Jooksvat kriitikat kontekstitaju asjus

Kristjan Mändmaa 06. veebruar 2007, 00:00

Käimasolev disainiaasta on võtnud eesmärgiks edendada disaini kasutamist ettevõtjate poolt ning julgustada kujundaja-ettevõtja koostööd. Kui omamaist tootedisaini rakendatakse ikka veel üsna vähe, siis graafilistel disaineritel pole põhjust kurta.

Firmade ja organisatsioonide imago kujundamisel on tööd küllaga. Mis aga puutub tellija koostöösse disaineriga, siis see on ideaalist kaugel. Valdavalt võib kuulda disaineri kirumist kliendi lolluse ja arguse pärast - kui palju geniaalseid ja tulutoovaid ideid jääb seetõttu rakendamata!

Samas juhtub sageli, et disainer pakub tellijale seda, mida viimasel hoopiski vaja ei ole. Ei osata üksteist kuulata ega vajalikke järeldusi teha. Tulemuseks kontekstiga mittearvestavad kujundused.

Kontekstitaju on disaineri jaoks hädavajalik omadus ning tema tähtsaim töövahend. See ei teki iseenesest, vaid eeldab parajat elu- ja töökogemust, haritust ning tundlikkust. Kõik see koguneb pideva töö ning suhtlemise käigus. Ei tohi jääda erialaringkonna kitsasse kapslisse. Disainer peab aduma maailma, milles ta liigub ning tundma inimesi, keda ta oma töödega kõnetab. Kõike seda võiks klient taibata disainerilt nõuda. Ei tohiks leppida kiiskavate, ent sisutühjade või vastupidi, sisukate, aga haaramatute lahedustega.

Siin üsna juhuslik kiirpilk Tallinnas ja mujal leiduvatele sildikujundustele, et nende abil kontekstitajust kõnelda.

Kui otsustajad arvutiekraani või A4-formaadis kavandi ümber koos istusid, lootsid nad ehk proportsioonide ülespaisutamise imettegevale mõjule. Asjatult. Sõna "viru" on liiga lühike, selle tähed liialt lihtsad ja kasutatud kirjatüüp liialt isikupäratu, et tulemus suurendamise läbi midagi võidaks.

Kujundus on pooltoores ja läbimõtlemata. Tähed on üksteisest liialt kaugel ja lähevad hulkuma. "U" asub seina servale liiga lähedal, hakates end seetõttu optiliselt lahti rebima oma tegelikust kaaslasest, "r"-st.

Neutraalset valkjat tooni tekst kaob samasuguse tausta sisse ära. Ehk on see tagasihoidlikkus? Ent miks siis eputamine läikiva metalliga? Kogu hoonekarp on ju üdini praktiline. Selline kassihõbe istub siia nagu sadul sea selga.

Huvitav nähtus on see rõivabrändi meenutava kujundusega punane asjandus hoone seintel, mis samuti keskuse nime kannab. Kui mälu ei peta, oli tegemist ühe hooajalise turunduskampaania osaga.

Kummati mõjuvad need sildikesed märksa paremini oma hiiglaslikust suuremast vennast. Siin tasakaalustab kirja üksluisust tekstiilikoe faktuur ja orgaaniline tähejoonis.

üldmulje: mittemidagiütlev

kontekstitunnetus: **

Nad on oma netireklaamis selle suure V-tähe juba ettepoole tõstnud, aga hoone fassaadil jätkub kõik endistviisi. Vist on vastumeelt dekoorile kulunud summasid veelgi suurendada. Sein tahaks siis ju uuesti krohvimist-värvimist saada.

See, kuidas sõna "INN" on tähevahede suurendamise abil sõnaga "VIRU" ühepikkuseks seatud, viitab disaineri üsna tublile kujunduskogemusele. Kirjatüüp on hoolikalt valitud, ornamentaalsed elemendid asetatud hõrgul moel. Metallist tähed odava valguskasti asemel rõhutavad asutuse tõsiseid kavatsusi. Ning ometi on kogu selle lihvimise ja askeldamise juures kogupildi tähendus kahe silma vahele jäänud. Tugev puudujääk disaineri intelligentsis või keeleoskuses.

