Miks madalal pole ostjaid?

Huvitaval kombel kasvab inimeste huvi poodides langevate hindadega kraami osta. Tõusvate hindade puhul lükatakse ostud pigem edasi - erandiks oli ELiga seoses rahvast tabanud suhkruostupaanika.

Börsil on aga sedapsi, et tõusev hind muudab investoreid optimistlikumaks ning raha leiab üha kõrgemate hindade juures tee aktsiatesse.

Mis toimub siis, kui aktsiate hinnad langevad? Suurem osa investoritest mõtleb sedasi, et see on ajutine tagasilöök ning hinnad hakkavad varem või hiljem tõusma. Milleks rabeleda? Muide, neil on ka tavaliselt pikas perspektiivis õigus tõusu jätkumise osas - kuid kas nad on valmis vaatama kuid või suisa aastaid, kuidas aktsiate hinnad allapoole triivivad? Kui saabubki turu prognoosimatu põhi, siis milline on ammu kõrgetelt tasemetelt ostnud investori rõõm? Vaid see, et hinnad ei kuku enam ja kahjumi (paberil, kuna eraisiku raamatupidamine on kassapõhine) kasv on peatunud. Miks nad ei osta, kui hinnasula on läbi? Aga seepärast, et neil pole raha. Raha on jätkuvalt kõrgelt ostetud ja väärtust kaotanud aktsiate all kinni.

Investorid, spekulandid ja kauplejad, kes pole investeerimisobjektidesse armunud, on ehk suhteliselt kõrgetel tasemetel aktsiad müünud ja omavad raha. Neil on raha, et osta, kui veel valitseb umbusk võimaliku tõusu suhtes ja investorid on rahata.

Tulles tagasi tänapäeva Eesti juurde, siis börsil ei terenda madalaid tasemeid. Ettevõtted on valdavalt korralikud, kuid investorid on varem üksteise võidu aktsiate hinnad stratosfääri ajanud. Võiks veel lisada ohu, et majandusaktiivsus on teel tipust tagasihoidlikumale tasemele.