Matti Õunapuu - supilusikast lennukini

Katri Soe 06. veebruar 2007, 00:00

Helsingis 1990. aastal toimuval rahvusvahelisel kodutehnika messil käib Helkama boksi juures ärev sagimine. Upo, Boschi, Electroluxi ja teiste suurtootjate esindajate kätes välguvad fotoaparaadid. Soomlaste Helkama on valmis saanud millegagi, mida kellelgi teisel veel ette näidata ei ole - elektripliitide ja külmkappide esiuksed on ümaralt väljapoole kaardus!

See on hetk, mille meenutamine paneb Matti Õunapuu veel tänagi rõõmsalt muhelema. Eesti meestel õnnestus tabada disainimaailma naelapea pihta.

Ja ehk ainult pisut kriibib täna Mattil hinge see, et Helkama ei suutnud alanud lama ehk majanduslanguse perioodi tõttu uue näoga kappe-pliite masstootmisse lasta. Varsti olid ka kõigi teiste tootjate kapiuksed ümarad.

Matti Õunapuu kõrval osalesid Helkama projektis veel sellised tuntud disainerid nagu Heiki Zoova, Arvo Pärenson, Hugo Mitt, Raimo Sau ja Üllar Karro. Materjale ja tehnoloogiaid nõukogude ajal ei olnud, nagu ka mitte väliskontakte, aga asju üritati sellele vaatamata teha nii, nagu mujal maailmas.

Nii näiteks disainis ARSi juurde loodud Matti Õunapuu juhitav disainigrupp MaDis Venemaal asuvale Tupolevi lennukitehasele näiteks mahlapresse ja juurviljalõikureid. Tol ajal oli nimelt kombeks, et iga endast lugupidav tehas tootis midagi ka koduperenaistele ja midagi ka laiatarbekaubaks. Nii tootis lennukitehas ka näiteks autodele haagissuvilaid. Viimane sai võimalikuks tänu sellele, et lennukitehasel oli tehnilisi võimalusi, mida teistel tehastel ei olnud.

Enamik tootmisettevõtteid pidas disainereid aga üldse üleliigseteks. Asja tegid valmis konstruktorid, koridoris nukralt oma järge ootav disainer pandi hoopis plakateid maalima.

Hästi oli siis, kui disainer rihtis natuke ümber ja aitas järele teha kaubanduspalatis väljas olnud tootenäidised. Mitte et poleks osatud ka ise mudeleid välja mõelda, aga kuna tehastes puudusid tootearendussüsteemid, jäid need tööd tihtipeale näidiste tasemele.

Matti Õunapuu ütleb tagantjärele, et kogu süsteem oli äraspidine, "meie tegime aga sellest hoolimata tõsiselt ja tahtmisega."

Päris alguses tahtis Matti Õunapuu saada siiski hoopis kunstnikuks. Esimene sisseastumiskatse ERKIsse ebaõnnestus. Kui siis vahepeal 3 aastat sõjaväes olnud Matti Õunapuu koju tagasi tuli ja kuulis, et vahepeal on kunstiinstituuti tehtud disainikateeder, koitis tema jaoks äratundmine.

Maalimise kõrval oli talle alati meeldinud ka meisterdamine, Tallinnas Pelgulinnas saekaatri lähedal elanud poisi meisterdatud jalaga lükatavate rolleritega sõitsid ringi pooled ümbruskonna marakratid.

Ise tehti ka vilesid ja kiivreid sõja mängimiseks. Lärm olevat kohati läinud koguni nii kõvaks, et miilits tuli ja korjas need lõpuks laste käest ära. Nii et - disainikateeder oli just nagu tema jaoks loodud.

Disaini eriala teise lennu lõpetanud Õunapuu kaasati kohe olümpiamängude-aegse linna kujundamisse. Pirita purjespordikeskuse olümpiatule alus on toona veel verivärske disaineri kavandatud. Tänaseni on Õunapuu truuks jäänud siiski peamiselt tööstusdisainile. Matti Õunapuu ise ütleb, et küllap oleks tema karjäär kujunenud teistsuguseks, kui ta oleks praegu noor ja alustamas - piirid on nüüd lahti ja võimalusi end arendada hoopis rohkem.

Samas on tal raske mõista praegu kooli lõpetavaid noori idealistlikke disainereid, kes ei tea, kuidas nende kujundatud asjad ka seeriatootmisse võiksid minna. See, kui disainer on ilusa asja valmis teinud ja sellele siis nagu muuseas ka tootja leitakse, on Matti hinnangul kas absurdne või siis suur juhus.

Õunapuu on veendunud, et disainer peab algusest peale teadma, kuidas midagi teha, kelle jaoks, ja kuidas see asi töötab. Ainult nii on disaineri tööl mõte. See on ka põhjus, miks Matti Õunapuu viimasel ajal harva näitustel osaleb. Teda huvitavad originaalsusest ja kunstist rohkem reaalselt tootmisse minevad asjad.

Matti Õunapuu armastab enda kohta öelda, et ta teeb valmis kõik, lusikast lennukini. Kuueistmelise reaktiivlennuki sisekujundus sai omal ajal venelastele valmis tehtud, aga siis tuli Eesti Vabariik ja Vene kindralitel ei sobinud enam iseseisva Eesti disainerilt seda tööd tellida.

Üks plaan Matti Õunapuul praegu on - tore oleks teha valmis üks korralik kuuemeetrine haagissuvila. See on tema sõnul küll raske töö, kuna tulemus peab olema selline, mille peale ükski konkurent pole veel tulnud.

Tõsist nuputamist nõuavad seega nii välimus kui ka haagissuvila sisemus. Viimase teeb raskeks, aga ka huvitavaks see, et arvel on iga ruutsentimeeter, kõik peab üksteise sisse ja vahele sobima. Aga nagu ütleb Matti Õunapuu: "Seda teeks kohe isuga!"

Ilona Gurjanova, Eesti Disainerite Liidu esimees
Vähe on neid, kes on olnud aktiivsed disainerid nii praegu kui ka nõukogude ajal. Mida tol ajal sai üldse tööstusdisainiks nimetada, tehti siin Eestis. Matti Õunapuu oli esimene, kes lõi 1985. aastal disainifirma MaDis, kuhu koondus tolle aja disainerite paremik. Matti suutis inimesi motiveerida ja tööle panna. On põhimõttekindel ja põhjalik mees, kaabuga lööma ei lähe.

Arvo Pärenson, kolleeg disainifirma MaDis aegadest 1985-1991
Ta on esimene verstapost Eesti disainis, kus tekkisid disaintooted. Neid väärtustati nii Venemaal kui ka Soomes. Disainiettevõtte MaDis juhina tema sõna maksis, ta oli meist vanem ja kogemustega, autoriteet. Kõik toimis tänu tema isiklikule eeskujule. Hinges on ta hirmus hea inimene. Hoolitses kõigi eest isalikult, pani ise käe külge, kus vaja, ja jälgis, et keegi ei saaks töödega liigselt üle koormatud.

Ääretult järjekindel, nõudlik ja põhjalik. Väga kindlate põhimõtetega - iga asi pidi olema perfektne, lõpuni kõigis variantides läbi töötatud.

Disainer, kes teeb ise valmis niipalju kui võimalik - ei müü õhku, vaid konkreetset disainitud toodet. Kahju natuke, et tal polnud omal ajal võimalik täie energiaga kasutada neid võimalusi, mis on praegu.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:27
Otsi:

Ava täpsem otsing