Itaallased Tallinnas

Heidi Vihma 02. märts 2007, 00:00

Pitsa ja pasta on Eesti köögi ja söögiga lõimunud ilma igasuguse integratsioonipoliitikata. Makaronid seasingiga ehk pasta carbonara oleks justkui meie oma taluköögist pärit. Ometi ei lõhna suurem osa kohalikke pastaroogasid Itaalia järele. Kes korragi Itaalias ehtsat pastat on söönud, ei lase siinsetel kehvadel imitaatoritel ennast haneks tõmmata. Ka suur osa pitsameistreid oleksid ausamad, kui nad oma küpsetisi lihtsalt pirukateks nimetaksid.

Kaks kohta, kuhu alati usaldan minna, on Controvento ja Bocca. Nendes on kõik ilus: toidud ja joogid, meeleolu ja interjöör ning teenindus. Nooblid kohad, kus saab ka väga hästi süüa. Bocca on noorem, hinnalt kõrgem, pidulikum ja trendikam; Controvento vanem ja vanaaegsem, taskukohasem, aga hubasem.

Controventos näeb söömas ka üksikuid inimesi, kes lihtsalt kõhtu täidavad. Boccasse minekuks oleks ainult näljast nagu vähe. Pealegi ei tahaks 150-250 krooni ainuüksi pastaroa eest liiga sageli maksta. Sellega ei taha ma öelda, nagu oleks Bocca liiga kallis. Olen sealt alati lahkunud parandatud ja kõrgendatud meeleoluga, mille eest teatavasti ükski hind liiga kõrge pole. Aga see pole igapäevakoht ja eriti mitte ka omarahakoht.

Minu lemmikute lemmik on läbi aegade olnud Controvento. Ja mitte ainult minu - Controvento kohta olen kuulnud kiitust ka kõikidelt teistelt Itaalia-armastajatelt. Eriti imestatakse selle üle, kuidas on suudetud säilitada aastate jooksul ühtlaselt head kvaliteeti nii toidus, teeninduses kui ka üldises meeleolus.

Controvento oli esimeste uue aja restoranide hulgas, mis pärast okupatsiooniaega Tallinna tekkisid. Controvento on läbini itaalialik, ta ei teeskle ega mängi, vaid lihtsalt on. Kaunilt restaureeritud vanalinnamajja pole itaalialikkust kujundusega lisatud, see tuleb söögi-joogi ja teenindusega. Pealegi asub Controvento Tallinna kõige põnevamal tänaval ja käiguradade lähedal. Olen sealsest baarist mitmel korral läbi astunud, kui mõnes vanalinna kiirelt vahetuvas söögikohas saadud järjekordne ebameeldiv maitse-elamus on vaja hea kohviga (ja raskemal juhul ka grappa'ga) alla loputada.

Controvento ei vea alt. Pealegi algavad sealsed pastaroogade hinnad 80 kroonist, mis on ikkagi poole odavam kui Boccas, ja maitsepunktide osas jäävad mõlemad kohad minu hinnetelehel võrdseks.

Veel üks Itaalia söögikoht vajab eraldi äramärkimist, seda küll rohkem idee kui teostuse poolest - Toscana. See on ainus "itaallane", kes maakondlikku kööki pakub. Itaallaste arvates pole ju sellist nähtust kui Itaalia köök olemas. On Toscana köök ja Val d'Aosta köök ja nii edasi, aga mitte Itaalia oma.

Meie Toscana on kõigist ülalnimetatud söögikohtadest noorem. Arenguruumi on Toscanal veel küllaga. Ometi võib sealt juba praegu suurepäraseid maitseid leida, näiteks ravioolid gorgonzola ja Kreeka pähklitega on täielik tippklass. Ja ka jänes, mis jäi küll alla kõikidele Itaalias söödud jänestele, oli Eesti oludes, mis tunduvad olevat eriti jänesevaenulikud, siiski korralik kohalik tulemus. Aga mida siinses Toscanas ei ole, on selle maakonna mahedalt lopsakas ja värvikas meeleolu - nii puises ja ebaõdusas interjööris võiks süüa äärmisel juhul põhjarahvaste paasturoogi, aga mitte Itaalia külluslikuma maakonna toitu.

