Krahhi ootus muudab kulla popiks

"Eelmisel aastal müüsime Eestis ligi 40 mln krooni eest kulda," teatas Tavidi omanik Alar Tamming, kelle andmeil on kulla müük Eestiga ühe pulga peal ka Lätis, Soomes ja Rootsis. "Inimesed ei tea veel kulda investeerimisest suurt midagi," märkis ta ja toonitas, et kui kulla hind järsult tõuseb, ei jõua investorid seda enam kokku osta ning neil pole ka midagi müüa.

Küsimusele, miks peaks väikeinvestor oma raha elektrooniliste instrumentide asemel füüsilisse kulda paigutama, vastas Tamming, et kuld aitab inflatsiooni kiuste investoril oma raha säilitada ning kuna üha kasvav raha mass otsib kohta, tekib kulla hinnale täiendav tõusuvõimalus. "Lisaks on kullaga kauplemine tulumaksuvaba," toonitas Tamming.

Väikeinvestorid ja analüütikud investeeriksid kulda alles siis, kui majanduse kokkuvarisemine on käegakatsutav. "Füüsiline kuld on minu hinnangul ekstreeminvesteering - sellesse paigutavad raha tõsipessimistid, kes ootavad väga tõsist globaalset krahhi," rääkis investeerimispanga Suprema aktsiastrateeg Peeter Koppel, kelle hinnangul ostabki nn üleelaja füüsilist ja investor elektroonilist kulda.

Koppeli meelest on elektroonilise kulla eelis peamiselt igasuguste hoidmis- ja likviidsusmurede puudumine. "USAs ja mujalgi on suuremad füüsilise kulla sõbrad need, kes tõsist globaalset katastroofi oodates varuvad füüsilist kulda, relvi ja konserve," jäi Koppel skeptiliseks.

Ennast riskikapitalistiks nimetav ja peamiselt alustavatesse ettevõtetesse investeeriv Jüri Mõis peab samuti mõistlikuks investeerida elektroonilistesse vahenditesse. "Hoiukulud oleks liiga suured," põhjendas Mõis huvi puudumist füüsilise kulla vastu. "See on paljas kullamüüjate reklaamlause, et tuleb suur pauk ning alles jäävad ainult inimene ja kuld," naeris Mõis, kes on küll ostnud Eesti Panga juubelimünte, kuid rohkem sümboolse tähenduse tõttu.

"Mina ise ostaks kulda ilmselt siis, kui näeksin reaalset kriisi ähvardamas," lausus Viljandi väikeinvestor ja OÜ Gamma Holding juht Arvo Nõges nentides, et kui äkki algaks ilmasõda või majanduskriis, oleks juba hilja kulda osta.

Erinevalt aktsiatest, võlakirjadest, valuutadest ja toorainetest ei sõltu kulla hind peaaegu üldse selle fundamentaalnäitajatest ehk pakkumisest ja nõudlusest. Väärismetalli peamised hinnakujundajad on emotsioonid, seda nii üksikisikute kui ka üleilmsel ehk globaalsel tasandil.

Ülemaailmse kullaorganisatsiooni hinnangul on kogu inimkonna ajaloos toodud maa peale kulda kokku 155 500 tonni. Erinevalt teistest metallidest on suurem osa kaevandatud kullast alles ja kasutatav tänapäevani, mistõttu see ongi väärismetalli nime saanud.

Üle poole kaevandatud kullast (52%) on meie kaelas, peas, rinnal, viimasel ajal ka ninas, keelel ja muudes kohtades, kus ehteid kantakse. Suuruselt järgmine osa (18%) on keskpankade ning rahvusvaheliste rahandusorganisatsioonide (Rahvusvahelise Valuutafondi ning Maailmapanga) valuutareservidena ning kolmandal kohal on kuldmündid ja pisikangid ehk investeerimiskuld (16%) meie seifides või aia nurgas kasvava õunapuu all. Paljudes Aasia ja Lähis-Ida riikides on kõrgema kullasisaldusega ehted samal ajal ka investeerimiskuld, mida hoitakse halvemateks aegadeks. Ülejäänud väärismetall (veidi üle 10 protsendi) kulutatakse tööstuses.

Möödunud aastal oli nõudlus kulla järele 3362 tonni ja pakkumine 3451 tonni.

Ehkki nõudluse-pakkumise vahekord muutub, on see samas suurusjärgus suuremate riikide keskpankade kullavarudega, aga ainuüksi USA keskpanga kullareservist jätkuks kogu maailma vajadusteks umbes 2 1/2 aastaks. See tähendab, et puhvrit väärismetalli nõudluse-pakkumise reguleerimiseks on küllalt ja jääb ülegi.

Keskpankade kullamüük oli üks peamisi põhjusi, miks 1990ndate aastate teisel poolel hakkas kulla hind kukkuma. See ei peatunud enne, kui keskpangad sõlmisid 1999. aastal Washingtoni leppe, mille kohaselt piirati kulla müüki. 2009. aastani kehtiv lepe oli üks jõude, mis pani kulla hinna taas kerkima.

Suurema impulsi kulla hinnarallile viimaste aastate jooksul on andnud aktsiahindade kukkumine, 11. septembri terrorirünnak, Iraagi sõda ning nafta hinnatõusust põhjustatud inflatsioonioht. Kulda loetakse tähtsaimaks riskimaandajaks ning turvainvesteeringuks. Kui on rahulik ja aktsiate hinnad tõusevad, hakkab kulla hind taas langema.

Kuld maksis 1980ndatel 500 dollarit unts. Toonasest dollari väärtusest on tänaseks järel vaid kolmandik. Samas on kulla hind pärast 1990ndaid, mil maailma pangad hakkasid oma kullavarusid realiseerima, jäänud umbes samale tasemele ehk alla 700 dollari untsist. Puhas loogika ütleb, et ilma igasuguse mullita oleks kuld meie jaoks odav ka 1500 dollari juures untsi eest. Järelikult pole ka 500protsendine tõus midagi ebareaalset.

Investeerimisriskid tuleb jaotada eri toodete vahel. Ainult kullale lootmine oleks sama, kui investor ostaks püttide kaupa naftat ja jääks hinnatõusu ootama.

Kuld ei anna garanteeritud tulu. Eesti kullaturul tegutseb vaid üks-kaks investeerimiskulla pakkujat, mistõttu on kulla ostu- ja müügihinna vahe suurem kui likviidsel turul.

Kullaliit ei nõustu Tavidi väitega, nagu tasuks investeerida ainult puhtasse kulda. Kunstilisel töötlusel antakse kullale lisaväärtus. Töödeldud palgi väärtus on ju samuti suurem kui lihtsalt maha võetud palgil. Puhta kulla hind tõuseb stabiilselt, vääriskividega asjade oma aga hüppeliselt.