavad tööd ka aias, kus seni põhiliselt vaid saetööde ja harvendusraiega tegeletud. Usun, et kui aed elab üle muutused, mis oma projektis on siia plaaninud tuntud aiakunstnikud Ülle ja Urmas Grišakov, saab see olema pererahva ja külaliste jaoks üks eriliselt mõnus koht.

Keldrit uudistades osutab majaperemees põrandal asuvale klaaskaanele.

Lähemalt asja uurima asudes selgub, et selle all on kahekümne viie meetri sügavune püstloodis betoneeritud kaevutunnel, mille põhja viib kitsas metallredel.

"Kuigi Tähtvere asub mäe otsas ja kaevud peaks ehk veidi sügavamad olema, ei oska sellisele kaevetööle muud loogilist seletust leida, kui et ju siis veesoon varem vastu ei tulnud, seda enam, et betoonšahti lõppedes algab jäme puurkaevutoru, mis ulatub veel teist sama palju sügavusse. Igatahes on plaanis tulevikus hakata sellest puurkaevust vähemalt tarbevett ammutama," räägib ta.

Kuigi peremehe sõnul võib ehitustööde kvaliteediga rahule jääda, siis mõni väike viperus ikka juhtus.

Nimelt oli sisearhitekt plaaninud valge plaadiga kaetud vannitoaseinale lisada kaks kitsast triipu tumedast plaadist. Töömees, kes plaate seina pani, asetas nad püstipidi paneku asemel laiupidi, nii said aga plaadid poole triibu pealt otsa ja ligi pooltuhat krooni tükist maksvaid seinakatteid tuli hulk lisaks osta. Teinegi äpardus juhtus plaatimisel, kus keldriruumide viimistlemisel töömehed lihtsalt ühel päeval ära kadusid. Nii tuli töö majaperemehel endal lõpetada.

Fotod: Maris Ojasuu

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:26
Otsi:

Ava täpsem otsing