Kolm suurt, kolm strateegiat

Tõnis Arnover 27. veebruar 2007, 00:00

USA on sõjapresident George W. Bushi valitsusajal sõjalised kulutused kahekordistanud ja püüab üliriigi positsiooni hoida. Tugevnev Venemaa ja tõusuteel Hiina jäävad ponnistustele vaatamata USA-le kaitsekuludelt tugevalt alla, kuid USA meelehärmiks on mõlemad asunud oma mõju muude vahenditega suurendama ja neil on tekkinud uusi trumpe.

USA kaitsekulud on kasvanud suuremaks kui külma sõja haripunktil president Ronald Reagani ajal. 2008. aasta eelarves taotleb Bush 625 miljardit dollarit.

NSV Liidu lagunemise järel nõrgenenud ja nüüd majanduslikult kosunud Venemaa on suutnud riigikaitsekulutused 2001. aastaga võrreldes neljakordistada. Need on jõudnud 31 miljardi dollari tasemele, jäädes USA omadele seega 20 korda alla.

Uueks üliriigiks pürgiv ja majanduses tormiliselt arenev Hiina on teinud panuse moodsale sõjatehnoloogiale. Hiina on 15 aasta jooksul suurendanud kaitsekulutusi keskmiselt 15,4% aastas ja nüüd on need 36 mld dollarit. Seega edestab ta mõnevõrra Venemaad, kuid jääb USA-le alla 17 korda.

Venemaa on Putini ajal teinud USA, ELi ja NATOga üsna tõhusat koostööd, kuid samal ajal hakanud järjest enesekindlamalt taastama oma suurriiklikku mõju. Selle otseseks jätkuks oli Putini hiljuti Münchenis peetud kõne, mis oli ootamatult USA-kriitiline ja seetõttu üllatas Läänt. Eriti ärritas Venemaad USA plaan rajada osa uuest Euroopa raketitõrjesüsteemist kahe endise Varssavi pakti riigi, Poola ja Tšehhi pinnale. Sellele järgnes Venemaa ähvardus öelda lahti USAga 1987 sõlmitud keskmaarakettide lepingust ja revideerida suhteid NATOga.

Putini süüdistustele järgnesid kohe Lääne liidrite lepitavad avaldused. ELi eesistujariigi Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier ütles, et USA pidanuks Poola ja Tšehhi küsimuses Venemaaga enne konsulteerima, kuna sinna kavandatavad süsteemid on Venemaale üsna lähedal. Bush aga kinnitas, et ehkki suhted Venemaaga on komplitseeritud, nõuavad ühised huvid koostöö jätkamist. Iseäranis vajab USA Venemaa toetust Iraani tuumaprobleemi lahendamiseks. Venemaa mängib Iraaniga kahepalgelist mängu ja on üks kaalukeeli, mis võib aidata sõjalist lahendust ära hoida.

Venemaa jätkab sihikindlalt oma mõju suurendamist ka energiapoliitika abil. Üks lüli ses ahelas oli president Putini hiljutine edukas Lähis-Ida turnee. Maailma suuruselt kolmanda gaasivarudega Kataris oli juttu gaasikartelli loomisest. Eriti sõbralikuks kujunes Putini kohtumine ühe olulisema naftatootja Saudi Araabia kuninga Abdullah'ga, kelle suhted USAga on pärast 11. septembrit 2001 jahenenud. Vahetati kinžalle ja räägiti mahukatest koostööprojektidest. Ei unustanud Venemaa ka Turkmenistani isevalitseja Saparmurat Nijazovi matuseid, kus olid kohal nii Gazpromi juht kui ka Venemaa peaminister. Peamine huvi - tagada, et Turkmenistani gaas jõuaks ka pärast võimuvahetust Euroopasse Venemaa kaudu. Ja see venelastel ka õnnestus.

Kuni Venemaa teeb kõva kisa, toimetab Hiina hiirvaikselt, ent tõhusalt. Jaanuaris lasi ta ballistilise raketiga alla oma vana ilmastikusatelliidi. See oli märguanne USA-le: Hiina on nüüd USA ja Venemaa kõrval kolmas riik, kes võib maailmaruumis sõjaliselt tegutseda. Arvestades luuresatelliitide tähtsust, võib nende kaotus kalliks maksma minna. USA peab sellega arvestama.

USA ei saa Hiina ohjeldamiseks midagi teha, sest just USA on maailmaruumis sõjalisi katsetusi keelustava rahvusvahelise leppe blokeerinud, et jätta endale vabad käed sinna raketitõrjesüsteemi paigutamiseks. Hiina on aga saanud oma asümmeetrilisest sõjapidamisdoktriinist lähtuva relva, mis on odav, kuid tõhus. See lubab Hiinal tasa teha mahajäämust kaitsekuludes.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing