Ajugümnastika Rae moodi

Õhtu Rae kultuurikeskuses viis mu mälumängu maailma, kus kõik need sõnad kasutusel on. Uurisin, kas Eesti naise ellu võiks selline hobi sobida. Eeldused ala harrastamiseks on ju paindlikud: vaja vaid leida ühel õhtul kuus kolm tundi, kolm kaaslast võistkonna moodustamiseks, osavõtumaksuks 35 krooni. Kuna mälumängu küsimused on tihti nipiga ja seinast seina, ei pea mälumängu harrastamiseks sugugi olema kõndiv entsüklopeedia. Vaja on hoopis erksat meelt, nutikust ja huvi maailma vastu.

Katrin Kiigemägi, SEB Ühispanga sekretär, sattus mälumängu juurde sõprade kutsel. "See oli vist üle-eelmise aasta kevadel, kui ma käisin ühe korra Kilvagrupis asendusliikmeks. Ristsõnad ja mälumängud on mind alati huvitanud. Kord sai isegi "Miljonimängus" end proovile pandud, ent poliitikaküsimuse juures põrusin. Ja nüüd septembrist olen püsiv "asendusliige"," kirjeldab noor naine oma kilvakogemusi. Mälumängu kutsutakse teise sõnaga kilvaks ning selle harrastajaid kilbariteks.

Katrinit köidab eelkõige võistlusmoment. Kuigi nende võistkond ei püüdle kohale esiridades, käib väike rebimine ikka. "Siis veel meeskonnatöö, sest tihtipeale jõutakse õige vastuseni tulistes diskussioonides," toob Katrin välja mängu võlusid.

Rae kultuurikeskuses, kus peetakse Jüri mälumängu, võtab meid vastu vali tangomuusika, käib peotantsutrenn. Muretsen, et oleme vales kohas, kuid majas on veel teinegi, aulat meenutav saal. Mälumängurid istuvad neljakaupa laudades, nii umbes 25 laudkonda. Näha võib telemängudest tuttavaid nägusid, näiteks Jevgeni Nurmlat ja Hugo Tangu. Asjalik sumin, krõpsupakkide ja šokolaadipaberi krõbin, eelistatud dopinguks paistavad olevat ka õlu ja Coca-Cola. Vanemad mängijad teavad rääkida, et mõne mängu käigus olla isegi viina võetud, ilmselt oli mängu toimumise aeg ja koht teine.

Katrin võistleb Kilvagrupi-nimelise meeskonna ridades. Muuseas, meeskondade nimed on päris fantaasiarikkad: alates nõukogude aegu meenutavatest asutuse omadest (Tabasalu KEK, OTK, Mõigu Vaim) kuni humoorikateni (Tõsi Kova, Koopainimesed, Toru).

Neljaliikmelise meeskonna moodustamine ei käi siiski vaid sõprussuhete baasil. Küsimused on tavaliselt väga erinevatest valdkondadest (selline on vaikimisi küsimuste koostamise etikett), seega on kasulik võimalikult erinevate elualade ja haridusega inimeste esindatus. Keegi võiks olla spordieluga kursis, samuti mõni filmi-, ajaloo-, geograafia- ja kirjandushuviline.

Jüri mälumängus esitatakse üheksas voorus 45 küsimust, kokku kulub mänguks üle kahe tunni. Küsimused koostavad kordamööda turniirides osalevad meeskonnad. Gestaapolauakese tagant saali keskel tuleb tempokalt küsimusi, millele on vaja väga kiiresti vastused anda. Enne mängu algust jagatakse välja tabelid meeskondade nimede ja tühjade punktilahtritega. Iga vooru järel loetakse lisaks õigetele vastustele ette meeskondade punktid. Kodukorra järgi peavad mängurid üksteise skooride üle ise arvestust.

Esimene voor on varia valikvastustega ning seetõttu ka veidi lihtsam. Küsimused löövad küll esialgu oma raskusega pahviks. Kas teie näiteks mäletate, millisel Venemaa lennuväljal arreteeriti oligarh Mihhail Hodorkovski? Kuid samas on leidlikkusel oluline roll ja mõni asi on päris lihtne. Näiteks kuulus foto Einsteinist, keel suust väljas - pilti ei näidata, kuid vihjeks antakse, et tuntud ja palju reprodutseeritud pilt on tehtud portreteeritava sünnipäeval 14. märtsil 1951.

