Kui asju on liiga palju: disaini osa tarbimises

Arni Alandi 06. veebruar 2007, 00:00

Kanada radikaalne keskkonnakaitsja Kalle Lasn on öelnud, et keskkonnakaitse vajab järjest enam ka disainereid. Vajab, sest senine disain ahvatleb tarbijat järjest enam tarbima. Vaja oleks aga disaini, mis tarbimisele piirangud paneks. Näiteks raskestiavatavaid vannikraane, mis sunniksid inimesi vähem vett tarbima.

Ma kahtlen, kas keskkonnasõbralik disain peab olema nüüd just sedamoodi tarbijavaenulik, nagu Eesti päritolu Kanada teoreetik Kalle Lasn seda näeb. Õigus tal aga on, et disainer saab keskkonna kaitsmiseks paljugi ära teha. Ühest küljest on oskusliku disainiga tõepoolest võimalik tarbijat mõjutada loodushoidlikumalt käituma. Teiselt poolt on aga suuresti disaineri teha, kui keskkonnasõbralik üks või teine toode on. Või kui edukalt loodushoidlikul tootel turul minema hakkab.

Järgnevas avaldavad oma arvamust kaks spetsialisti ja kaks tarbijat. Asjatundjaist üks näeb keskkonnasõbraliku disainiga seonduvat eeskätt keskkonnakaitsja, teine aga disaineri pilguga. Tarbijate puhul aga teeb heameelt, et keskkonnahoidlik mõtlemine näikse vähemalt haritumate inimeste hulgas juba juurduvat. Ei otsinud selle küsitluse jaoks ekstra "rohelisi" vastajaid - mõlemad vastajad on pealtnäha täitsa tavalised haritlased ning tõik, et nad oma argikäitumises nõnda loodushoidlikud on, tuli mulle suure üllatusena. See aga annab lootust paremale homsele, kus inimene enda kõrval alati ka loodusega arvestab.

Kuidas on võimalik esemeid keskkonnasõbralikult pakendada, nõnda et see ka tarbijale meelepärane oleks?

Erik Sikk: Keskkonnasõbralikud on sellised tooted, mida on vähem pakendatud. Kuigi me elame pakendatud toodete maailmas, on siiski võimalik teha mõningaid valikuid. Näiteks osta korraga üks suur pakend, mitte mitut väikest; osta tooteid, millel ei ole topeltpakendit - näiteks karpi juba pakendatud toote ümber; osta pakendit, mida saab taaskasutada või mis on valmistatud taaskasutatud toorainest. Keskkonna suhtes ükskõikset tarbijat ei saa ilmselt muidu panna valima keskkonnasõbralikumat pakendit, kui et see lihtsalt peab olema vähemalt sama mugav ja atraktiivne kui mittekeskkonnasõbralik pakend. Üldiselt on ka keskkonnasõbralikumate toodete turustajad hakanud rohkem tähelepanu pöörama atraktiivsele disainile - keskkonnasõbralik toode ei pea olema beeži värvi ja viletsa disainiga.

Kas on tootjail ja disainereil ehk mõtet võtta mõned vanad esemed, teha need korda ja müüa uuesti maha?

Erik Sikk: Muidugi on see tülikas, sest olemasolevat materjali on üsna keerukas koguda ja ta on ebastandardne, mistõttu selle muutmine kasutatavaks algmaterjaliks on tööjõumahukas. Seetõttu ei pruugi taaskasutamine anda ka majanduslikku kokkuhoidu. Eestis on vast kõige tuntumaks taaskasutusprojektiks moebränd Re Use, mis on loodud Tallinna Taaskasutuskeskuse ja moekunstnik Reet Ausi koostöös. Tema tooted on loodud vanast materjalist. Selliste toodete eeliseks on isikupära ja unikaalsus, sest neid esemeid ei saa teha masstoodanguna ja suures tiraažis.

Kas on mõtet vanadest, prügimäele määratud esemeist teha hoopis mingeid uusi, teise funktsiooniga esemeid?

Erik Sikk: Tegelikult on maailmas õnneks juba väga tihti nõnda tehtud. Selliste toodete puhul on enamasti selgelt näha, millest need on valmistatud ning nende toodete kasutaja saab nõnda demonstreerida oma keskkonnateadlikku suhtumist. Näiteks soomlaste firma SECCO teeb mobiiltelefoni nuppudest ehteid ja autokummidest kotte. On ka tooteid, milles materjali päritolu ei ole nii demonstratiivne. Nõnda on näiteks Ühendkuningriigi firma Worn Again disainesemete puhul, kus jalanõude tegemisel on pealsete materjaliks vanad teksapüksid, auto istmekatted ja tallaks autokummid. Keskkonnasäästlike toodete puhul muutub disain aina olulisemaks, mis meelitab ka rohkem peavoolutarbijaid, mitte ainult keskkonnateadlikke ostjaid.

Riina Õun: Mina tegin kunagi koolitöö raames autorehvi sisekummist õlakoti. Alguses nägi see ikka väga must ja kole välja, kuid töö käigus omandas lõpuks täitsa viisaka välimuse, meenutades eemalt materjali faktuurilt justkui nahka. Ülemotoriseeritud maailmas, kus vanad autokummid vedelevad lademeis maanteede ääres, oleks mõttekas neid ümbertöödeldult uuesti kasutusele võtta. Soomlaste SECCO on hea näide, kuidas vanadest autokummidest ning muust "rämpsust" - näiteks arvutiklaviatuuri klahvid, arvutikiibid, mobiiltelefoninupud - uusi disaintooteid valmistada.

Kui palju saab inimene kodus ise vanu asju üles putitada või neist hoopis mingeid teisi esemeid teha?

