Naine nagu Saarmas

Eve Koppel meenutab natuke oma firma vapilooma: väike, nõtke, säravad silmad lühikeste tumedate juuste all. Kohtume juhtumisi Saarmase 16. sünnipäeval ja perenaine kannab elegantset meresinist kostüümi. See pole siiski ei firma sünnipäeva ega ajakirjanike auks. Kostüümid on Koppeli teine nõrkus reisimise kõrval ja neid on kapis selga panemist ootamas pikk rivi.

Eelmise aasta suvel sai Koppelil täis kolmkümmend aastat pesumajas. Pesumajja sattus TPI tööstuse planeerimise ja juhtimise eriala lõpetanud naine üsna juhuslikult. Nõukogude ajal oli tootmiskoondis Kiir, mis ühendas kõiki Eesti pesumaju. Koppelist sai Magasini tänava pesumaja juhataja.

Kui hakkasid puhuma turumajanduse tuuled, tegi Koppel Magasini tänava pesumajja väikeettevõtte Kurik, mis rentis Kiirelt seadmeid. Peale tema ei tahtnud keegi seal eraettevõtlusega tegeleda.

Kiir oli plaanitud kahjumiga töötav ettevõte, aga Kurikul hakkas äri kohe hästi edenema. Kiire omadele väikefirma edu ei meeldinud. "See on ju kõige hullem, kui kellelgi teisel tuleb paremini välja," muigab Koppel. Hiljem asutas ta aktsiaseltsi Saarmas, mis ostis oksjonil Kiirelt pesumaja seadmed ära ja firma muutus iseseisvaks. See oli 1991. aasta talvel ja seadmed maksid 240 000 rubla. Seda mäletab Koppel une pealt. Raha oli aga teenitud nendesamade seadmetega Kurikus. "EVPde või kollaste kaartide eest pole mina midagi saanud," toonitab Koppel.

Miks aga teenis Kurik raha, kui Kiir töötas kahjumiga? "Oma raha ei raisata ju niisama, selles ongi vahe," selgitab Koppel. "Praegu on meie riigiga samamoodi, riigifirmades antakse raha palju kergema käega välja, sest poliitikud ja ametnikud pole seda ise teeninud."

Magasini tänaval asuva paekivist maja, kus firma praegugi tegutseb, ostis Saarmas linnalt ära mõni aasta hiljem samuti oksjonilt 2,4 miljoni krooni eest. Seegi raha tuli firma kasumist. Esimese pangalaenu võttis Saarmas alles selle aasta algul, kui osteti Saksamaalt 15 miljoni krooni eest taas uusi masinaid. Need on neljandad uued masinad firma ajaloos ja parimad, mis sel alal maailmas praegu saada. "See on minu elu suurim ost," ütleb Koppel uhkelt.

Koppeli kodu ehib aga pesumaja kuninganna vääriline parim AEG pesumasin. See sai soetatud alles viie aasta eest, enne seda olid pesupesemiseks vaid kaks kätt. Koppel võiks ju oma pesu ka pesumajja pesta tuua, aga tema meelest pole ilusamat vaatepilti kui aias kuivav puhas pesu. "Talvel, kui pesu õues ära ei kuiva, toon küll hommikuti märja pesu siia triikida," lisab ta.

Saarmas teenindab peamiselt suurkliente, nagu hotellid, restoranid, laevad. Eraklientide osa on tibatilluke. Ühelt poolt on suurklientidele spetsialiseerumine hea, käive on suurem ja raamatupidamist samas vähem. Aga on ka miinuseid: kui üks suur klient ära kaob, annab see valusalt tunda.

"Eks igas äris on ka raskemaid aegu, kuid need ajad tuleb kokkuhoidlikumalt ära elada. Mujal käinud ja tagasi tulnud klient on hoopis teine klient kui see, kes ära läks," muigab Koppel kavalalt. "Eks klient õpib ka sellest ajast: kuidas elu käib ja et odav hind ei ole ainus määrav tegur."