Tallinnas on kaks kohta, kus itaaliapärast meeleolu justkui ei tekiks, aga toit on lihtsalt nii hea, et saab ise hakkama. Esimene on kitši piirimail balansseeriv Gianni, Itaalia venepärane variant. Gianni on kõrge (ja kalli) tasemega koht, mille sooja kaheksajalasalatit ei suuda ma mitu nädalat pärast söömist unustada: väga suure ja jämedate kombitsatega kaheksajala mahedad, pehmed, võised, suus sulavad tükid koos kartulite ja köögiviljadega, serveeritud suures krabikojas. Kehvale sööjale rohkem kui kõhutäis. Tomatipüreesupi portsjoni suurus ületas kõik varem söödud supid, maitse kohta tahaks aga ütelda mitte hea, vaid õige - maitses oli ehe Itaalia. Laialdaste rahvusvaheliste kogemustega usaldusväärse gurmaani sõnul on ta just Giannis saanud Eesti parimat kalarooga. Omaette vaatamisväärsus on siinsed serveerimisvõtted: juusturattas pasta segamine, kala laua juurde sõidutamine. Aga ka massiivsetes ehetes ja disainiuudistesse rõivastunud klientuur.

Teine on Aia tänava Da Vinci - ka siin pole pealtnäha justkui midagi, mis meeli köidaks. Ometi on kunagise kolearhitektuurilise kaubahalli kontorisse suudetud luua mõnus restoran: lihtne kandiline ruum on soojade värvide, maalide ja tähelepanu endale koondava veinikapiga kenasti hubaseks muudetud. Aga Da Vinci tegelik võlu on tema söögid ja veinid. Klaasiveinivalik on suur, pastat tehakse ka kohapeal, menüü hoiab eraldi kuivatatud pastast ja värskest pastast tehtud road, maitsed on õiged ning hinna-kvaliteedi suhe paigas. Da Vincit olen enam-vähem julge südamega soovitanud sõpradele, kellel vaja mõnes värskemas kohas perepidu pidada või lihtsalt sõpradega välja minna.

Itaalia-igatsuse kustutamiseks ei aita ainult kallitest väärikatest restoranidest, aeg-ajalt on vaja läbi astuda ka mõnest lihtsast trattoria'st. Ehe Itaalia võtab alati kohaloleva itaallasest peremehe ja ainult Itaalia kanaleid näitava teleriga vastu Müürivahe tänava Buongiornos. See on nii siira lihtsameelsusega otsast lõpuni väikeseks Itaaliaks tehtud, et lausa liigutav: Itaalia lipp ukse kohal, Itaalia-teemaliseks maalitud seinad, palju fotosid ja meenutusi nii Itaalia kui ka Buongiorno enda juba auväärsest ajaloost. Hinnatase on meie oludes sellise lihtsa keldrikese kohta natuke kõrge, aga söök on ehtne ja kes vähegi lihtsat Itaaliat armastama on hakanud, raatsib nostalgia mõnekümne liigse krooniga kinni maksta küll.

Teine meeleolukoht on Attimo, mida ma ei väsi kiitmast. Asub Peterburi maanteel mingite suurte poodide vahel hiigelparkla taga - ei kõla just apetiitselt. On lihtne söögikoht, aga inimesed armastavad seda nii hommikul, lõuna ajal kui ka õhtul. Armastavad koos kolleegide ja sõpradega. Ja armastavad lausa perekondade kaupa, sest nii suuri meie oma inimeste laudkondi, kui siin pühapäeviti näha saab, olen ma näinud ainult hiidšnitsleid ja praekartuleid pakkuvates kõrtsides. Ja toit on aus ja ehtne, kaasa arvatud lahtise tulega pitsaahjus tehtud pitsad. Peale ehtsa meeleolu on sealgi näha ja tunda itaallasest peremehe kohalolekut ning toidud pole kunagi petnud. Eriti armastan ma Attimo risotosid - kui korralikku pastarooga võib veel mujaltki leida, siis risoto rustikaalsete võludeni jõutakse haruharva.

Fotod: Indrek Susi

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 10:28
    Otsi:

    Ava täpsem otsing