David Rebane - Õpetaja hingega ärimees

Gert D. Hankewitz 23. veebruar 2007, 00:00

Jõuan kohvikusse Pärnu kokkulepitust veidi varem, nii igaks juhuks. Rebast veel pole, mistõttu siirdun kõige tagumisse nurka, lobisevate inimeste ja muusika eest ära. Tegelikult mul vedas, sest esimese intervjuupalve lükkas matemaatik-füüsik Rebane tagasi. "Ma ei ole eriline eksponeerija ega selline persoon, kes maailmale huvi pakub," ütleb mees ise hiljem põhjuseks. Ette rutates lisan, et hilisemast avameelsusest ja detailide rohkest jutust jääb mul just vastupidine mulje.

Kell tiksub edasi, Rebast aga pole, kuni ühel hetkel näen pildilt tuttavate näojoontega härrasmeest sisenemas. Küllap on tal see mõõduka kiirusega, kuid kindla sammuga kõnnak, millega ta mind otsides ringi liigub, pärit sellest ajast, mil ta kunagise 12. keskkooli, praeguse Laagna Gümnaasiumi õpetajate toast klassiruumi füüsikatarkusi jagama sammus. Keskkoolist pärit hirmu oma füüsikaõpetaja ees ma temaga käteldes siiski ei tunne - kontrolltööd täna õnneks pole.

Põhjus, miks Rebane Äripäeva nädala persooniks sai valitud, on lihtne: tema juhitav programm "Noored kooli" on viimastel nädalatel saanud suure toetuse, teiste hulgas annab õpetajaameti propageerimiseks koolis tunni ka president Ilves. Aga kust praegu äsja ülikooli lõpetanuid kooli õpetajaks suunav Rebane ise hariduse sai?

"Ma käisin 44. keskkoolis, siis 20. keskkoolis ja pärast viis aastat Pedas matemaatiku-füüsiku erialal," seletab pintsaku asemel triiksärgi peal sviitrit kandev Rebane, kes kohe pärast ülikooli lõpetamist leidis oma kutsumuse õpetajaametis.

"Tollal oli õpetajaamet veel au sees," ütleb ta mõtlikult. Kuid oli ka teisi plusse: kuigi tarkuse jagamine on raske, pakub see ju suviti kolm kuud puhkust ja palk sellel ajal aina jookseb.

"Elu käiski selle järgi, et kui lõpueksamid tehtud, siis tuld ja minema," kirjeldab peaaegu füüsikuks sündinud mees.

Teine pluss oli aga ka see, et maakoolide õpetajaid üldjuhul punavägedesse sõdima ei võetud. "Mina maakooli ei läinud, kuid kui sa lõpetad ülikooli ja sul on kaks last, siis sind ka sõjaväkke ei võeta," ütleb ta kergelt naerdes ning nentides, et selle koha pealt alustas ta varakult. Muheledes tunnistab Rebane, et õnneks on tema poeg ja tütar pereplaneerimisega rohkem kursis kui tema tollal.

Esimene mõte, mis Rebasele pärast kuut-seitset aastat õpetajana töötamist tärkas, oli teha erakool. Et aga riigilt selle tegevuse jaoks erilist toetust loota polnud, see ideestaadiumisse jäigi.

"Täiesti juhuslikult sattusin tolleaegsete Dunkri meestega kokku juttu rääkima. Rääkisime kunstist ja antiigist," meenutab varsti pärast jutuajamist firmasse tööpakkumise saanud Rebane. "Kartsin seda nii väga, et esimesel aastal töötasin veel koolis edasi, et oleks mingisugune kindlus," tunnistab ta.

Et Dunkri põhitegevus enne iseseisvuse väljakuulutamist kindlalt määratletud polnud, tegeleti kõigega, mis ette tuli, kuni ühel hetkel otsustati suhkrut müüma hakata. Ülesanne jäi Rebase kanda.

"See tuli edukalt välja, sest tollal jagati suhkrut talongidega kilo inimese kohta. Meie müüsime aga piiramatus kogustes 50 kg kottides," avaldab ta edu saladuse. Ometi ei tekkinud tal tunnet, et võiks ratsa rikkaks saada.

"Minu kallis auto oli Honda Civic," lisab Rebane selgituseks, et edu kellelegi pähe ei hakanud ja tulu investeeriti isikliku mugavuse asemel ettevõttesse.

Töökus ja sihikindlus, mille 1978. aastast abielus olnud mees 17 aastat malevas tegutsedes külge sai, tuli Rebasele aina kasuks. Nii juhtuski, et tollased Dunkri omanikud pakkusid talle võimaluse osta firmasse osalus.

"Maksis ikka midagi, aga see oli sümboolne summa, mille eest praegu ei saa vist mitte midagi," muheleb kahe lapse isa.

Vahepeal tuleb jutuks, kas aastatega on Rebasele jõudnud ka vaenlasi tekkida. "Minul ei ole omateada vaenlasi. Kui keegi arvab, et on minu vaenlane, siis las ta olla," sõnab mees. Endine äripartner Aivar Kotla märgib aga, et Rebane olla talle koti pähe tõmmanud. Rebasel on vastus valmis.

"Aasta oli 2001," meenutab ta. "Ajad olid natuke teised ja ta tahtis ise teha oma kinnisvaraäri. Ühel hetkel ma tal lahkuda palusin ja nii ta läks. Tagantjärele ta ehk mõtleb, kas see oli õige tegu, kuna siis ei läinud Dunkril nii hästi kui praegu."

