Isadus ei hammusta

Olen uut rolli praktiseerinud enam kui kolm kuud. Alates sünnituse juures viibimisest kuni tänase päevani, kus laps juba reageerib jutule ja naeratab vastu, on see olnud üks lahedamaid perioode minu elus. Mis siis minuga toimunud on? Hea küll, pealtnäha palju traagilisi asju. Vähem öiseid nõupidamisi ja niisama linna peal lobisemist. Vähem trallitamist ööklubis. Vähem sõpradega väljas mõmisemist. Vähem niisama aja surnuks löömist. Mõnel mehel võis seda rida lugedes jalad nõrgaks võtta. Kas tõesti nii jube? Võin öelda, et tegelikult mitte. Samal ajal tähendab see ka rohkem efektiivset tegutsemist. Rohkem efektiivset elukorralduse planeerimist. Rohkem meeldivaid koduseid õhtuid, kust ei puudu ka head sõbrad. Ennekõike pakub lapse saamine aga emotsionaalset naudingut. Liigsesse pateetikasse laskumata võib öelda, et lapsega tegelemine ja koos olemine on lihtsalt üks uus lahe asi sinu elus.

Isadus muudab kahtlemata ka maailmavaadet. Liiga vähe on veel aega möödas, et seda täielikult kirjeldada, kuid tunnen, et see leiab aset mitmes mõttes. Esiteks muudab vaadet elule. Teiseks muudab vaadet naistele. Kolmandaks vaadet iseendale. Vaade elule muutub juba kas või uute praktiliste asjade märkamisega. Kas sinu maja ümber on kõnniteid, kus lapsega jalutada? Kus on lähemad mänguväljakud? Millise lasteaia järjekorda registreeruda? Jne, jne. Tõtt-öelda on mul nüüd isegi keeruline mõista, kuidas lastetud poliitikud näiteks kohaliku omavalitsuse poliitikas kaasa löövad. On kaks võimalust, kas tegu on üliinimestega või ei tea nad asjast, millest räägivad, tegelikult midagi. Maailmavaatesse lisandub täiesti uudseid pehmeid toone.

Vaade naistele muutub samuti. Jällegi mitte kardinaalselt, kuid teatud olulistes nüanssides. Kui eelneva 15 teadliku eluaasta jooksul (kui lugeda alguseks varane puberteet) kehastasid naised atraktiivseid vastassoo esindajaid, kelle edukus lähisuhetes oli mõõdetav üsna konkreetselt nendega kohtumisel eralduvate hormoonide hulgaga, siis ühtäkki läks pilt märksa keerulisemaks. Naine kui ema, naine kui isaks saanud mehe naine ning, noh, kokkuvõttes naine, kellel on ühtäkki kohati päris raske ja kellele tuleb toeks olla.

"Isadust ja isaks saamist tuleks enam propageerida. Seda tuleks teha kohe mingi riikliku programmina nii, et ka minu poeg sellest aru saaks," ütles mulle üks keskealine daam kohtumisel valijatega. Kindlasti tuleks seda teha, aga ilmselt teame kõik, et see on üks pika vinnaga asi, mis algab kodust, väärtushinnangutest ja haridussüsteemist. Siiski olen mõelnud ka ühele praktilisele ideele. Me oleme kõik kuulnud kümnetest ja kümnetest Eesti naistest, kes on viimasel ajal välismaalastele mehele läinud. Ilmselt on põhjuseid palju, kuid olen oma paljudelt naistuttavatelt kuulnud selgitust, et mis sa teed, Eestis ju pole normaalseid mehi. Ennekõike siis ka mehi, kes oleks valmis lapsele isa olema. Äkki oleks siin koht Eesti naiste ühispöördumiseks või avalikuks kampaaniaks: mehed, hakake korralikeks isadeks või muidu me läheme ära. Selline šokiteraapia võiks vilja kanda.