Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Namiibia - Safarit pildistamas

Katri Soe 23. veebruar 2007, 00:00

Sebrad ja gasellid on keset lagendikku kui naelutatult paigale tardunud ja vaatavad keskendunult ühte kindlasse punkti. Kõrvad kikkis, lihased pingul ja nähtavalt hüppevalmis. Jätame auto keset Namiibia savanni seisma ja vaatame ringi meiegi.

Esmapilgul ei paista kõrbenud maastikul midagi kahtlast, mis võiks sebrasid-gaselle ohustada. Siis äkki avastame umbes kümne meetri kauguselt autost kõrbenud rohu sees kaks väikest helepruuni kõrva. Kõrvade väärikas omanik on enesega rahulolev emalõvi. Vaevu pead pöörates heidab ta oma roidunud pilgu kordamööda autole ja siis jälle sebradele. Emalõvisid on kaks. Nad on sättinud end mõnusalt otse selle raja äärde, kust sõralised ja kabjalised on harjunud joogikohta minema. Lõvide toidulaud on rikkalik. Prisked triibulised sebrad koos poegadega. Sihvakad helepruunid gasellid - sarvedega ja sarvedeta, mõned suuremad, mõned päris väikesed. Ja neid voorib mööda kümnete kaupa, kõik küll hoolikalt lõvide suunas kõõritades. Olukord on mõlemal pool kontrolli all. Lõvidel on kõht täis ja sebrad saavad jooma minna. Meil, fototuristidel avaneb haruldane võimalus segamatult etendust jälgida.

Autost väljumine on Etosha rahvuspargis karmilt keelatud: isegi loomulike vajaduste rahuldamiseks tuleb sõita pargi territooriumil selleks rajatud kohta. Turistidele räägitakse hoiatuseks lugu neljast Itaalia turistist, kes olevat lõvi nähes pildistamiseks autost välja läinud, sättides end kenasti seljaga lõvi poole. Kolm turisti neljast ei olevat enam autosse eluga tagasi jõudnud.

Ilmselgelt tunneb lõvi kerget saaki nähes alati mõningast nälga. Kui autoakna lahti teeme ja käe välja sirutame, et paremini pildistada, avaneb lõvi kollane silm paari millimeetri võrra rohkem, pea tõuseb rohu seest kõrgemale ja tutiga sabaots teeb rohu sees paar närvilisemat jõnksatust. Kuna vahe meie ja loomade kuninga vahel on ehk kõige rohkem kümme meetrit, kerime autoakna kärmelt üles tagasi. Pool tundi hiljem venitab üks lõvidest end laisalt püsti ja longib teise juurde. Lõviemandad panevad pead kokku ja otsustavad pärast väikest infovahetust liikuma hakata. Liikumine toimub rõhutatult aeglaselt, kuid sebra- ja antiloobikarjad on hetkega, sel ajal kui meie tähelepanu lõvidel oli, justkui õhku haihtunud. Etendus läbi, suunduvad lõvid joogikoha poole.

Lõvide nägemine ei ole Etosha rahvuspargis päris igapäevane nähtus, meil vedas. Ööbimispaikades on küll kõikjal loomavaatlejate täidetav päevik, kuhu kirjutatakse, kus ja mis kell mis loomi nähtud, kuid see ei pruugi väga palju aidata.

Oleme mööda rahvusparki ringi sõitnud juba paar päeva, kuid peale mõne kaelkirjaku, paari huvitava linnu, gnuude, orüksantiloopide ja jaanalindude pole me muid loomi-linde näinud. Sel hommikul oleme teele asunud koos päikesega ehk siis juba umbes pool kuus hommikul. Meil on õnne. Juba esimeses joogipaigas sahistab pärast põgusat ootamist võsast välja hiiglaslik elevant. Antiloobid tõmbuvad aupaklikult eemale ja londiline tatsab rahulolevalt otse lombi keskele. Pahistab nähtava mõnuga vett kõhu alla ja selja peale. Tundub, et mida mudasem üks paksunahaline on, seda parem. Kuivanud porikiht kaitseb kuuma ja putukate eest. Akaatsiatihnikust tulevad ettevaatlikul sammul kudud - daamid kuuekesi üksteise järel reas, härrad uhkete sarvedega paariviisi ja omaette. Väikese vahepeatuse on teinud raisakotkas. Temast natuke eemal kastab keelt marabu. Vasakult on horisont lausa triibuline joogikoha poole marssivatest sebradest.

Rahvuspargis on kahte liiki joogikohti: kunstlikul teel looduid ja looduslikke. Mõned joogikohad on huvitaval kombel täiesti mahajäetud ja teised jällegi üsna üle koormatud. Näiteks on ühe järgmistest lompidest täielikult okupeerinud kaelkirjakud. Vee ümber on neid koogutamas umbes kolmkümmend, veel paarkümmend on kraanadena kõrgumas ümberkaudsetes põõsastes. Suuremad ja väiksemad, heledamate ja tumedamate laikudega (laigu tumedus näitab vanust).

Järgmisse joogikohta jõuame koos hulga elevantidega. Kui kaelkirjakud tundusid autoaknast armsalt ohutud, siis mitu tonni kaaluvate elevantide nägemine auto ees võtab natuke kõhedaks, poegadega emaelevant võib olla vägagi agressiivne ja meie auto eest sammub neid mööda ridamisi. Pojad on hästi kasvatatud, nad küll sirutavad londi uudishimulikult välja, aga auto juurde ei jookse. Kenasti mammade külje all vantsivad nad sõnakuulelikult suplema.

Meie autot aga pannakse valvama ilmselt keegi vanematest tädidest. Seni, kuni ülejäänud seltskond mudaaugus värskendavat vanni võtab, hoiab ta meil silma peal. See ei ole meeldiv, kuna elevandi pisikeste silmade pilk on üsna raske. Me ei liiguta ning fotoaparaadi klõpsud ei näi elevante suuremat häirivat. Suplus võtab aega, elevandid ei kiirusta lahkuma. Autost välja minna ei või, mootor seisab, kliimaseade ei tööta - palav on. Kell on vahepeal saanud kolm pärastlõunal ja kuuma väljas päikese käes üle 40 kraadi. Me oleme kannatlikud, sest oleme kuulnud hoiatavat lugu sellest, kuidas, jällegi huvitaval kombel just itaallased, olevat kannatamatusest keset elevandikarja signaali andnud ja üks elevant lihtsalt tulnud ning end korraks kapotile toetanud. Edasi olevat neil turistidel tulnud jala lähimasse asulasse astuda. Õnneks on meie londilised igati rahumeelsed ja sahistavad poolteist tundi hiljem läbi võsa minema. Paneme meiegi autole hääled sisse. Korra kohtume veel, kui üks karja liikmetest meile ootamatult teele astub. Asjata pole rahvuspargis liikluspiirang 60 km/h!

Üks katsumus on meil veel ees. Nimelt kostab pärast paarikilomeetrist sõitu tühja kummi plaginat ja me ei pääse rattavahetusest. See, et kuumaga muutuvad kõik rauast tööriistad hõõguvateks piinariistadeks, on ainult pool häda - tee ääres võsas on nähtavus pea olematu ja tuleb meelde lugu, kuidas Etosha rahvuspargi territooriumil kummi vahetanud loomasõbrad lõvide saagiks on langenud. Krabin põõsas ei tähenda õnneks ligihiilivat lõvi, vaid on kohalik antiloop, Damara dikdik. Pääseme terve nahaga, trofeedena kaasas fotod ja filmilõigud.

Fotod: Katri Soe, André Surén

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:27
Otsi:

Ava täpsem otsing