Herdis Ojasu: mulle meeldib riskida ja šampanjat juua

Kümme aastat tagasi oli Herdis pretensioonitu sekretär hooneregistris. "Olin Tallinna tulnud Türilt ja paljud sealt pealinna tulnud tüdrukud töötasid poes kassapidajatena," mäletab Herdis oma tollast motivatsioonitaset. "Nendega võrreldes olin ma juba edukas!"

Herdis on kuulnud arvamust, et "maakad" löövadki Tallinnas paremini läbi, sest püüavad rohkem: "On öeldud, et enamik tõesti rabavaid ärinaisi on maalt tulnud. Muidugi, seda semukapitali meil ei ole, mille eliitkooli lõpetajad kaasa saavad."

Praegu on personalitöö Herdisele lisaks tööle juba lausa hobi, ometi sattus ta sellele alale täiesti juhuslikult. Hooneregister asus suures büroomajas sama koridori peal ühe ehitusfirmaga. "Alalõpmata oli meil Äripäev kadunud ja ma lippasin ehitusfirmasse nende oma laenama," meenutab Herdis. "Siis läks nende personalitöötaja minema ja nad meelitasid mu tema asemele."

Seejärel õppis Herdis personalitööd aasta aega USAs ja ka praktiseeris samal ajal ühes sealses firmas. See võimalus avanes tal tänu ühele välismaalasest tuttavale. Ja mis seal salata, peamiselt põgenes Herdis ookeani taha üle pea kokku lüüa ähvardavate elumere lainete eest. Esimese abikaasa ja tütre isaga olid nad pärast Türilt pealinna kolimist lahku kasvanud. Lavale oli juba astunud ka praegune abikaasa Andres, aga Herdis ei olnud veel valmis otsustama. "Kodus oli üks mees, kelles ma enam kindel ei olnud. Pargis ootas lilledega teine, kelles ma veel kindel ei olnud," kirjeldab Herdis olukorda, mis sundis teda aega aastaks maha võtma.

Aastaga Ameerikas küpses lahutusotsus valmis. Aga see aasta läks ka töiselt ikka asja ette. "Kuna personalitöö toimub seal hoopis teistel alustel kui Euroopas - igas ettevõttes on oma süsteem -, sain ma sealt kaasa avatud suhtumise: saab ka teistmoodi, ei pea olema kinni väljakujunenud reeglites," selgitab Herdis. Filmidest-seriaalidest on jäänud mulje, et erinevalt meist USAs töötajatele mingeid sotsiaalseid garantiisid ei ole: kui ülemus tahab, laseb su päevapealt lahti. Herdis muigab: "Ameeriklased on tunneteinimesed. Nad tõepoolest lahkuvad ust paugutades ja päevapealt. Aga sellega kaasnevad kompensatsioonid, mille maksmine jääb lihtsalt kaadrist välja."

Herdisele Ameerikas meeldis, isegi nii, et ainult enda eest vastutades ta võib-olla polekski tagasi tulnud. Aga siin ootas pere, kuigi lahendamist vajas küsimus, milline pere. Oma eksabikaasaga saab Herdis siiani hästi läbi. "Ta on väga hea inimene, liigagi hea," naerab Herdis.

Kui Herdis ära läks, jäi tollal kümneaastane tütar Margareth isa juurde elama. Tagasi tulles lasi Herdis tütrel endal valida, kelle juurde ta jääda tahab. Oli suvi ja koolivaheaeg, Margareth elas kord siin, kord seal ja enne kooli algust ütles, et jääb emaga. "Ma olen nüüd küsinud temalt, kas ma tegin tookord õigesti, et tal endal otsustada lasin," ütleb Herdis, "kuid ta peaaegu ei mäleta seda aega."

Tagasi tulles töötas Herdis poolteist aastat restoranis Olde Hansa. Maailma näinud inimene, nagu ta oli, läks sinna mõningase üleolekutundega. "Mõtlesin, et on üks selline väike restoran, töö personaliga ei ole seal kindlasti prioriteet," tunnistab Herdis tagantjärele. "Tegelikult oli vägagi. Margitil (üks omanikest Margit Hakomaa - toim.) olid seal juurutatud sellised eesrindlikud süsteemid, et konverentsidel-koolitustel käies meie firma töötajad aina haigutasid - me juba teadsime seda kõike."