"Mälumäng annab juurde uusi faktiteadmisi, selliseid silmaringi avardavaid teadmisi igast valdkonnast. Ning kindlasti on mälumäng lihtsalt mõnus õhtune ajaviide pärast väsitavat tööpäeva. Ei pea ennast kuskil higiseks rapsima," kirjeldab Katrin oma hobi. Vastupidi argielus vajalikele teadmistele peab kilvas kaugemates mälusoppides tuhnima ning meenutama aegade jooksul loetut-õpitut. Tegevusele lisab põnevust see, et vastustega koos räägitakse sündmuse tagamaid ja antakse faktide kohta selgitusi. Pärast mängu toimub internetifoorumis ka aktiivne küsimuste analüüsimine ja emotsioonide jagamine.

Vastuseks küsimusele, kas vahel on just tema naiselik vaist või jäärapäisus võistkonna õige vastuseni viinud, üldistab Katrin: "Kas just naiselik vaist, aga tihtipeale on õigeks osutunud see vastus, mille ma esimesena oma peas olen välja mõelnud, aga sageli mitte öelnud." Kipub ikka nii olema, et esimesena pähe tulev variant on õige. Teinekord hakatakse kõhklema, kas vastus võib tõesti nii lihtne olla, ja mõeldakse nii-öelda üle.

Teises voorus läheb asi veidi raskemaks. Variante enam ees ei ole ja tuleb ise vastuseid nuputada. Kui allakirjutanu esimene emotsioon küsimusi nähes on: "täiesti kinni", siis võistkonna elav arutelu paneb mõtte liikuma ja tasapisi hakatakse vastuseid pakkuma. Pidev üksteise täiendamine viib õigete tulemusteni. Asja ei võeta siiski liiga tõsiselt, eelkõige lõbuna - vihaga pahandamist ei kosta kogu mängu jooksul ühegi laua tagant, pigem naerdakse iseenda üle, sumisetakse nördinult stiilis no-kuidas-ma-ei-teadnud.

"Ei tasu sellesse mälumängu nüüd surmtõsiselt suhtuda. Kui õigeid vastuseid kuskilt võtta ei ole, võib asja vaadata ka läbi huumoriprisma. Naerda saab, ja mitte vähe," iseloomustab Katrin oma suhtumist mängus ettetulevatesse raskematesse hetkedesse.

Kolmandas ja neljandas voorus koorub välja mängijate täiesti imetlusväärne silmaring. Ajalugu harutatakse lahti nõnda, nagu pannakse kokku puslet või klotsidest maja, sporditulemused, nimed - pakkumised tulevad robinal. Ja isegi kui õige vastuseni ei jõuta, tundub kollektiivne ajuragistamine täiesti eriomane nauding: vandeseltslaslikud näod, hoogsad naerupahvakud, omavahelised tunnustavad-tänulikud pilgud.

Pärast pingutavaid küsimusi lõpetab vooru muusika. Kui mõni ajutrust on kirglikus arutelus eelmiste küsimuste üle ega pööra kõlavatele helidele tähelepanugi, siis osa mängijate pingsast kehahoiakust hoovab täielikku keskendumist. "Tegelikult on kilbarite hulgas ka tüüpe, kes tunnevad ära pea iga loo klassikalisest muusikast," räägib Marko Siil, SEB Ühispanga jurist, kes on päris pika staažiga kilbar.

Viiendast voorust saab ka allakirjutanu lisaks skooride üleskirjutamisele ja vastuste viimisele esimest korda käe valgeks, kuigi lihtrahvalikuma küsimuse osas. Paistab, et naisterahvast mängija kasutegur seisneb teravamas silmas (detailid fotodel, mis aitavad aastaarvu ära arvata) kaunite kunstide ja meelelahutustööstuse tundmises. Geograafia ja ajalugu on seevastu õrnema soo esindajale üldjuhul pigem tume maa. Pisidetailid lahingutest, kindralite nimed, sõdadejärgsed riigipiire seadvad lepped tuleksid pähe ilmselt juhul, kui öökapivalikusse vastavaid raamatuid seada ning neid ka agaralt tudeerida.

Allakirjutanu mälumängukogemus oli igal juhul positiivne. Ei kuulu see ala ainult veidrike pärusmaale või ajaloohõlma. Kodus pereliikmeid "Miljonimängus" võita on käkitegu võrreldes reaalselt mälumängus rammuvõtmisega. Ka ristsõna või sudoku lahendamine tundub tagantjärele võrdlemisel kuivem ja igavam. Ja pealegi: kaaslastega küsimuste üle arutledes tekib parematel hetkedel tõeliselt kollektiivse aju tunne, mida mujal vist ei saagi kogeda.

"Mõtteid on olnud ka sõbrannadega võistkond komplekteerida, aga kardan, et ei saa naiskonda kokku - tüdrukutel on lihtsalt muud huvid," naerab Katrin. Seega, mida ikka soovitada: naised võtke ennast kokku ja vedage kodust välja mängima!

Fotod: Raul Mee

Autor: Helen Sulg