Iseseisvuse väljakuulutamine

Eestlaste suurematest õigustest rääkisid rahvuslikul ärkamisajal ja venestusajal paljud, aga täielikust iseseisvusest julgesid avalikult unistada vähesed. Aga ometi oli olemas ka neid. Üks niisugustest meestest oli

Juhan Liiv, kes 20. sajandi alguses kirjutas oma luuletuses: "Ükskord on Eesti riik!"

Lootus muutus reaalseks Esimese maailmasõja ajal. Nõrgenenud ja segadustes vaevlevad Venemaa ja Saksamaa ei suutnud takistada Eesti riigi teket. Venemaal toimunud Veebruari- ja Oktoobrirevolutsiooni (Oktoobripöörde) järel ning Saksa Novembrirevolutsiooni eel kasutasid eestlased võimalust.

Olukord oli siiski kriitiline. Eesti oli küll Veebruarirevolutsiooni järel saanud autonoomia, aga Oktoobrirevolutsiooni järel olid punased laiali ajanud Eesti omavalitsusorgani - Maanõukogu. Sellises olukorras läksid Maapäeva volitused üle selle vanematekogule.

19. veebruaril 1918. aastal Tallinnas Haritlaste klubis (Estonias) otsustas Eesti Maanõukogu vanematekogu võtta kursi Eesti iseseisvuse väljakuulutamisele. Selleks loodi Eestimaa Päästmise Komitee (ka Päästekomitee), mille liikmed olid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik.

23. veebruaril 1918 lahkusid Tallinnast punased, aga Saksa Keisririigi väed polnud veel Tallinna jõudnud.

24. veebruari varahommikul ilmusid tänavatele eestimeelsed sõjaväelased ja koolipoisid. Toimus tulevahetusi punastega. Pärast lõunat sõitsid Päts, Vilms ja Konik oma salakorterist kesklinna ning seadsid end sisse Riigipanga hoones.

Õhtuks oli loodud ka Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mille peaministriks sai Konstantin Päts. Juhan Kuke ja Ferdinand Petersoni koostatud "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele" läks trükki ja sealt tänavanurkadele ja kuulutustulpadele.

25. veebruari päikesetõusul heiskasid kirjanik Üksi, kapten Schmidt, lipnikud Sälg ja Lippus Pika Hermanni tippu sinimustvalge lipu. Lipunöörid olid katki ja varras jäätunud ning teiste kukile roninud lipnik Sälg sai kinnitada sinimustvalge vaid poolde vardasse.

Lootus hankida jäärauad ning trikoloor lõunaks üles saada läks luhta, kuna siis olid sakslased juba Toompeal. Ees ootas neid vaid väidetavalt väga rõõmsas meeleolus Johannes Üksi, kes nähtavasti oli tutvust teinud punaste poolt mahajäetud veinikeldriga.

25. veebruari 1918 hommik oli Tallinnas pidulik. Majadele olid heisatud rahvuslipud, peeti kooliaktusi ja jumalateenistusi ning helistati kirikukelli. Keskpäeval toimus sõjaväeparaad. Tallinna Reaalkooli trepil luges peaminister Päts avalikult ette iseseisvusmanifesti. Tallinna raekoja ees lauldi Eesti hümni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm".

Nii olid eestlased kasutanud 24. veebruaril 1918 oma ajaloolist võimalust päev pärast Vene punaste lahkumist ja päev enne Saksa sõjavägede saabumist. Tagantjärele on vaieldud, millist kuupäeva oleks õige kasutada Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistamiseks. Välja on pakutud kolme kuupäeva: 15. XI 1917, 24. II 1918 ja 19. XI 1918.

15. novembril 1917 kuulutas Eesti Maanõukogu end kõrgema võimu kandjaks, 24. veebruaril 1918 levitati Tallinnas "Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele" ja loodi Eesti Ajutine Valitsus ning 19. novembril 1918 andsid sakslased võimu üle Eesti Ajutisele Valitsusele.

Kuigi Aigar Vahemetsa ütleb oma raamatus "24. veebruar 1918", et "tegelikult ei tekkinud sel päeval (s.o 24. II 1918) maailmakaardile ühtegi uut riiki, ei Eestis ega kuskil mujal", on meil siiski alust seda päeva Eesti riigi sünnipäevaks pidada, kuna siis levitati Tallinnas Eesti iseseisvusmanifesti ning teiseks on valdav osa eestlasi 1919. aastast peale seda tähistanud Eesti Vabariigi loomise alguskuupäevana.

Konstantin Päts on rõhutanud 24. veebruari tähtust nii: "Praegu paistab paljudele, et Eesti iseseisvuse väljakuulutamisel mõni tund enne meie maa okupeerimist Saksa vägede poolt mingisugust tähtsust ei olnud, sest ei lasknud ju Saksa sõjavõimud meie esimest Ajutist Valitsust üht päevagi riigivõimu kasutada. Tuleb aga siiski tunnistada, et kui ei oleks meie jõudnud enne Saksa vägede siiajõudmist oma iseseisvust välja kuulutada, meil palju rohkem raskusi oleks olnud oma riigile teiste poolt tunnustamist leida ja vabadusvõitlust lõpule viia.

Ei tule unustada, et meil pärast iseseisvuse väljakuulutamist võimalik oli oma esinduse kaudu liitriikide juures selleks sammusid astuda, et need meie peale mitte kui okupeeritud Vene maakonna peale ei vaataks, vaid kui Venest lahkulöönud riigi peale, kes Saksa riigiga sõdinud ei olnud ja keda okupeerida Saksa riigil seepärast õigust ei olnud. Meie õiguslik seisukord kergendas liitriikidel meie tunnustamist de facto."

Just usk, et väike Eesti võib suureks saada, lõi selle riigi, ehk nagu Johannes Üksi oma mälestustes kirjutab 25. veebruari hommikusest lipuheiskamisest Pika Hermanni tornis: ""Kodumaa kallis! Ometi kord vaba, seitsmesaja aasta tagant! Elagu Eestimaa, elagu vabariik!" hüüdsin joovastuses ning laulsime rõõmsalt ja valjuste, täie rinnaga valgeid pilvekesi karastavkülma õhku tõugates, isamaa laulu."

Fotod: Indrek Susi, Fotomuuseum

Autor: Heiki Haljasorg