Edasi liikus Herdis kohviku Spirit tegevjuhiks. "Ma pole väga püsiv inimene ja Olde Hansas oli ka kõik paigas. Spirit oli väljakutse," räägib Herdis. "Spirit oli vigadest õppimise kogemus. Seal oli viis omanikku, kes kõik andsid mulle vastukäivaid korraldusi. Nägin seal hästi palju juhtimisvigu, aga ka erinevaid juhtimisstiile, nii et kokkuvõttes oli see hea kogemus."

Ja olemegi jõudnud aastasse 2004, Herdise esimese oma firma, Personalipunkt Extra sünni juurde. Initsiatiiv tuli ühe Herdise ammuse soomlasest tuttava poolt, kes tahtis Eestisse teha Soome Staffpoint OY harukontorit ja otsis siit partnerit. Praegu veel kuulub firma võrdsetes osades Herdisele ja soomlastele, aga teine pool on märku andnud, et Herdis võiks nende osa välja osta. "Staffpointil pole enam motivatsiooni siin äri teha," selgitab Herdis. "Siinset esindust luues oli nende eesmärk eestlastest töötajate vahendamine Soome. Pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga võivad kõik omal käel Soome tööle minna."

Kuigi Personalipunkti loomisega sai algust tehtud varem, hakkas reaalselt enne tegutsema Velotakso, kus Herdis on osanik koos abikaasa Andres Ojasu ja Erko Valguga. Idee selleks sai Erko Saksamaalt. Velotakso on Herdise sõnul tema äridest rahalises mõttes kõige efektiivsem. Tulus on reklaamide müük rataste peale. Firma käivitamist aga nimetab ta naljakaks kogemuseks. "Mõtlesin naiivselt, et mis saab kellelgi selle vastu olla, kui Tallinnas hakkavad sõitma velotaksod. Tegelikult pidasime ametnikega suure sõja, et tegutsemisluba saada."

Velotaksot käivitades pidasid ka Herdis ja Andres omavahel maha nende pere vist seni suurima kodusõja. Kui Personalipunkti käivitamist rahastasid soomlased, siis Velotaksole tuli võtta miljon pangalaenu sõidukite ostmiseks. "Mina olen see tüüp, kes tahaks kogu aeg šampanjat juua ja riske võtta," tunnistab Herdis. "Abikaasa on minu pidur. Meie peres on tavapärasele vastupidi: naine riskib ja mees stabiliseerib." Nüüd, kui laen ammu makstud ja miljon tagasi teenitud, tegelebki Velotaksoga põhiliselt Andres. "See on ju ikka tegelikult mehelik äri, seotud tehnikaga," arvab Herdis.

Temal endal on aga sügisest uus "lapsuke" poputada, tööõigusbüroo Labour Consulting. "Selle idee tuli elust enesest: alalõpmata tuli minu juurde Personalipunkti tööd otsima inimesi, kes rääkisid, kuidas oli nendega eelmises töökohas käitutud," räägib Herdis. "Aga mina ju sain aru, et tööandja oli eksinud seaduse vastu."

Herdis ei salga, et tööõigusbürooga proovib ta ühtlasi riske hajutada: tööjõudu, mida rentida või vahendada, on praegu äärmiselt raske leida. Seega pole tark ainult Personalipunktile lootma jääda. Tööõigusbüroo ja Personalipunkti käivitamist võrreldes ütleb Herdis, et bürooga on olnud võrreldamatult lihtsam. "Selliseid firmasid on üle maailma küll ja küll. Personalipunkt oli firma, millele polnud eeskuju võtta. Aeg oli muutlik, pidevalt tuli teha kiireid otsuseid."

Uues firmas on osanik ka abikaasa. Kuna käivitamiseks oli raha Herdisel endal olemas, jäi kodusõda seekord ära. Peale ühiste firmade on Herdisel ja Andresel kummalgi ka oma "mänguasi": Herdisel Personalipunkt, Andres on osanik trükifirmas Ellington. Selle üle, kumb ühisele pangakontole rohkem raha teenib, abikaasad arvet ei pea. Küll aga on Andres naisest kokkuhoidlikum. Teinekord tabab ostutuurilt saabunud Herdis mehe õudusest tardunud pilgul pangakonto väljavõtet põrnitsemast. "Mulle jubedalt meeldib, et ma ei pea teadma, mis pangakontol toimub," tunnistab Herdis, et maised naudingud ei ole talle võõrad.

"Minu eesmärk ongi olnud oma firmaga palju raha teenida ja siis seda nautida," pahvatab Herdis. "Tegelikult ma plaanin mõne aja pärast firmades vaikivaks osanikuks jääda. Nii palju on lugemata raamatuid, nii palju kohti, kuhu võiks veel reisida. Miks mitte teine laps saada? Minu firmad on korralikult käima joostud, mitte midagi ei juhtu, kui mind seal enam iga päev ei ole." Herdis tunnistab,

et tegelikult ta lausa naudib mitte midagi tegemist. Õhtuti kodus on tema lemmiktegevus diivanil televiisori ees lösutamine. Eriti kui sealt tuleb "Meeleheitel koduperenaised".

Sõbranna Reet Roos iseloomustab Herdist kui ühelt poolt lausa meheliku loogikaga naist, teiselt poolt kinnitab, et Herdises on olemas oma pehme pool. "Ilmselt pidas ta silmas minu emotsionaalsust," arvab Herdis ise. "Ma olen lausa piinlikult emotsionaalne, eriti läheb mulle korda sotsiaalne ebaõiglus. Ma võin vaadata õhtul dokfilmi kodututest lastest ja nutta nii, et ei saa järgmisel päeval tööle minna."

Kolm aastat tagasi arvutas Herdis välja, kui palju läheks maksma koostööpartneritele jõulukinkide tegemine - teate küll neid puuvilja- ja kommikorve, mida käskjalad detsembris ühest asutusest teise tassivad. "Saatsin partneritele hoopis meili, et kinki me teile sel aastal ei tee, selle asemel annetasime raha hoopis ühele lastekodule," räägib Herdis. Järgmisel aastal kuulis ta, et mõned teised firmad kaaluvad samasugust käitumist. Sel aastal aga sai juba ise kingikorvi asemel mõne sellise kirja.

Meie peres olen mina optimist ja Herdis pessimist. Sõbrad kutsuvad meid ühe kunagise multifilmi järgi: Oh ja Ah. Kui Ah ütleb: ah, mul matkast rõõmus meel!, siis Oh muretseb: oh, et me ei eksiks teelt! Herdise ütlemine on: "Mina tahan kõike täpselt teada!" Kui me näiteks Hiiumaale sõidame, tahab Herdis teada, mis kell läheb praam. Mind see väga ei huvitagi, sest võib-olla me selle konkreetse praami peale ei mahugi.

Lühemas perspektiivis on Herdis planeerija ja kalkuleerija. Aga tõeliselt suurte asjade puhul on tema valmis rohkem riskima kui mina. Herdis on ka väga aus, vahel isegi liiga otsekohene.

Oleme mõlemad temperamentsed tüübid, meil on koos südamest lõbus, ent teinekord riidleme sama põhjalikult. Igav meie pereelu küll ei ole.

Herdis on nii loogilise mõtlemisega, et jube! Kui ta milleski kahtleb, siis kaalutleb kaua ja põhjalikult. Aga kui otsus on kord tehtud, siis ta sellest enam naljalt ei tagane. See ongi tema ainus puudus, et kui ta on otsuse teinud, on tal raske kompromisse teha.

Sirgjoonelisuse, loogilisuse ja otsusekindluse kõrval on Herdisel ka nii armas pehme pool. Tal pole eriti palju sõpru, aga need vähesed on alati hoitud ja hellitatud. Kui meil on perelõunad, on Herdisel alati mingi teema välja mõeldud: 1980ndad, sushipidu, kalamarjapidu …

Fotod: Indrek Susi, Julia-Maria Linna, Maris Ojasuu