üldmulje: halenaljakas

kontekstitunnetus: *

Tänu silmatorkavale sisekujundusele ei vaja Stereo vägevat reklaamsilti. Sestap on viimane lahendatud meeldiva ja vanalinna sobiva tagasihoidlikkusega. Kujunduselt kindlakäeline, tehniliselt perfektne, toonilt seinakarva, on silt päevasel ajal piisavalt nähtav. Öösel süttib selles anorgaaniline valge valgus, mis üleüldises linnatuledesäras vanale hoonele siiski liiga ei tee. Ainsa etteheitena võiks nimetada kaasaminekut disaini peavooluga ja hetkeks juba aeguma kippuvat vormikeelt. Ent kindlasti kõnetab see disain just neid inimesi, kellele koht mõeldud ongi.

üldmulje: šikk mainstream

kontekstitunnetus: *****

Vabakäeline kirjakujundus mõjub sirgjoonelisel plekkfassaadil huvitavalt. Värvid on tundlikud; kõik see klapib hästi kokku söögikoha nimega. Mis aga ei klapi, on ilmne tehniline praak teostuses. Tähtede kumerustel võib näha teravaid nurki; need tekivad digitaaltehnoloogia kohmakusest kaarjoonte tõmbamisel (proovige näiteks arvutihiire abil oma allkirja kirjutada). Kuna tänapäevane tehnoloogia võimaldab perfektseid väljalõikamisi igasugustest materjalist, on viga ilmselgelt pärit kujundaja sulest. Sellist praaki on võimalik tööfailist välja timmida. Seda ei ole aga antud juhul toimunud. Kummaline, sest tegemist on ju ühega Tallinna viisakamatest ja enda suhtes nõudlikemast hotellidest. Silt on suuremõõtmeline, vead seda silmahakkavamad. Kujundaja kuritegelik lohakus. Ei mingit sensibiliteeti!

üldmulje: hoolimatu, kontroll puudub

kontekstitunnetus: **

Logo aastast 1990. Toona uhke väljamaa-moodi kujunduse pea ainsaks (peamiseks!) plussiks on jäänud äratuntavus. PP on pizzeria sünonüüm Eestis. Amatöörlik tüpograafia ning lõpuni stampides kinni kujundus -

Itaalia lipuvärvid, robustne pseudo-kolmemõõtmeline kompositsioon - filtreerivad edukalt välja perfektse tarbija - ilma eriliste pretensioonideta, pisut vindise öise uitaja, näljase arvutimehe, kel ekraani kõrvalt vaevalt aega logosid vahtida jne. Sõnum on lihtne ja selge - siit saab pitsat, ja see on odav.

üldmulje: aus, pretensioonitu

kontekstitunnetus: *****

Sildid on kenad ja soliidsed, ent kirjakasutus reedab disaineri mittekaasamist projekti. Times New Roman, mis viitadelt vastu vaatab, peaks olema tuttav igale arvutitarvitajale. Ükskõik, kui vähe teie Wordis ka fonte ei ole, Times on seal alati olemas, kuuludes Microsofti ja OSX standardpaketti. Kirjatüüp on iseenesest vana ja väärikas (1932), aga paraku ei sobi see kasutamiseks liiklusmärkidel. Tegemist on spetsiaalselt paberilt lugemiseks loodud kirjaga, mille habras ehitus ja suur kontrast eri paksusega täheosade vahel teeb selle distantsilt raskesti jälgitavaks. Maailmas on küllalt palju spetsiaalselt välja töötatud viidafonte (Capitolium, Interstate, Highway, Meta, jne). Times ei ole kindlasti üks neist. Aga kindlasti on see üks kergemini näppupuutuvaid. Oskaja teab hoiduda.

üldmulje: ebaprofessionaalne

kontekstitunnetus: *

Pealtnäha on kõik justkui korras - hõbedase ja toekana mõjuv materjal ning kirjade hoogsad kurvid ei jäta ruumi kõhklusteks. Kõik olekski hästi, kui kasutatud kirjatüübid ei asuks kujundusköögis sealsamas, kus sool käib - pliidi kohal riiulis. Kiire ja kerge kätte saada; sahmakas potti ja asi toimib. Ainult et kõrgest pilotaažist ja gurmeest on asi kaugel. Nii Copper Plate (vasakul) kui ka Commercial Script (paremal) peaks kõiksugu õllepurkide, krõpsupakkide jms kaudu olema piisavalt tuttavaks saanud, et väärikas kujundaja hoiduks nende kasutamisest niivõrd prominentsel arhitektuuril ja niivõrd kallites materjalides. Liiati ei sobitu antud kirjatüüpide 19. sajandi kombekalt tsentreeritud eklektilisus hoone jõhkra postmodernismiga. Viimane aeg kokakursusi külastada!