Erik Sikk: See on peamiselt kinni ikka inimeses endas, tema elustiilis ja loovas mõtlemises. Asjade taaskasutus ongi suures osas loovuse küsimus, mis teebki taaskasutamise põnevaks.

Riina Õun: Disainer on ka inimene, seega igast inimesest võib soovi korral saada disainer. Kunsti- ja disainikaugeil inimestel on tihtipeale hoopis omapäraseid ideid ning lahendusi pakkuda, mille peale professionaali disainiteadlik aju ei pruugi tullagi.

Mida saab kunstnik või disainer ära teha, et tema kujundatav toode oleks keskkonnasõbralikult pakendatud, aga rahvas seda sellest hoolimata osta tahaks?

Riina Õun: Disainer võiks kasutada oma toodete pakendamiseks keskkonnasõbralikku materjali, näiteks paberit või korduvkasutuse protsessi läbi teinud paberit, kuid anda pakendile huvitav ja pilkupüüdev vorm ning värv.

Mis võiks olla see võluvits, mis paneks nii tootjaid, disainereid kui ka tavalisi inimesi julgemini vanu asju uuesti kasutama või neist uusi asju tegema?

Riina Õun: Kahetsusväärselt vähe inimesi tunnetab ületootmisest ja -tarbimisest tingitud katastroofi. Suurem keskkonnateadlikkus aitaks võib-olla olukorda parandada. Kuuldavasti olid vanal vaesel ajal inimesed leidlikumad vanadest asjadest uute tegemisel. Ma arvan, et päris hästi mängiks võluvitsa rolli mingi majanduskatastroof.

Mis tingimustel oleksid nõus ostma keskkonnasõbralikult pakendatud või kujundatud toodet?

Nele Katvel: Üldiselt üritan alati osta keskkonnasõbralikumas pakendis tooteid, aga tihtipeale paneb hinnavahe asjad paika. Kui paberkott maksab 3 krooni ja kilekott 1.50, siis ostan kilekoti, sest neid kulub niigi palju. Hind keskkonnasõbraliku ja mitte-keskkonnasõbraliku pakendi vahel peaks olema võrdne. Süda tilgub verd iga kord, kui poes salat plastkarpi pannakse või iga piimapakk eraldi kilekotti.

Oudekki Loone: Siis kui see asi vastab minu soovile ja kujundus esteetilistele eelistustele. Esteetilisi eelistusi on keeruline üldistatult väljendada, need sõltuvad tootest.

Mida peaksid tootjad ja kunstnikud tegema, et ahvatleda sind ostma taaskasutatud materjalist valmistatud esemeid?

Nele Katvel: Kas selliseid esemeid on müügil? Kui on, siis peaks rohkem reklaami tegema. Mina pole tähele pannud ühtegi sellist toodet, muidu ostaks küll. Hinnaskaala tuleb muidugi jälle mängu. Kui taaskasutatud materjalist tooted on tavatooteist palju kallimad, siis ei ostaks.

Oudekki Loone: Tegema läbimõeldud disaini. Ma olen ilmselt funktsionalist, ma tahan, et disainil oleks alati mingi praktiline kasutusviis ka, kuid näeks lisaks silmale hea vaadata. Peamine, et asjal on mingi selge põhiidee ja et detailid on viimistletud - moodustavad nauditava terviku, kuid on ka eraldi kunstiteosena vaadeldavad.

Kindlasti ma ei taha, et taaskasutatud materjali mängitakse välja uue materjalina. Ma tahan, et taaskasutatud materjalist asja kätte võttes oleks tunne, et puudutad ajalugu ja juuri. Kellegi teise maailma ja mõtteid. Et oleks see tunne, et maailm tuleb kuskilt ja läheb kuhugi ja mina olen lihtsalt üks punkt.

Kas moodsaks disainitud vanad esemed on sinu jaoks piisavalt moodsad, või tähendab moodne tingimata igas mõttes täiesti uut?

Nele Katvel: Mis neil siis häda peaks olema? Pooldan pigem vana uues kuues, kui uut ja mõttetut. Ostan pooled riided kaltsukast, sest sealt leiab esiteks palju huvitavaid riideid ja teiseks on odavam.

Oudekki Loone: Kõige paremad on niisugused vanad esemed, mille disainis on muudetud täpselt neid elemente, mis oleksid selles asjas ajaga koos muutunud. Moodne ei tähenda kindlasti minu jaoks uut. Moodne tähendab seda, mis on parasjagu maailma moes tunnustatud ja levinud ja mida kasutatakse. Seega võib vabalt olla, et ehedad vanad asjad on moodsad.

Kas oled teinekord uue eseme ostmise asemel mõnele olemasolevale asjale "uue elu" andnud?

Nele Katvel: Riietega olen kindlasti nii teinud. Mul ei ole kodus piisavalt ruumi ja vahendeid, et vanu asju uuendada.

Oudekki Loone: Ma üldiselt ei muretsegi uut asja enne, kui vana on nii ära kasutatud, et teda ei saa enam üldse millekski tarbida.

Teatud juhtudel annan ma tõesti poolkasutatud asjad kellelegi, kes neid rohkem vajavad ja nendega oskavad midagi ette võtta. Või kui mul on vaja uut asja, millel on uusi kvaliteete, mida vanal ei ole. Nendel puhkudel, kui ma vana olen ära visanud, jääb ümbertegemine aja taha.

Üldiselt kiindun oma asjadesse ja ei taha nendest loobuda, nad on armsad nagu lemmikloomad. Ja ma proovin neid eri eesmärkideks kasutada nii kaua kui võimalik. Ja seepärast ma ei taha, et mul on liiga palju asju.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:27
Otsi:

Ava täpsem otsing