Hüppan oma küsimusega natuke ette ning pärin, miks jätab üks edukas ärimees oma äri sinnapaika, annab firma juhtimise üle nooremale mehele ning hakkab bakalaureuse kraadi omandanuid kooli õpetajaks utsitama.

"Kui oled oma eluga jõudnud teatud staadiumisse, siis tahad midagi rahulikku teha," põhjendab Rebane, kes ei taha lõpetada nagu Robert Lepikson või Aadu Luukas. Ennetamaks läbipõlemist, tuleb tegeleda hoopis millegi vähem jõudu nõudvaga.

"Ei taha edvistada, aga tuleviku pärast ma ei muretse," sõnab Rebane finantsolukorrale viidates. Vana Honda Civicu asemel on Rebasel nüüd ka uus Toyota Land Cruiser.

Ei, tegemist pole kampaaniaga mõjutada põhikooli lõpetanud lapsi narkootikumide ja alkoholi pruukimise asemel edasi keskkooli minema, nagu ma alguses rumalalt mõtlesin.

Tegelikult üritab Rebane leida hoopis inimesi, kes on kas siis äsja või mõne aja eest lõpetanud ülikooli, omandanud vähemalt bakalaureusekraadi ega taha veel päris tööjõuturule jõudu katsuma minna. Selle asemel pakub Rebase juhitav sihtasutus Noored Kooli hoopis võimalust end õpetajana proovile panna ning seeläbi juhioskusi arendada. "Mõtlesin alguses, et teen pika puhkuse, kuid probleemid haridusmaastikul kummitasid mind," seletab Rebane, kuidas ta ärist Heateo sihtasutuse ning Hansapanga koostöös valminud sihtasutuse projektijuhiks läks.

Noori peaks kooli tööle motiveerima sihtasutuse organiseeritud kõrgetasemelised lisakoolitused ning mentorite-toetajate süsteem. Palk, nagu Rebane isegi tunnistab, pole ilmselt eriti innustav. "Töötasu peaks jääma sinna 7800 krooni kanti, bruto," märgib ta, kuid lisab, et programmiga liitunule makstakse ka ühekordset 50 000kroonist stipendiumi.

"Noor, kes suudab koolis eriharidust omamata hakkama saada, kuid ei taha oma teed õpetajana jätkata, saab pärast programmi mujalgi ikka väga hästi hakkama," loodab Rebane.

Esimeste sõnadena tuleb meelde "aktiivne" ja "lõpuleviija". Sellele lisandub mitte-eestlaslik temperamentsus, mida omalt poolt tasakaalustab väga hea huumorimeel.

Ja kõigele lisaks on tema väga jalad maas suhtumise juures suur annus muretsemist ja soovi kaasa mõelda laiemates küsimustes, mille heaks näiteks on tema roll "Noored kooli" projektis.

Ta on nõudlik ja konkreetne, samas usun, et nendesse, kelle puhul ta näeb, et nad pingutavad, suhtub ta väga hoolivalt.

On suhteliselt nõudlik alluvate osas, selline sirgjooneline ja konkreetne oma arvamuste väljaütlemistes, mis võib teinekord väiksema tolerantsipuhvriga inimese rööpast välja lüüa. Kindlasti mitte pahatahtlikult, aga võib-olla tahavad inimesed negatiivsetest asjadest pehmemal kujul rääkida.

Samas teinekord on vaja asjad otse välja öelda, et mõistetaks asja tõsidust. Sestap on ka hea, et ta ütleb välja, mida ta mõtleb ega pole seda liigset diplomaatiat.

Muus osas on ta aga väga hea empaatiavõimega ja hea psühholoogilise intuitsiooniga. Hea inimeste tundjana on ta enda ümber suutnud õiged inimesed koguda. Samas jällegi eemal hoidnud valed inimesed.

Hea õpetaja oli, karm. Meil oli füüsika ka kooli õppekavas väga tähtis aine. Ta tahtis, et asjast ikka aru saadaks, ning veerandi lõpus oli tavaline pilt see, kui füüsika klassi ukse taga olid pikk järjekord - kõik olid tulnud järele vastama.

David oli muidu väga ambitsioonikas ja karjäärihimuline. Karjääri ta ju ka tegi. Vaat on mulle aga mõistatus, miks ta seda "Noored kooli" projekti juhtima läks. Võib-olla jäi aust ja kuulsusest puudu, on ta nüüd ju meedias kõnealune inimene.

Edev või? Kuidas nüüd öeldakse, kui inimene tahab, et ta oleks pildil. Sestap ennustan, et ta võib ka kunagi poliitikasse minna. Aga see on puhtalt minu arvamus. Majanduslikult on ta ju väga hästi kindlustatud, võib-olla on poliitika loogiline jätk.

Ah, ta on selline huvitav isiksus, kuidas nüüd öelda: organisaator, liider. Autoriteetne on, aga seda heas mõttes. Hoolimata tema mitte eriti suurest kasvust suudab ta inimesi tööle panna ja seda mitte hirmuvalitsemisega. Pigem on ta isiksus selline kaasatõmbav.

See on tal vist maleva aegadest pärit, sest ega sinna mingeid nohikuid ei võetud. Pead olema ikka sündinud liider, muidu sind tambitakse jalge alla.

Ja pedant on ta ka, mõnes mõttes. Talle meeldib, kui asjad on korras. Kui tahad, et paberid kindlasti säiliksid, siis anna need Rebase kätte. Tal on sisemine ordnung olemas ja ta naudib seda. Kui kaos tekib, siis hakkab ta end kiiresti liigutama.

Samamoodi on siis, kui ta millestki aru ei saa. Küsib kas või kümme korda. Võtab kätte ja teeb endale asjad puust ja punasest ette, et aru saada.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing