Aira Tammemäe tahab stiilselt vananeda

Airat võib pidada õnnelikuks. Ta on saavutanud kooskõla seesmise ja välise vahel. Tema tänane päev vastab ettekujutusele, millest ta keskkooli alguse kirjandis unistas: tal on Tallinnas Maarjamäel ilus kodu, 16aastane tütar, kes on sõbranna eest, iseseisvus, edukas karjäär ja palju hobisid.

Muidugi oleks narr mõelda, et oma esimese kõrghariduse näitejuhtimise erialal saanud Aira kogu elu ongi kulgenud vaikses harmoonias seesmiselt ilutsedes ning et mässumeelsuse teema on talle tundmatu. Kursusekaaslased andsid "Libahundi" Tiina rolli just Airale ning rebitud riided, pikad mustad nahkmantlid ja sõdurisinelid on olnud temagi garderoobis.

"Varem mängisin tõepoolest vastanditega. See oli see mina-ja-maailm periood," naerab ta, et mingi eluetapini oli riietus kui märkide süsteem.

Pärast 35. sünnipäeva on Aira hakanud mõtlema, mida tähendab vananemine. Mis on see, millega ta on leppinud ning millega peab veel leppima. Kuidas väärikalt jätkata?

40ndates naisel on näos juba kortsud ning kindlasti pole ta vorm enam selline kui kahekümneselt. "Aga see on vääriline hind kõigi kogemuste ja teadmiste eest, mis elu on andnud," mõtiskleb ta.

"Ühel ajaperioodil on stiilsus tõepoolest seotud välimusega ja sellega, mida oskad või teed," on Aira nõus, et noorena tuleb end maailmale tõestada ja maksma panna. Mingist hetkest alates on välisel vähem tähtsust. "Stiilsus tuleb su sisemusest ja on seotud tarkusega. Mitte ainult teadmiste, vaid ka tunnetusoskuse ning maailmapildi avarusega. Tekib küsimus: mis on sinu missioon inimesena? Kui leiad vastuse, läheb hästi."

Aira ütleb, et pole kaunimat vaatepilti kui 70aastane naine, kelle silmad säravad. "Neis on elutarkus ja jätkuv lapsemeelne avastamise ja vastuvõtmise rõõm," kirjeldab ta ega jäta kahtlust, et eakana kuulub ta isegi just selliste vanadaamide hulka.

Rõivaesemete nimekirja, mille kandmisest neljakümneseks saades tuleks loobuda, pole Aira teinud. Ta naudib ikka vahel piiripealset mängu: kirkad värvid, miniseelikud. Kuid peaaegu täiskasvanud tütre emana ei pea ta sellist bravuuritsemist enam vajalikuks. Teksadest ei kavatse ta aga loobuda. Pärast 13aastast juhitööd pangas, kus päevast päeva tuli kanda kostüümi, kuuluvad just teksased tema põhigarderoobi. "Nii kui poolteist aastat tagasi klaasmajast välja astusin, pole kostüümi selga pannud," avaldab ta. Kuigi Ivo Nikkolo kauplustele ikka aeg-ajalt pilgu peale viskab.

Aira tunnistab, et pole juba paar aastat ühtki moe- ega stiiliajakirja vaadanud. Lähim nõustaja riietuse alal on tütar, kellega ta sageli samu riideid kannab. "No kui ta ütleb, et praegu on moes alt kitsenevad teksad, siis proovin, kas need mulle ka sobivad," naerab ta.

Muidugi ei suuda Aira nagu iga teinegi õrnema soo esindaja kauplustest päris eemale hoida. "Loomulikult meeldib mulle šopata. Kuigi ma tarbimisühiskonda ei poolda, on ikkagi ahvatlus olemas," tõdeb ta. Ostukohtade valik on seinast seina, kasutatud riiete kauplustest kallite firmapoodideni välja.

Viimastel aastatel on Aira elu tihedalt seotud Hispaaniaga, seetõttu on vist alateadlikult kaubamärgivalikud pärit just selle maa firmadelt. Vaieldamatu lemmik on Mango, selle kaubamärgi riided sobivad lihtsalt hästi, Zara lõiked alati ei klapi.

Kuid kindlasti ei nõustu Aira ainult kaubamärgi pärast sentigi rohkem ära andma. Nii nagu ta ei maksa ka vääriskividega ehete eest. "Need on mulle nulltähendusega," kinnitab ta. "Firmamärkide ja briljantide asemel investeerin parem ilusamasse autosse." Aira maja ees seisab stiilne valge nahksisuga must Saab Cabrio. Auto on tema elu lahutamatu osa, ta naudib sõitmist ning seetõttu peab see olema nagu kodugi: koht, kus tahad olla.

Kuigi Aira kapis leidub näiteks ühest kaltsukast leitud seelik, millega võiks kas või presidendi vastuvõtule minna, tunnistab ta, et pidulikkusega on probleeme. "Ma ei satu kuigi sageli pidulikele suurüritustele. Töö on selline, kus hästi palju suhtlen. Seepärast ma enam suurtele üritustele ei kipu," tunnistab ta. Aira käib parema meelega sõbranna ja koeraga metsas jalutamas. Pealiskaudsust kannatab ta kõige vähem ja tunneb end halvasti, kui peab tühje lauseid kuulama ja ütlema. "Kui kvaliteeti pole, siis parem ei suhtlegi," tunnistab ta.

Airale meeldib kanda musta ja valget. Tegelikult käiks ta kogu aeg valges, kui Eesti ilm seda võimaldaks. "Valge on minu jaoks sügav ja särav toon. Must samuti," ütleb ta. "Need on minu jaoks ühe tähendusega. See on absoluutne tühjus, kõikide võimaluste maa. Iga inimene saab sind vastu võtta sellisena, nagu tahab."

Ühel tütrel on kindlasti hea omada ema, kes on stiiliteadlik ja armastab kanda samu riideid mis mina. Üks meie ühistest tegevustest on muu hulgas ka šoppamine.

Üldiselt näeb minu ema välja sama nooruslik kui mu sõbrannad. Mõnikord pean ma tal ikka pilku peal hoidma, et ta ära ei unustaks, et on täiskasvanud tütre ema. Vahel on minu sõbrannad ema peale kadedad, näiteks siis, kui nendele ei sobi nii lühike seelik või trendikad teksased nagu talle.

Ema stiil on tegelikult väga vastuoluline. Ükspäev on ta esinduslik ja teine päev jälle äärmiselt nooruslik või võtab seljakoti ja läheb rändama. Inimesed ei oska aimatagi, kui "blond" ta vahel võib olla! Positiivses mõttes. Nagu oleks teismeline õde kodus, kes maailma alles avastab. Ja siis on tal jälle targad ja sügavad mõtted ... See "blond" olemine tasakaalustab tema tarkust, muidu oleks liiga igav.

Oma tee ja stiili leidmine on talle oluline. Maailma asjad ka. Hoopis rohkem kui mingid riided või ehted. Kui inimene on tark ja intelligentne ning sealjuures hea välimusega, värske ja nooruslik, mõjub ta kokkuvõttes atraktiivsemalt kui kes tahes seltskonnaajakirjanduse kaunitaridest.

Fotod: Indrek Susi