Esmaspäev 16. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Elukutse: aardeleidja

Tiiu Sild 23. veebruar 2007, 00:00

Vanasti, võib-olla ka hiljuti veel, mängisid lapsed üht põnevat mängu. Tuli võtta paar-kolm pisikest asja, näiteks kommipaberit, kassikullast sõrmust või värvilist klaasmuna, kaevata kusagile põõsa alla väike auk, sättida varandus kenasti augu põhja, katta klaasitükiga ning ajada siis auk kinni. Parematele sõpradele sai vargsi oma aaret näidata - koos hiiliti kohale, hõõruti õhuke mullakiht klaasi pealt ära ja seal see kõik siis ahvatlevalt säras. Uhkematest saladustest räägiti omavahel legende, tuli ette reetmisi ja röövimisi. Eriti lahe oli mõne suure kivi või posti küljealust uurides sattuda kellegi teise peidetud varandusele.

Sala-aarete otsimine on aga alati olnud ka täiskasvanute mäng. Parimal juhul võib õnnelik leid kaasa tuua muinasjutulise varanduse. Ent aardeotsimine kui päris elukutse? Ahvatlusi paistab saadaval olema küllaga: kuuldused briljandikogudest uppunud laevadel, maasse kaevatud rahapadadest või piiskopilinnuste kadunud arhiividest erutavad meeli läbi aegade. Pole puudu inimestest, kes visa järjekindlusega kõikvõimalikke infoallikaid läbi kammivad, püüdes saladustele jälile saada. Ent pigem on leiud siiski tulnud päevavalgele juhtumisi. Baltimaade seni suurim, 120kilone peiduvarandus avastati Lätis 1869 Kokumuiþa mõisa maadelt: kokku üle tuhande väärtasja 5. sajandi lõpust. Vähe sellest, 1929 leiti pea samast kohast veel üks suur rahapada. Eesti kuulsaim aardeleid on pärit Kostiverest aastast 1939: hõbeehted, mündid ja klaashelmed olid maasse kaevatud ilmselt 13. sajandi algul.

Aastal 1985 leiti Newfoundlandi lähistelt sügavikust seitsekümmend kolm aastat vaikselt merepõhjas lebanud Titanicu vrakk. Kiirelt loodi äriühing, kes deklareeris oma õigused, sai kuulsaks üle maailma kui 225 miljonile dollarile hinnatud kollektsiooni omanik ja näitab nüüd luksuslaevalt pärit kelli, kohvreid ja teetasse eksklusiivsetel väljapanekutel, mille sissepääsul looklevad uudishimulike mitmetunnised järjekorrad. Ehkki piletiraha eest saaks juba osta vähemalt ühe korraliku veini.

Ikka ja jälle leidub uljaspäid, kellele sedasorti seiklused pinget pakuvad. Üle kolmekümne aasta tagasi otsustasid kaks noort Soome kunstnikku asuda otsima kõmulist Panoptikoni, vahakujude kollektsiooni, mis jäi kadunuks Teise maailmasõja päevil Saksamaal. Paistis üsna tõenäoline, et kuumust kartvad vahamudelid olid mõnes pommitamisele järgnenud tulekahjus lihtsalt hukka saanud. Aga ehk veab - ja Esa Karttunen ning Wäinö Hamari alustasid Euroopas otsinguid riigist riiki, järgides uduseid vihjeid ning küsitledes inimesi, kes asjast midagi mäletasid. Samm-sammult koguti infokilde Panoptikoni saatusest, kuni lõpuks ühe tsirkuseklouni vihje läks täkke: kusagil Kesk-Euroopa keldris lebas rahus sadu väärtuslikke vahamudeleid oma vanades tolmunud kastides. Oli aasta 1981 ja otsinguteks oli meestel kulunud kümme aastat.

Umbes sada viiskümmend aastat tagasi, 1850ndatel, alustas andekas Saksa skulptor Rudolf Pohl koos kolleeg Emil Kotschiga vahast inimkeha mudelite loomist. Ei olnud tal mõttes peatada lennukat hetke liikumises nagu Degas'l või Rodinil, Pohl tegi hoopis õppevahendeid Dresdeni ülikooli tudengitele: tutvustas loote arengut, näitas tolleaegsete levinumate haiguste tagajärgi ning ravimite mõjul toimuva paranemise staadiume, Siiami kaksikuid, nurgataguse abordi kurbi tagajärgi.

