Vähem juttu, rohkem tegusid!

Käisin hiljuti kaalujälgijate rühmas uurimas, mis imetegusid seal siis tehakse, et kaalujälgimist nõnda palju propageeritakse. Tore oli see, et inimesi oli kokku tulnud igasuguseid. Ka tõepoolest minu silmis lausa saledaid. Pani suisa inimestama: mis probleemid neil sellega on?

Sain teada, et seal koos käivad inimesed on väga targad, vähemalt kolmel-neljal juhul kuulsin kaunikesti mõistlikke teooriaid tervislikust toitumisest, paastumisest ja efektiivsetest punktilugemisest. Üllatavalt palju teatakse ju sellest, mis meid aitab ja ravib. Kuid lõpptulemus? Ikka istutakse kuskil teraapias ja luuakse suuri energiaringe. Miks me siis iseennast ei aita?

Praktika jääb nõrgaks, aga kõvad teoreetikud oleme, vaat' miks. Kusjuures teisi õpetada on ikka vahva, sest enda kõrvalt vaatamisega oleme jänni jäänud. Nii on lihtne öelda, et see inimene on paks ja too on vormist väljas. Ise aga tõmbame tekiserva ninani ja teame, et kõik on kinni mõtlemises - kui vaid viitsiks.

Aga mina ütlen, et tule kapist välja ja hakka oma tervise heaks kogutud teadmisi rakendama. Seda enam, et on südatalv, õhtud on külmad ja pimedad ning energiat napib. Võta kätte ja söö tervislikult, käi paar korda nädalas end liigutamas ja küll näed, et tuju läheb paremaks.

Ole iseenda motivaator. Mõtlemisviis ei ole enam pool võitu, hakka tegutsema, siis tulevad ka tagajärjed - kindlasti positiivsed!