Liina Tõnisson - Pikima staažiga riigikogulane

Martin Hanson 02. märts 2007, 00:00

Tõnisson on ka kahekordne majandusminister. Tema kindlakäelise juhtimise all liideti üheks majandus- ja teede- ja sideministeerium. Ise ütleb ta, et Riigikogu üksikliikmena ei ole võimalik suuri muutusi läbi viia, kuid kahekordse ministriaja jooksul sai paljugi head ja käegakatsutavat ära tehtud.

"Ma ei usu, et ma Eesti ajaloo kulgu oleks pööranud. Nii ennast täis ma ei ole. Esimesed aastad aga olid loomulikult aatelised, kui oli vaja riik kätte võidelda. Tühja me sellest asjast palju teadsime, aga me väga tahtsime olla riigi eest väljas ning iga küsimus oli väga tähtis," räägib Tõnisson 1980date lõpu meeleolust.

Nüüd on Tõnisson Riigikogus üksiküritaja ehk fraktsioonita liige ning võtnud endale õiguse olla noortele "mõisa untsantsakatele" epistlit lugevaks guvernandiks.

"Seda, kas mind kuulda võetakse, ei tea, sest nad on ju kõik nii võimukad, nii suured. Häbi olen aga mõne pannud tundma küll. Ma loodan, et ma olen enam-vähem adekvaatselt osanud oma rolli hinnata. Üks ei ole sõdur lahinguväljal," parafraseerib Tõnisson.

Tõnissoni nimetavad teda kauem ja ka vähemat aega tundvad sõbrad-tuttavad kompromissituks: kui ta on mingi asja suhtes oma arvamuse kujundanud, on seda raske muuta. Ta suudab kontsentreeruda millegi tegemisele jäägitult, samas tunnistab Tõnisson ise, et ei ole peaga-seina-maha-jooksja tüüpi inimene.

Õrnadest naispoliitikutest erineb Tõnisson väga. Kuidas asju ajab, kuidas räägib, kuidas mõtleb. Ta teab, millal on mõtet võidelda ja millal mitte, pika poliitikukarjääri jooksul on topeltmängu ja kahepalgelisust palju nähtud. Kuid kui midagi on vaja läbi suruda, siis seda ta teeb, hambad ristis.

"Ma olen pidanud endale karjääri ise looma raske töö ning söakusega, mis meestemaailmas on äärmiselt raske. Eesti on ikka täiesti patriarhaalne riik, kus naine on kodus, ning nii see on ja jääb," lisab Tõnisson.

Vähetuntud fakt sotsiaal-demokraatide presidendikandidaadi kohta on see, et Tõnissonile ei meeldi avalikult kõnelda ning ta ei kirjuta kõnesid. "Stardiks kirjutan kolm märksõna paberile ja improviseerin," seletab ta.

Miks ronib juba küpses eas daam, kellel on peale poliitiku kanda ka ema ja vanaema roll, ikka Riigikokku noortega võidu jooksma?

"Vahel tekitab õõva see, kui palju ma selle maja ja siin toimuva kohta tean, kuidas inimesed suhtlevad või kuidas käivad koalitsiooniläbirääkimised. Kasvab küünilisuse tunne, püsivalt," mainib Tõnisson.

Pärast viitteist aastat poliitikuna ei leia Tõnisson, et oleks otstarbekas hakata elukutset vahetama.

"Ärisse suundumiseks on nüüd vist liiga hilja. Samas minu suur riskivalmidus ei oleks äris hea," sõnab Tõnisson.

Üle ega ümber ei saa vaadata kolme aasta tagusest seigast, kus Liina Tõnissoni nime juurde kirjutati paljude erakonnakaaslaste poolt tiitel: mõrd, kes lõi pühale Edgarile noa selga. Suure lärmiga lahkus aprillis 2004 Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni kaheksa poliitikut, kellele ei meeldinud erakonnasisesed võimumängud ning kahepalgelisus.

Liina Tõnissoni nimetati selle lahkumineku peasüüdlaseks. "Kaks kolmandikku sellest fraktsioonist ei suhtle minuga siiani. Mina aga ei ole enam vihane, ma olen käega löönud. Unustada seda, mis minuga tehti, ei ole võimalik. Liiga palju on seiku, kus mulle teadlikult valu tehti. Seda ei ole võimalik andestada," räägib Tõnisson oma tunnetest.

Pärast lahkumist K-meeskonnast kolm aastat tagasi oli Tõnissoni sõnul õhus tunda kevade hõngu. "Tänaval tulid juurde inimesed, kes ütlesid, et lõpuks ometi. Praegu saan Riigikogus pea kõigiga läbi. Huvitaval kombel minu suhted paljude inimestega paranesid. Keskerakonnast lahkumisega tekkis tunne, nagu oleksin maski eest võtnud. Nüüd saan rääkida sellest, mida ma tegelikult mõtlen," sõnab Tõnisson.

Pettumust poliitikas ning oma kamraadides on Tõnisson oma pika parlamendi liikme karjääri juures tunda saanud küllaga. Eriti kurblooliseks peab ta seika, kui avastad, et väljanäidatud klantspildi taga on inimene hoopis teistsugune.

"Eriti kui tegemist on lähedase inimesega, teeb see haiget. Varasemalt ütlesin ma ikka korrektselt otse oma mõtteid välja. Viimastel aastatel olen õppinud ennast tagasi hoidma ning ma olen nii palju sõpru juurde saanud," mõtiskleb ta.

Liina Tõnissoniga samas seltskonnas viibimine võtab nii mõnegi bravuurika isendi hääle tooni võrra vaiksemaks.

Kuid käreda ja tihtipeale järsu koore all on pehme naine, kes hoolib ja armastab, naerab palju ning naudib elu sellisena, nagu elu on. Illusioonideta.

