Kahjuks ei saa ma Ansipile sama heade sõnadega vastata

Eile oma ametiajast ja lahkuva valitsuse tööst kokkuvõtteid teinud peaminister Andrus Ansip kiitis ajakirjanikke, kes on valitsuse töö kajastamisel teinud head tööd. Kahjuks ei saa ma Ansipile samaga vastata. Keeruline on leida peaministri tööle ja tema juhitud valitsuse tegemistele tunnustavaid sõnu. Ansip on end pigem näidanud otsustusvõimetu valitsusjuhina, kes on keerulised teemad kõrvale lükanud ning kellest on saanud pantvang koalitsioonipartneri Edgar Savisaare käes.

Viimased avaliku arvamuse uuringud näitavad, et uusi tuuli pole oodata ka pärast valimisi. Kui Reformierakond ja Keskerakond saavad Riigikogus enamuse, siis on suur tõenäosus, et need kaks erakonda on ka järgmises valitsuses. Nii palju võib asi muidugi selgineda, et Savisaar võtab lõpuks selle koha, mis talle juba praegu sisuliselt kuulub - ehk seab end sisse Ansipist tühjaks jäävas peaministrikabinetis.

Kindlasti on palju neid, kes minu seisukohale oponeerivad ja väidavad, et ajakirjandus lihtsalt ei taha näha positiivset. Peaminister võib teha kui tahes head, aga ikka on ajakirjanike hulgas neid, kes pole tema tööga rahul ja muudkui virisevad.

Reformierakond reklaamib Ansipit kui poliitikut, keda koguni 33% inimestest soovib uuesti näha peaministri ametis. Reformierakond läheb nendele valimistele tegema oma kõigi aegade parimat tulemust. Ansipi juhtimisel on oravad ainsad, kes suudavad konkureerida Keskerakonnaga valimisvõidu pärast.

Reformierakonna suur populaarsus näitab, et erakond on koostööst Keskerakonnaga ainult võitnud, ja eksisid need, kes ennustasid vastupidist. Numbrid räägivad tõesti Ansipi kasuks - kui varem on mulle Reformierakonna valimisedu teinud rõõmu, siis nüüd tunneksin heameelt, kui Reformierakond nendel valimistel põruks. Nende häda on selles, et nad on võimust joobunud ning mida varem nad kaineneksid, seda parem oleks see Eesti riigi arengule.

Ansipi juhitav Reformierakond hakkab üha rohkem meenutama Koonderakonda, kelle ainus selge eesmärk oli püsida võimul. Selle eesmärgi nimel unustatakse tavaliselt põhimõtted ja aated ning loobutakse otsustamisest. Päevakorral üritatakse hoida teemasid, mis võiksid valimistel tuua plusspunkte.

Hea näide on pronkssõduri ümber toimuv. Pronkssõdur tundub Ansipile olevat kõige olulisem kiiresti lahendamist vajav küsimus. Sõna kiiresti peaks olema jutumärkides, sest jant nõukogude okupatsiooni meenutava kuju ümber on kestnud kuid. Kuju näitab Ansipi mannetust midagi ära teha.

Mis mind aga lausa vihastab, on see, kui me võrdleme Ansipi aktiivsust pronkssõduri teemal ning passiivsust ettevõtte tulumaksu küsimuses.

Vähem kui kahe aasta pärast kehtib Eestis ettevõtete maksustamise uus süsteem, mis mõjutab sisuliselt kõiki ettevõtjaid, välisinvestoreid ja töövõtjaid. Ansip ja Reformierakond on aga eelistanud lahenduste otsimise eest peitu pugeda.

Olen kindel, et vähimagi tahtmise korral suutnuks Reformierakond koostöös IRLiga ettevõtete tulumaksu Eesti majandusele soodsas suunas ära lahendada. Millegipärast on aga oravad otsustanud selle teema lükata valimiste järgsesse perioodi.

Võib-olla olen liiga paranoiline, aga Reformierakonna käitumise taga võib olla teadmine, et soodsat maksusüsteemi ei saa me enam nautida ning tuleb teha valus ja ebapopulaarne otsus. Enne valimisi oleks aga selle tunnistamine Reformierakonna populaarsusele kahjulik ning seetõttu lihtsalt otsustati avalikkust lollitada.

Reformierakonna esindajad ise on väitnud, et investeeringute tulumaksuvabastust on võimalik säilitada: maksuseadustesse on vaja teha lihtsalt kosmeetilised muudatused. Miks neid muudatusi siis paremjõudude koostöös pole juba ära tehtud?

Või teine teema, eraisikust väikeinvestorite õiglasem maksustamine juriidiliste isikutega võrreldes. Reformierakond on lubanud ka eraisikute investeeringutest teenitava tulu teatud tingimustel tulumaksust vabastada. Küsimusele, miks seda pole tehtud, vastavad oravad, et nemad tahtsid, aga Rahvaliit oli vastu. Aga Rahvaliit torpedeeris ka pronkssõduri eelnõu.

Kolmaski negatiivne näide. Nimelt lubavad oravad järgmisesse valitsusse saades pensione kahekordistada. Hea, et Reformierakond on oma valimiskampaanias muutunud mitmekesisemaks ega keskendu ainult majanduspoliitikale, mis on olnud seni nende trump. Lubadusel on aga üks suur miinus - kahepalgelisus. Oma tegevusetusega nad pigem pärsivad tuleviku pensionikasvu.

Möödunud aastal analüüsis finantsinspektsioon fondivalitsejate poolt II sambaga liitujatelt korjatavaid teenustasusid. Selgus, et ka väga konservatiivsel hinnangul kasvab fondivalitsejate tulu teenustasudelt igal aastal ligi 50%. Samas tempos ei suurene fondivalitsejate töö maht. Inimesel aga erilist otsustusvõimalust pole. Kui ta on II sambaga liitunud, siis sellest süsteemist ta enam välja ei saa. Noortele inimestele on aga liitumine kohustuslik.

Reformierakond on varem palju rääkinud vabast konkurentsist ja sellest, kuidas nad jätavad rohkem raha maksumaksjale. II samba puhul on konkurents tugevalt piiratud ja kõrged teenustasud võtavad samadelt maksumaksjatelt raha ära. Seekord mitte riigi, vaid fondivalitsejate kaukasse.

Kui riik on pannud liitujad sundseisu, siis on riigi ülesanne jälgida, et tulevasi pensionäre ei nöörita. Reformierakondlane Meelis Atonen aga ütleb finantsinspektsiooni analüüsi ja ettepanekuid kommenteerides, et inspektsioon tegeleb eneseupitamisega. Ülbe suhtumine II sambaga liitujate suhtes.

Reformierakond on lasknud rihma lõdvaks, sest IRL ei ole muutunud jõuks, mis võiks võistelda nendel valimistel võidu pärast. Kui aga oravad jätkavad ka järgmises valitsuses Ansipi senist käekirja, võtab Reformierakonna populaarsuskõver suuna alla.