Küllap tahaksid kõik pesumajad endale suuri kliente, selle asemel et eraklientide kümnekiloste pakkidega sehkendada. Koppel usub, et tema trump konkurentsivõitluses on olnud sõnapidamine ja teenuse hea kvaliteet.

Aastaid räägiti, et Tallink läheb kohe-kohe põhja. "Tuttavad hoiatasid, et ära pese Tallinkile, see läheb kohe pankrotti ja jääb sulle võlgu," meenutab Koppel. "Mina vastasin, et eks ma siis võtan võlgade katteks mõne laeva endale. Usaldus tasus ära. Nüüdseks on Tallinkist saanud Läänemere juhtiv laevafirma ja kõik arved on päevapealt makstud."

Üle oma varju hüpata pole Koppel proovinud. Kõik edutud projektid on tänu kainele talupojamõistusele vähemalt nulli jäänud. 1990ndate keskel ostis Koppel sentimentaalsetel kaalutlustel Paide pesumaja, kuna ta on ise sealt pärit. See tegutses mitu aastat, kuni hakkas kahjumit tootma. "Katlamaja oli masuudiküttel, masuut kallines. Seal oli oma puurkaev, kuid see tuli sulgeda, oleks tulnud ühineda linna veevõrguga, aga see oleks olnud liiga kallis. Sisseseade vananes ja oleks nõudnud suuri investeeringud, kohalik turg oli aga selleks liiga väike," loetleb Koppel põhjuseid. "Paide pesumajaga ei võitnud ma midagi, aga ei kaotanud ka."

Aasta tagasi proovis Koppel Bulgaarias porivaipade rentimisega kätt. "Tuli tahtmine veel seiklema minna ja noorte meestega äri ajada," viskab ta nalja. Noored mehed olid aga tema maitsele liiga riskialtid. "Kuna ma ise Bulgaarias alaliselt ei viibinud ning igapäevategevustes kaasa ei rääkinud, tundus sel ajal õigem ärist eemalduda. Ilmselt oleks ma mõne asja teinud teistmoodi, aga uue kogemuse sain kahtlemata," meenutab Koppel.

Laienemisplaane on Koppel mõlgutanud küll, aga praegu jäävad need peamiselt tööjõupuuduse taha. Millise kaadriga pesumaja praegu töötab, võib Koppel pikalt rääkida. Firma on kinni maksnud mitme töötaja alkoholismiravi ja seda peab omanik muide väga kasulikuks investeeringuks. On töötaja, kellele ei tohi palka korraga välja maksta, vaid igal õhtul natukene. "Me üritame palka maksta reedel, siis on inimesed esmaspäevaks juba enam-vähem vormis," räägib Koppel.

Majas olles Koppel oma kabinetis eriti ei istu, vaid veedab suurema osa ajast tsehhis ringi liikudes. Triikis ta ise viimati alles eelmisel päeval, kui ühele aeglasele töötajale oli vaja näidata, et saab ka kiiremini.

Pensionile jääda Koppel veel ei plaani. "Aga mis ma selle ajaga teen?" küsib ta. Vaba aeg kulub põhiliselt aiatööd tehes ja lugedes, aga selleks jääb ka töö kõrvalt piisavalt mahti. Reisimas käib Koppel talvel, kui pesumajal on vähem tööd, sest nende klientidel on siis omakorda vähem kliente. Reisida talle tõepoolest meeldib ja igal talvel käib ta koos perega ikka kusagil eksootilises paigas, viimati jaanuaris Vietnamis.

Kui on valida, kas kulutada raha reisimisele või millelegi muule, jääb peale ikka reisimine. Koppel räägib, kuidas ta just imetles Aurumi poes üht hinnalist ehet: "Käisin seda mitu korda vaatamas ja lõpuks mõtlesin ikka, et kui kaugele ma selle raha eest reisida saan! Ma saan ju vanemaks, varsti pean koju jääma, võib-olla voodisse. Aga mälestusi ei saa mult keegi võtta!"

Foto: Julia-Maria Linna