Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kiirgav Ain Lutsepp

Ülle Hallik 09. veebruar 2007, 00:00

Esimene emotsioon, mis mind pärast Eesti draamateatri väikeses saalis nähtud iirlase Conor McPhersoni etendust "Kiirgav linn" valdas, oli mõte - seda lugu tasus vaatama minna ainuüksi Ain Lutsepa pärast.

Lavapartneritest kujunesid tema ümber omamoodi kulissid, mis saavad elu sisse vaid hetkedel, mil teda laval pole. Mitte, et nad kehva tööd teeks, aga ju siis pole autor ja lavastaja Taago Tubin neile piisavat mänguruumi andnud.

Lutsepa mängitud John on mees, kes otsib abi hingeravitsejalt, sest kohtab oma surnud naist.

Mida enam patsient avaneb, seda rohkem paistab välja, et mitte vähem on omadega puntras ka tema psühhoterapeut Ian (Margus Prangel).

Nende juttu kuulates, kaldub ka vaataja iga minutiga järjest kriitilisema pilguga peeglisse vaatama: kas ei ähvarda mindki kusagil oht kommunikatsioonihäire tõttu puntrasse jõuda?

John on kaotanud oma naise autoõnnetuses, kuid ajapikku ilmneb, et see juhtus juba palju varem: siis, kui teineteisele päevade viisi midagi olmevestlusest enamat öelda polnud.

Ka Iani abielu on karile jooksmas, sest Mina on muutunud mõlemale olulisemaks kui Tema. Lisaks sellele tunnistab naine (Merle Palmiste) kogemata üles kunagise kõrvalehüppe, milleni viis teda kooselus kogetud üksindus. Segaduses mees püüab end leida gay-suhteski (särav kõrvalosa Anti Reinthalilt).

Paraku paistab ümbritsevast elust liig palju samalaadset: inimesed elavad päevast päeva külg külje kõrval, kuid ei tea midagi teise ootustest ja lootustest või sellest, mis teist häirib.

Omaenese maailmas elades on liiga vähe aega või tahtmist mõista, mis toimub teise hinges, ning nii saabubki rutiin, kus paremal juhul pole küll tülisid, kuid kõige lähedasemast inimesest õieti mitte midagi ei teata.

Omamoodi kinnituseks sellele võiks pidada saalist kostnud valje naerupahvakuid iga natukenegi koomilise situatsiooni peale. Kas neil inimestel pole (koos)elus mingeid probleeme või on nad enese minale nii keskendunud, et neid ei märka?

Conor McPhersonit peetakse salapära meistriks, kuid selles lavastuses ma suurt salapära justkui ei märganud, välja arvatud lõpp. Ei hakka siin oletama, mis, kes ja kuidas - jäägu see iga vaataja enda avastada.

Aga avastada tasub küll. Meid oli neli sõpra ja igale meist jäi oma arusaam, millise lõpu lugu sai. Üks ühine arvamus oli aga kõigil - Ain Lutsepp on Johni rollis võrratu.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:45
Otsi:

Ava täpsem otsing