üldmulje: ülepakutud, tuim, lihtne teenistus

kontekstitunnetus: **

Tööstushoone Tallinna-Tartu maantee ääres on hiiglaslik ning maksab miljoneid. Kuidas siis ei jäänud omanikul järele natuke vahendeid keskpärasegi disaineri palkamiseks? Maja ehitas talle ju ehitusfirma? Klaasi valab tema jaoks allhankiv tehas? Raamatut peab spetsialist? Miks siis otsustas omanik logo ise teha?

Ei oleks uskunud, et sellist veel XXI sajandil näha saab.

üldmulje: pahviks lööv

kontekstitunnetus: *

Väga sümpaatne kujundus. Kõigest õhkub nii tegemislusti kui ka kindlat arusaama klientide ootustest ja ilumeelest. Siin ei ole jälgegi kõhklustest. Rohekaskollane sein ja punased leegid, rippuv tünn ja säästulamp, vabakäelised kirjad sepistekstile täienduseks - iga asi on omal kohal ja kindlasti mahuks neid asju siia veel juurdegi.

üldmulje: kompleksivaba ja kindlakäeline

kontekstitunnetus: *****

Logos kasutatakse sama kirjatüüpi kui Viru keskusegi puhul, ehkki kõhetumas versioonis. Ja eks ta igav ole. Siis, kui logo kunagi 1970ndail loodi, oli taolise, toona moeka kirja kasutamine argument iseenesest. Enam mitte. Stockmanniga ei seostu eestlastel ka lapsepõlvemälestusi ja vanavanemate jutte, mis märgi kasinat vormi täiendaksid. Siiski on Stockmannil Viruga võrreldes mitmeid vormilisi eeliseid - sõna on pikem, tähed huvitavamad ja paiknevad kompaktselt, hõlbustades lugemist ja tekitades "tugeva tunde". Lisaks käib logo sõnalise kuju juurde ka kaunis geomeetriline "S"-märk (puudub pildistatud plakatil), mis disaini veelgi rikastab. Samuti on soomlaste kaubamaja tähed fassaadil soliidselt valged, mitte ida-euroopalikult läikivad.

Stockmanni logo kiirgab sõnumit vähesest komplitseeritusest, ligipääsetavusest. Nii ka Viru, aga disaini küündimatus veab viimast alt.

üldmulje: keskpärane

kontekstitunnetus: *

Kohmakalt painutatud-paigutatud odav neoonkiri laseb end tõlgendada ükskõiksusena välise sära vastu. Mis omakorda võiks tähistada sisuliste kvaliteetide rohkust või ka omaniku oskamatust end tegelikust paremana näidata (s.o ausust). See on siiski liiga karjuvas vastuolus selles äris käideldavate kaupade hinna ja poe asukohaga turismimagistraali tulipunktis. Samal ajal võib muidugi olla tegemist meie väidetavalt kõrgväärtusliku turismipealinna tõelise olemuse peegelpildiga - vähenõudlikud naudingud vähenõudlikule külalisele.

üldmulje: täiesti suvaline või siis halastamatult praktiline

kontekstitunnetus: * või *****

Kui toksida "Kalevi-Liiva" (just nimelt sellisel kujul) sisse kas Google'isse või Wikipediasse vms netiotsingumasinasse, on tulemuseks 2 sorti vastuseid. 99,9% neist räägib Tallinna lähedal asunud natslikust koonduslaagrist, kus hukati kogu Euroopast pärit juute. 0,1% mainib, et Viljandis asub kauplus "Kalevi-Liiva". Kuidas võis kellelegi pähe tulla oma pood niimoodi nimetada? Vastus on lihtne: maja asub Kalevi ja Liiva tänava ristmikul. Ainult, et...

üldmulje: ajuvaba

kontekstitunnetus: -

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:27
Otsi:

Ava täpsem otsing