Et vahakujud said kunstipäraselt elutruud, avati Panoptikoni kollektsioon 20. sajandi algul ka külastajatele väljastpoolt ülikooli. Sissepääs oli lubatud eelkõige meestele: naised tohtisid tulla vaid reedeti keskpäeva ja kella kolme vahel, nagu koltunud plakatitelt lugeda saab. Panoptikonil on huvitavad seosed ka Eestiga, nimelt nõustas anatoomiliste vahakujude valmistamist Tartu Ülikoolis doktorikraadi saanud embrüoloog Karl Ernst von Baer, kelle maailmakuulsaks saavutuseks on teadagi inimese munaraku avastamine.

Niisiis, kahe soomlase aardejaht sai kroonitud eduga. Nüüd jäi üle vaid vajalikud paberid vormistada, kastid vahakujudega Soome toimetada ja restauraatorite kätte anda. Aasta pärast nägi Panoptikon välja nagu uus ning lõpuks ometi hakkasid ka tehtud investeeringud end tagasi teenima - näitust külastavatel uudishimulikel polnud piletirahast kahju. Pea veerand sajandit sõidutasid Hamari ja Karttunen vahakujusid mööda Euroopa riike, kollektsioon teenis tulu ja külastajad said tutvuda kõikvõimalike inimkehas toimuvate värvikate muutustega. Tänavu aga leidsid mehed, et ei viitsi enam rännata, ja andsid oma nõusoleku kollektsiooni müügiks ookeani taha. Pakutav summa kindlustab edaspidiseks rahuliku äraolemise.

Märtsikuus saab Panoptikoni aga veel Euroopas vaadata: kogu kollektsioon pannakse üles Tartus Toomemäel asuvas vanas anatoomikumis. Ülikooli ajaloomuuseum ja teaduskeskus AHHAA laiendavad vahanäitust omalt poolt nii teadusloo, n-ö päris purgipreparaatide kui ka mitmesuguste sportlike katsetamisvõimalustega. Igas vanuses külastaja leiab siit just oma versiooni inimkeha ilust ja valust. Varasuvel tuuakse Panoptikon Tallinna ja seda võib külastada Matkamajas.

Aastal 2002 oli Tartu Ülikooli peahoone võlvkeldrites AHHAA keskuse näitus iidse Egiptuse saladustest, kus muu hulgas sai sisse astuda ka täismõõdus hauakambrisse - mõistagi selle täpsesse koopiasse, hindamatu väärtusega hauakamber ise on kindlas kohas ja hästi valvatud. Sennedjemi hauakamber leiti aastal 1886 Deir el-Medinast, see sisaldas 20 muumiat ning hulgaliselt majakraami ja väärisasju. Uhkes sarkofaagis lebasid kolme tuhande aasta eest surnud käsitöölise Sennedjemi minia säilmed, kambri seintel jutustasid pikad pildiread aga tolleaegsest elust-olust.

Egiptus on üldse pakkunud aardeotsijatele lõputult võimalusi, hauakambrite rüüstamine ja muumiate laialitassimine jagas sealsed peidetud varandused laiali üle maailma. Ka Eestis Tartu Ülikooli kunstimuuseumis on ehtsad muumiad olemas, ehkki ülikooli Egiptuse kunstikogu jäi sõjakeerises Voroneþi kinni ega kipu sealt kuidagi Tartusse tagasi jõudma. Muumiad "pääsesid", kuna olid kogude evakueerimise ajal hoopis vanas anatoomikumis õppevahenditena tudengite käes.

Muuseas, Merevaigutuba on veel üles leidmata. Ainulaadse kunstiteose sai 1716. aastal tsaar Peeter I kingiks Preisi kuningalt Friedrich Wilhelm I-lt, see ehtis Katariina paleed Tsarskoje Selos. Teise maailmasõja ajal monteerisid Saksa sõdurid selle lahti ja viisid kusagile läände. Viimane dokument, mis on Merevaigutoa kohta säilinud, kannab 1945. aasta 15. jaanuari kuupäeva. Edasi jäljed kaovad. Aga huvi ja elevus püsib. Leidub mehi, kes on veendunud, et Merevaigutuba lebab Maarjamaa pinnas.

Ja küllap lebab siin hulgaliselt muidki varandusi. Edu aardeotsijatele - ehkki vaevalt kõigil nii hästi läheb nagu Panoptikoni leidjatel.

Fotod: teaduskeskuse arhiiv

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:27
Otsi:

Ava täpsem otsing