"Väga erisugune pilt on minust, seda küll, ma olen kaksik, sellepärast. Aga kõikidel on erinevad rollid. Ma proovin oma rolle hästi täita. Kas nad mul ka hästi välja tulevad, on iseasi," räägib Tõnisson.

Sõjakeerisesse sündinuna kasvas ta üles ema käe all, kuna isa viidi Siberisse vangilaagrisse, kust enam ei naasnudki. Kolm õde, kellest Liina olla olnud kõige äpum, jooksid mööda aastaid hiljem Mustmäeks moondunud põlde ringi.

Pärast keskkooli, nüüdse Kristiine Gümnaasiumi lõpetamist oli noorel Liina Tõnissonil kindel plaan minna Tartusse ajalugu õppima. Paraku ei võimaldanud seda pere rahakott ning Liina jõudis hoopis TPIs masinaehituse ökonoomika ja organiseerimise erialale.

Soovi minna Tartusse ajalugu õppima andis Tõnisson aga edasi lastele: vanem poeg Olavi on Tartus ajalugu õppinud ning ka noorem poeg soovis sama teha. Nüüd oli Tõnisson ise see, kes poja mõtte maha laitis.

TPIs õppis aga Tõnissoniga samal kursusel hilisem majandusminister Jaak Leimann. Kas leidub veel mõnes kõrgkoolis kursus, mis saab uhkustada kahe kahekordse majandusministriga?

"Minu sport on aiandus," ütleb kunagi keskmaajooksus nõukakoondisse kuulunud Tõnisson. "Minu mees oli aiandushuviline ning pärast tema kaotust ei saanud ju lasta aial rohtu kasvada. Ja teate, see hakkas mulle meeldima," mainib Tõnisson.

Veel on Tõnisson võtnud endale aja käia teatris, ta on näinud vist kõiki viimase aja Estonia etendusi, kogub taldrikuid ning loeb, meeletult ja kõike. "Ma loen väga palju ning loetud head raamatud kingin oma poegadele. Mul on kodus küll palju põrandapinda, kuid raamaturiiulid on täis, sinna enam ei mahu," räägib Tõnisson.

Tal on veel üks väga mõnus ja hea roll: olla vanaema. Tõnisson möönab, et on selles ametis vähe olnud, kuid suvel on ta eelkõige ikkagi vanaema ning see meeldib talle. "Olen rohkem külalisvanaema ja selletõttu ihaldatum, lapselapsed tulevad hea meelega minu juurde," sõnab Tõnisson.

Veel üks vähetuntud fakt: Tõnisson on sertifitseeritud pankrotihaldur.

Liina Tõnisson on meelde jäänud kui väga otsusekindel ja suure vastutustundega minister, kes alati kuulas ära erinevad arvamused ning julges vastu võtta ka raskeid otsuseid. Liina paistis silma väga laiapõhjaliste teadmiste ning silmaringiga. Temalt võiks igaüks õppida pühendumist eesmärkide saavutamisele, energiat ja töövõimet, aga ka hoolimist ühiskonna murekohtadest.

Meedias oli Liina jätnud mulle mulje kui meestemaailma raudsest leedist. Mehelik mõtlemine, karm sõna ja kiire taip. Esimesel kohtumisel kuulasin teda, suu lahti, sest harva räägivad poliitikud ajakirjanikuga asjadest nende õigete nimedega.

Saime kohe väga hea kontakti ja tema elulugu oli saadet "Vastutuult" väärt. Erakordselt hea suhtleja, kes saates üllatas vist ka iseennast. Leppisime tema palvel kokku, et saates ei räägi tema lastest ja lastelastest. Ja ühel hetkel oli ta selle unustanud. Saatejuhina oli liigutav näha, kuidas raudse leedi silmad läksid niiskeks, kui ta oma lähedastest äkki ise rääkima hakkas. See tõestas kõige paremini, et Liina on ja jääb naiseks.

Liina on väga otsekohene. Kui poliitikutele heidetakse ette intrigeerimist, siis tema puhul on see nullilähedane. Ta on terava mõistusega ning julge väljaastumisega. Kahtlemata hea sõnaseadmisvõimega. Väga tugev poliitik.

Ta ei ole selline, kes palju abi küsiks, tal ei lähe seda ka tugeva naisena vaja, kuid ma tean, et ta on teisi palju aidanud. Poliitikas on ta ikka nähtus omaette, mitte ainult naispoliitikute hulgas.

Tavaliselt meenub inimestele kohe, et tegemist on väga kauni naisterahvaga, mis on ju tõsi. Liinast on raske lühidalt rääkida, kuna eri külgi on sedavõrd palju. Ta kuulub nende inimeste hulka, keda ma usaldan täielikult ning triviaalselt öeldes: temaga läheks luurele iga kell.

Liinat vaadates võiks tekkida tunne, et tal võiks oma teravuse ja otsekohesuse juures olla raske alluda. Mina olen tema ülemus olnud ning see koostöö sujus väga viljakalt. Samas üks kord oli, kui tekkis tunne, et kohe läheb löömaks. Mäletan, kuidas ta kabinetist välja joostes pani ukse väga vaikselt kinni, siis tundsin, et nüüd olen vist üle piiri läinud. Ta võtab väga südamega kõike seda, millega tegeleb.

Ta on särtsakas. Oli juba kooli ajal. Ma mäletan teda kui noort, ilusat ja sportliku tüdrukut, kes õpperühmas oli samuti paremate seas. Kui ma ei eksi, oli ta keskmaajooksja ja edukas samuti.

Hiljem töötasime me koos Mainoris, seda siis 1980ndate lõpus. Seal oli ta esimene reformaator.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing